reede, 9. november 2018

Kuidas aru saada, et sa oled tõeline filosoof? Su longest yea boii on tingitud sellest, et järgmise eetika seminari teema on Immanuel Kant.

tätoveeringusaaga

Järgnev postitus tuleb mitte-minulikult mittemidagiütlev ja täis peidetud positiivsust. 

Ma olen päris pikalt tätoveeringut tahtnud. Ning konkreetne idee, mis viimaks mu ihule jõudis, on mind samuti oma hea neli või isegi viis aastat kummitanud ning nüüd kui mu eluaastad viimaks kohe kohe kohe kahega hakkavad, hakkas mind kummitama mõte, et pole paremat aega kui praegu. Selles mõttes on Tartu väga lahe koht, kus elada, sest siin on ikka korralikult omanäoliseid tätoveerijaid. 

Tegelikult on selle tätoveeringuga selline lugu, et kuigi idee oli mul juba nii kaua küpsenud, polnud ma seda kordagi veel reaalselt paberile pannud või mõelnud, et see ühel hetkel tegelikult ka mu ihu ehtida võiks. Kuni ma ühe korra religioonipsühholoogiast koju jalutades otsustasin, et ma panen selle paberile ning saadan ühele tätoveerijale, kes mulle  oma stiililt sümpaatseks oli muutunud. Ta vastas mulle peaaegu tund hiljem ja küsis, kas ta saaks mu joonistust näha, mille ma talle ka saatsin. Ta vastas jällegi üsna kiiresti ja ütles, et see on väga hea kavand, tegi hinnapakkumise ja küsis, millal ma tulla saaksin ning lubas esimesel võimalusel mulle enda poolsete muudatustega kavandi saata. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtsalt närviliselt 8. novembrit ootama jääda.

Ma olin tegelikult kohutavalt närvis. 8. novembri hommikul oli mul tunne, et ma tahaks otsad anda. Ma olin seda nii kaua oodanud, aga ometigi tahtsin ma samal ajal sääred teha juba ainuüksi mõttest, et ma nõela alla lähen. Samas kohale jõudes ma sain aru, et ma põen ilma asjata ja muutusin kuidagi rahulikuks. Mul tekkis viimaks päriselt ka see tunne, et ma viin lõpuks ühte pikaaegset unistust ja hingesoovi täide. Tätoveerija oli ka väga meeldiv ja armas naisterahvas, Arina Backbone Tattoo Studiost (https://www.instagram.com/barbiesundaytattoos/), kes üritas kogu kogemust võimalikult meeldivaks teha. Ta ütles mulle ka, et teda hämmastab mu rahulikkus, sest tema peaaegu nuttis esimest korda käsivart tätoveerides, aga kui ma juba ühe korra seal istusin, oli valu viimane asi, millest ma mõtlesin. Kunstiinimesena oli tema töötamas vaatamine minu jaoks üks võluvamaid asju. Mind hämmastas, kui kindel ta käsi on ja kuidas ta suudab jooned nii õrnaks võluda. 

Pärast töö lõpetamist ütles ta mulle, et ta on veel seal ja kui mul peaks veel mõni lahe joonistus olema, siis võin ma talle saata ning me võime koos midagi välja mõelda, kuigi praegu, kui mu käsi on paistetav ning tulitab nagu põrguline ja oma ema südamerahu nimel, on mul küll tunne, et lähiajal ma rohkem midagi teha ei lase. Samas you will never know.. Mul on hea meel, et mul on viimaks tätoveering, mis tähendab mulle nii paljusid asju korraga ja mis näeb täpselt selline, nagu ma alati soovisin ja ette kujutasin.


i am human and i need to be hugged

neljapäev, 1. november 2018

Elu on ikka nii põnev ja eriline üritus. Mu emotsionaalne väljendusoskus on mandunud ja mu tunnete ampluaa aina kitseneb, aga ma olen veidralt õnnelik elus olemise üle. Ma armastan kallistamist. Mu elus on käimas mõned kihlveod, mille kaotamises ma kindel olen. 

