sa pakud tuld, ma süttin kergesti

teisipäev, 4. september 2018

Issand kui naljakas, et ma paar kuud tagasi alles ütlesin, et ma ei kujutaks end mingil juhul Tartus ette, sest see ei tundu üldse kuidagi minu linn. Ma ei näinud end kuidagi siia sobimas, aga eile Genialistide ees aega viites ja oma kursusekaaslaseid oodates, mõtlesin ma, et tegelikult polegi ma end veel kordagi nii kodus tundnud, kui ma praegu siin Tartus tunnen, sest ainult kuue päevaga on Tartust saanud minu linn.

Võib-olla on uus keskkond ja olemine mõjunud mulle just täpselt nii nagu ma pelgasin ja samas lootsin, et see mõjuda võiks ja mul on viimaks võimalus oma kookonist välja tulla ja olla see tugev ja värvikas isiksus, kes ma sisimas alati olen olnud, kuid siiani alatihti alla olen surunud. Ma naudin ööelu, ma olen enda inimene, ma olen õnnelik ja lõbus inimene, ma olen motiveeritud ja lahke inimene. Ma olen uus ja vana inimene samal ajal. Ma olen ilus. Ma olen tark. Ma tean, mida ma tahan.


coca-cola zero maitseb palju koledamalt kui coca-cola

reede, 31. august 2018

Ma olen septembrist alates dieedil, mille nimi on "ma olen vaene, aga õnneks mul ongi vaja kaalust alla saada". 

Olen end praeguseks hetkeks tudengilinna sisse seadnud ja võib-olla on see esimest korda üle miljoni aasta, aga ma päriselt ka ootan kooli minemist. Oma osa võib kindlasti mängida see, et mu toanaaber juba nühib koolipinki ja veedab suurema osa oma päevast koolis, samal ajal kui mina lihtsalt hängin ühikatoas nagu see töötu sõber noortefilmidest, kel kuskil mujal olla ei ole. Teisalt on praeguseks kadunud kõik kahtlused, mis mind veel eelmisel nädalal valdasid, ja mu süda või misiganes organ ütleb mulle, et ma lähen enda jaoks õiget asja õppima.

Kellegi kohta, kes pole elus kordagi kodust eemal olnud kauem kui nädal, olen ma enda arvates küll siiani üsna hästi kohanenud. Samas ma olen ühikast nii vähe väljas käinud (neli korda täpsemalt) ja me oleme siiani peamiselt toanaabriga kahekesi siin olnud (sest keegi teine pole tulnud lol) ja kolme päeva järel on veel vara öelda, kas minust saab lõpuks uues keskkonnas normaalne inimene või jään ma samasuguseks idioodiks nagu ma ikka ennemalt olnud olen.

Eks me näe, eks me näe, eks me näe.. Laupäeval on Gen klubis muidu Marco Tasane ja JMKE ja minul on uued nahkpüksid, mis ma Tartu Humanast 2 euroga skoorisin, seega elu päris on lill.

"Perfect ten, O'Bryan, just like your IQ at the moment."

reede, 10. august 2018

Kas teate seda momenti, kui te tunnete, et teie elus on nii palju meeletult põnevaid asju juhtunud ja siis keegi küsib selle kohta ja te mõistate, et tegelikult ei juhtunud ükski neist asjadest teiega ja te lihtsalt olete loonud võltsillusiooni kõigest, mida te viimasel ajal sarju vaadates näinud ja kogenud olete? Jah, mina samuti.

kolmapäev, 18. juuli 2018

"Pole sugugi nii, et me sünnime võrdsetena ja elutingimused muudavad meie elutingimused erinevateks, vaid vastupidi: me sünnime erinevatena ja elutingimused teevad meie elud sarnaseks." 
- Karl Ove Knausgård, "Minu võitlus II raamat: Armunud mees"

"Happiness is just low expectations."

laupäev, 14. juuli 2018

Tere, ma olen Tuuli ja minust saab (kõigi eelduste kohaselt) filosoof!

Kuna ma sain juba liiga palju küsimusi selle kohta, et miks ma just filosoofia valisin, kui ma järjepidevalt terve viimase aasta kõigile öelnud olen, et ma rakendusfüüsikat võin inseneriks õppima lähen, siis siin on vastus. Ma tahaksin, et sellel oleks mingi huvitavam põhjus, näiteks keset ööd sain ma unenäos ilmutuse nagu Keith Richards "(I Can't Get No) Satisfaction't" kirjutades, mis ütles, et rakendusfüüsika ei ole mulle, aga tegelik põhjus, miks ma alates sügisest rakendusfüüsikat ei õpi, on lihtne ja seisneb selles, et ma lihtsalt kukkusin matemaatikas täielikult läbi ja kogusin kahe poole peale kokku hämmastavalt madalad 35 punkti. Muidugi, see ei morjenda mind eriti, pigem sain ma nalja teha, sest ma panin ikka täiega täkkesse - ma sain proovieksamil ju ka 35 punkti!