Laulsime eile õhtul Halloweeni puhul karaokes Fleetwood Maci - The Chaini, mis oli ilmselt kõige kohutavam versioon sellest laulust ja kõige kohutavam karaoke, mis kunagi lauldud on. Me hirmutasime isegi tantsuplatsi tühjaks ja keegi ei plaksutanud. Kahjuks on sellest videojäädustus, mida ma kunagi kuulata, näha ega meelde tuletada ei soovi. Samuti sain Tinderist kokku ühe tüübiga, kes tahtis minuga Kaelakee häält laulda ja oli nõus Maarja-Liisi osa endale võtma, sest minu külmetusest kähe alt annab hetkel pigem Ivo Linna välja. Kohtumisel ameles ta momendiks mu kõrvaga ja ta ütles et ma olen nii nunnu, et ta tahaks mind taskusse panna. Ju ma siis olen. 

Hommikune vestlus saksa keeles: pinginaaber küsis, millal ma viimati kokteile jõin ja ma ütlesin, et ma pigem ei vastaks sellele küsimusele. 

neljapäev, 25. oktoober 2018

„Aga mina ei taha mugavusi. Mina tahan Jumalat, mina tahan luulet, mina tahan tõelisi ohte, mina tahan vabadust, mina tahan headust. Mina tahan patte. [---] ma nõuan õigust õnnetu olla.“
- Aldous Huxley, "Hea uus ilm"

laupäev, 20. oktoober 2018

Ma olen nii tänulik mineviku-Tuulile, kes ühel heal päeval lihtsalt otsustas, et ta peab filosoofiat õppima minema, sest see on umbes esimene õige otsus oma elus, mis ma teinud olen. 

sa pakud tuld, ma süttin kergesti

teisipäev, 4. september 2018

Issand kui naljakas, et ma paar kuud tagasi alles ütlesin, et ma ei kujutaks end mingil juhul Tartus ette, sest see ei tundu üldse kuidagi minu linn. Ma ei näinud end kuidagi siia sobimas, aga eile Genialistide ees aega viites ja oma kursusekaaslaseid oodates, mõtlesin ma, et tegelikult polegi ma end veel kordagi nii kodus tundnud, kui ma praegu siin Tartus tunnen, sest ainult kuue päevaga on Tartust saanud minu linn.

Võib-olla on uus keskkond ja olemine mõjunud mulle just täpselt nii nagu ma pelgasin ja samas lootsin, et see mõjuda võiks ja mul on viimaks võimalus oma kookonist välja tulla ja olla see tugev ja värvikas isiksus, kes ma sisimas alati olen olnud, kuid siiani alatihti alla olen surunud. Ma naudin ööelu, ma olen enda inimene, ma olen õnnelik ja lõbus inimene, ma olen motiveeritud ja lahke inimene. Ma olen uus ja vana inimene samal ajal. Ma olen ilus. Ma olen tark. Ma tean, mida ma tahan.


coca-cola zero maitseb palju koledamalt kui coca-cola

reede, 31. august 2018

Ma olen septembrist alates dieedil, mille nimi on "ma olen vaene, aga õnneks mul ongi vaja kaalust alla saada". 

Olen end praeguseks hetkeks tudengilinna sisse seadnud ja võib-olla on see esimest korda üle miljoni aasta, aga ma päriselt ka ootan kooli minemist. Oma osa võib kindlasti mängida see, et mu toanaaber juba nühib koolipinki ja veedab suurema osa oma päevast koolis, samal ajal kui mina lihtsalt hängin ühikatoas nagu see töötu sõber noortefilmidest, kel kuskil mujal olla ei ole. Teisalt on praeguseks kadunud kõik kahtlused, mis mind veel eelmisel nädalal valdasid, ja mu süda või misiganes organ ütleb mulle, et ma lähen enda jaoks õiget asja õppima.

Kellegi kohta, kes pole elus kordagi kodust eemal olnud kauem kui nädal, olen ma enda arvates küll siiani üsna hästi kohanenud. Samas ma olen ühikast nii vähe väljas käinud (neli korda täpsemalt) ja me oleme siiani peamiselt toanaabriga kahekesi siin olnud (sest keegi teine pole tulnud lol) ja kolme päeva järel on veel vara öelda, kas minust saab lõpuks uues keskkonnas normaalne inimene või jään ma samasuguseks idioodiks nagu ma ikka ennemalt olnud olen.

Eks me näe, eks me näe, eks me näe.. Laupäeval on Gen klubis muidu Marco Tasane ja JMKE ja minul on uued nahkpüksid, mis ma Tartu Humanast 2 euroga skoorisin, seega elu päris on lill.