Aga kui pigem süvitsi sisse minna küsimusse, miks just filosoofia ja mitte mõni teine eriala, siis lihtne vastus oleks: "Ma lihtsalt tundsin nii." Ausalt öeldes ei olnud ma filosoofiat kui eriala enne matemaatika eksamit üldse kaalunud, kuigi ma pole kunagi olnud üks neist, kelle eelarvamus on see, et filosoofid on elupõlised töötud, vaid pigem pooldanud mõtet, et filosoofia on üks olulisemaid asju, mida üks õppida saab, sest filosoofia annab inimestele lihtsalt nii palju asju juurde, mida me ise võib-olla esialgu filosoofiaga seostadagi ei oska, aga sellegi poolest ei tundunud filosoofia mulle.. reaalse erialana. Ja olgem ausad, hetkel ei ole just filosoofia kõrgperiood, kui me just eksistentsiaalsetest meemidest ei räägi.

Aga tegelik lugu käis nii, et tulin ma siis matemaatika eksamilt koju ja vajusin muserdatult voodisse, sest olin just Liisilt saanud eksamilahendid ja fail it or nail it teooria järgi olin ma pigem seal fail it tiigikeses hulpimas (mis osutus ka tõeseks ennustuseks). Samas tuli justkui haavale soola raputamiseks ja hõõrumiseks Tartu Ülikoolist meil, mis soovitas mul ERKO'ga tutvust teha ja kuna mul muud peale silmade peast nutmise ka teha polnud, siis ma otsustasin erialade kompassi teha ja neile 20 küsimusele vastata. Ainult selleks, et teada saada, et ma peaksin 83% tõenäosusega tulevikus filosoofiat õppima ja võib-olla kaugusest viisakuse mõttes ajaloole lehvitama ja mu seesmine vaim oli lihtsalt nagu: "Okei, ma lähen." 

Nii et kui viimaks tuli ülikoolidesse avalduste esitamine, siis ei esitanudki ma väga kuhugi mujale  avaldust kui Tartu Ülikooli filosoofiasse ja solidaarsuse ja huvide konflikti vältimise mõttes ka Tallinna Ülikooli, kuigi seesmiselt olin ma selleks hetkeks juba otsustanud, et sügisest näeb mind pigem Tartus kui Tallinnas. Samas oli minu jaoks ilmselt suurim eneseületus see, et minust ei saanud üks neid inimesi, kes esitas pea kõikidesse koolidesse ja kõikidele erialadele avalduse, teadmata mida ma tegelikult teha tahan. Ma olen teada-tuntud otsustusvõimetu tolbakas, kes alatihti laseb teistel enda eest otsuseid langetada, sest nii on lihtsam, aga ausalt öeldes on see esimene kord, kui ma ise milleski nii veendunud olen, kui filosoofia õppimises. Mul on nüüd viimaks võimalik kirjutada argumenteeritud tagapõhi väitele "Elu mõte on hard rock hallelujah"!

eluülikool

reede, 13. juuli 2018


Mul on selline veider tunne, nagu ma oleks totaalselt teine inimene pärast gümnaasiumi lõpetamist. Ma justkui tunnen end vabamalt, et ma enam mingit emotsionaalset lisataaka kaasas ei pea kandma, mis minu jaoks kõik need kolm aastat gümnaasiumiga seostus. Selline tunne, et toksiline õhk mu ümber on hajunud ja ma saan vahelduseks jälle hingata.

Ma tegelikult märkasin seda täna, kui ma trammi pealt maha tulin, et emaga kokku saada, sest kui ma oma varju kõndimas nägin, ei tundunud see üldse minuna. Mu kõnd on alati olnud pigem kiire ja põgenev, aga nüüd kui ma oma varju ja akendelt peegeldust kõndimas nägin, siis oli mu kõnnis selline eneseteadvus ja siht oleks nagu silme ees olnud. Ja üldse, viimasel ajal kui ma ülikoolidesse olen kandideerinud ja erinevatel vestlustel käinud, on mul endal tunne olnud, et ma räägin juba kuidagi vabamalt ega pea kogu aeg silmas pidama, mida ma ütlen. Tuttavlik ja kriitiline kullipilk ei ole mind kogu aeg jälgimas, ma saan vabalt kõike arvata ja mõelda ja ka välja öelda. Samuti on minu üdini negatiivsesse tuuma sisenenud teataval hulgal positiivsust, sest juhtumisi olen ma viimasel ajal väga õrnasti meelestatud kõigi tuttavate ja võõraste osas, kes parasjagu midagi saavutada soovivad ja üritavad. You go, bitch, you can do it!


Teistel teemadel, ja nüüd võin ma seda viimaks ametlikult öelda, siis olen tänasest üsna ametlikult  alates sügisest Tartu ülikoolis filosoofiat studeerimas ja utoopilistes unelmates järgmine Simone De Beauvoir olemas. Tsiteerides SAIS'st tulnud meili, siis "Palju õnne!". Kandideerisin kokku kolmele kavale kahes koolis: kahele katsele jõudsin ilusti kohale, aga kolmanda vestluse ajal sõin ma Gustavis koos Avega Schwarzwaldi torti ja jõin lattet, sest elu on elamiseks. Kandideerisin ma Tartu Ülikoolis filosoofiasse, Tallinna Ülikoolis (BFM) ajakirjandusse ja informaatikasse, kuigi juba kandideerides oli mul tunne, et Tallinna Ülikool pole see koht, kus ma end sügisest näen ja see pole kuidagi seotud vanamehega bussis, vaid see oli mu enda sisemine kutse.

Rääkides sisseastumiseksamitest, siis ma kirjutasin ajakirjanduse essee rinnahoidjata Heidi Klumist ja minu suureks üllatuseks kutsusid nad mind ikkagi vestlusele. Vestlus oli ka omamoodi kogemus, sest ma lugesin kodulehelt, et igaühele oli aega antud 20 minutit, aga mina rääkisin oma jutud ära 7 minutiga ja mulle tundus, et ma jätsin neile üsna positiivse ja enesekindla mulje, mis väljendus ka mu lõplikus punktiskooris 91 punkti. Ma võin tunduda nagu pika jutu mees, aga ma ei ole seda. I'm actually short and sweet ja seda on ka mu jutud.

lasen võõrastel bussis enda eest erialavalikuid langetada

laupäev, 7. juuli 2018


See lugu, mida ma järgmisena rääkida kavatsen, kõlab võrdlemisi veidralt, aga ma ausalt ei mõelnud seda välja ja kõik need väited ei väljenda kuidagi minu vaatenurki elule.

Ootasin siis bussi, kuulasin rahulikult seda sama laulu ja mõtlesin sellest riisivahust, mis ma koju jõudes valmistada kavatsen, kui üks vanem härrasmees puudutas mind õrnalt õlast ja küsis: "Kuidas siis mõjutab uus meedia ajakirjanduse põhiväärtusi?"

Ma võtan klapi peast ära: "Vabandust?" Aga mees ei hakanud end kordama, vaid jätkas: "Te paistate olevat intelligentne noor neiu, miks te Tallinna Ülikooli kandideerite? See pole üldse kellegi ülikool! Aga ärge kellelegi öelge, et ma teile niiviisi ütlesin. Kui mina veel noor olin, siis Tallinna Ülikoolis käisid ainult need naised, kes muidu siis kui mehed kodust ära olid, tänavanurkadel litsi lõid, nii et neile otsustati hoopis ülikool teha."

Ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui mees jätkas: "Kui te ülikooli tahate minna ja mina teile tegelikult ütlen, et te ka kindlasti peaksite minema, siis ainult Tartusse või kui Tallinnast ära ei taha minna, minge tehnikaülikooli. Aga kui sinna ka ei taha minna, siis minge õppige parem muusikat. Niikuinii kaovad ülejäänud ülikoolid peale Tartu ülikooli, tehnikaülikooli ja selle Otsa kooli varsti ära, ehk jääb mõni säärane ka, kus nad joonistamist õpetavad. Eesti pole isegi riik, aga ülikoole on nagu murdu, ei ole meil neid vaja midagi nii palju. Öelge mulle parem, mida te õppima tahate minna?" 

Mina: "Filosoofiat või semiootikat." Sel hetkel ma märkasin, et mu buss tegelikult tuleb ja hakkasin bussile minema ja ma saan rahu, aga tuli välja, et see mees läheb minuga sama bussi peale, nii et ta kutsus mind bussis enda kõrval istuma (ma ei istunud, vaid toetasin oma koti tema kõrvale istmele ja jäin seisma) ja otsustas oma juttu jätkata. 

"Semiootika.. Ma ütlen teile saladuskatte all sellist asja, et semiootika oli hea eriala viimati siis, kui see väike juudi vanamees seda Tartus õpetas. Tema teadis palju elust ja ajaloost ja oskas ka hästi rääkida Nüüd on seal mingi nolk eesotsas, kes teile ainult kärbseid pähe hakkab ajama. Muidu ma ütleksin teile, et õppige, õppige semiootikat, sest see on asi, mis oli enne teid ja tuleb ka pärast teid ja kõik haritud inimesed jagavad sellest mingil määral, aga praegu ei ole selleks hea aeg. Aga filosoofia.. Filosoofiaga on teine lugu. Filosoofia on noobel elukutse. Minul on omajagu tuttavaid Leningradis ja Moskvas, nemad kõik on kõrgelt haritud ja mitmendat põlve aadlisoost ja nemad kõik on ka filosoofiat õppinud. See kohe eristab neid teistest inimestest, näitab, et nad on targad."

Pärast seda rääkis ta mulle veel oma viis minutit Hispaania aadlikest, Kataloonia kriisist ja kõikidest oma endistest aadlisoost sõpradest, kellest üks põlvnes lausa tänapäeva matemaatikale aluse panijate suguvõsast. Aga siis ma pidin bussilt maha minema, nii et ta soovis mulle ilusat elu ja lootis, et ma ta sõnade üle mõtlen ja ikka Tartusse otsustan minna. Mida iganes, ma lähen keedan nüüd 8 inimese koguse riisivahtu.