mina, korratu treeningentusiast, demonstreerin figuuri

laupäev, 9. märts 2019

olen viimased kaks tundi istunud ja kaalunud, kas ma tõesti tahan, pean ja soovin täna trenni minna, et jalgu treenida ning millegi tegemise asemel vegeteerin ma siin varsti pea surnud lehel ja kirjutan sellest, kui tubli treenija ma olen. kiidan ennast, kuigi mul on tunne, et ma ei vääri hetkel seda kiitust.

ma pole sellest viimasel ajal küll üleliia kõnelenud, kuid olen jätkuvalt enam-vähem aktiivne trennihunt. lihtsalt selle vahega, et viimane kord kui ma end mingilgi moel treeningriietes demonstreerisin, kaalusin ma veel tubli 78 kg, olin küll võrdlemisi toonitud, kuid korjasin sellegi poolest veel jõudsalt polstrit ligi. kogun siiani. ma küll nendin, et olen viimasel ajal jõusaalis aega veetnud kõvasti vähem, kui eelmise aasta keskel, lõpus ja vältel, kuid olen suutnud siiski säilitada graafiku, mis mind vähemalt kolmel päeval nädalas jõusaali paigutab. 

kui kedagi huvitavad kaalunumbrid, siis esmaspäeva hommikuse seisuga kaalun ma 70,7 kg. ma kaalusin nii vähe viimati seitsmendasse klassi minnes. mõõtmeid ei oska ma siinkohal aga jagada, sest mul puuduvad kodused mõõtmisvahendid, et tuvastada oma ümbermõõtude muutumine, kuid võin öelda, et kannan riidesuuruseid 10 või 12. suurus 12 küll kehtib peamiselt pükste kohta, sest ma ei usu, et suurus 10 mu kintsud ja tagumiku kuidagi ära mahutaks, küll aga on särgid suuruse võrra kahanenud. usegi mu treeningriided on mulle praeguseks hetkeks tiba suureks jäänud ning vajavad treeningu vältel alatihti korrigeerimist. 

mu eesmärgid on sarnaselt alustamisele nihkunud taaskord mu jalgade ja tagumiku suunas. peamiselt seeõttu, et kuigi mulle väga meeldivad toonitud käsivarred, õlad, biitseps, mida demonstratiivselt pingutada ja seljalihased, mis mulle justkui tiivad annavad, olen viimasel ajal tundnud, et olen liialt tähelepanu ülakehale suunanud ning mu tagumik, tingimata mitte oma halvimas vormis, on tähelepanuta jäänud ning vajab jätkuvalt pisut tõstmist ja vormimist, kuigi mu dominantsete reite juures on see pigem keerukas. 

söön ma üsna korrapäratult, sest ma olen ilmselt maailma kõige halvim tervislik toituja, dieedipidaja.  olen väga palju avokaadosid hävitama hakanud ja üritan ka igapäevase külmikutoidu osas langetada pigem tervislikke valikuid, kuid ma lihtsalt olen kaootiline. ja selle korrapäratuse ja kaootilisuse all pean ma peamiselt silmas seda, et kuigi mul võib kapis olla täiesti adekvaatset toitu, mis ka mulle toitainete osas rahuldust pakub, söön ma siis, kui mul kõht tühi on ja seda, mille järgi mul isu on, mis tähendab aeg-ajalt suvalisel momendil friikartuleid sinepiga. samuti sageli tähendab see seda, et ma võin terveks ööpäevaks söömise ära unustada ja seejärel kell 5 hommikul fastersis mingit eriti rõvedat burgerit omal näost sisse ajada, kuid teinepäev söön ma kolm toidukorda, täidan kõik makro-mikro-valgu-eesmärgid ja joon kolm liitrit vett. 

seni ma elan lihtsalt lootuses, et nõnda elades ma ei sure ära ja need beebikõhulihased, mida ma aeg-ajalt välja joonistumas näen on suveks siiski real deal ja kuigi mu eesmärk pole kordagi olnud rannavorm (võib-olla on ka, tahaks riieteta hea välja näha lihtsalt), siis tahaks suve hakuks end siiski piisavalt enesekindlalt tunda, et randa minna. oleks kahtlemata huvitav. 



appi!!! ma vajan armastust

esmaspäev, 28. jaanuar 2019


kui keegi hakkas kunagi iidsetel aegadel mu blogi lugema, sest teile meeldis mu depressiivsusega vürtsitatud ebarealistlik positiivsus, siis pean teile pettumuse valmistama öeldes, et ma olen nüüd positiivsusega vürtsitatud ratsionaalne optimism, sest aasta lõpus alguse saanud õnnelaine pole siiani lahtunud ning on siiani pigem suisa hoogu kogunud. kuidagi kerge on õnnelik olla, kui sa ühel ilusal päeval ärkad hommikul ja saad aru, et elul pole tegelikult väga vigagi. elu pole pelgalt enam talutav, vaid päriselt hea ja isegi kui see kõlab nagu ebaratsionaalne lootuse hellitamine, on sul siiski mingi teadmine, et läheb veelgi paremaks. varsti, varsti, varsti..

pean nentima, et kogu mu kirjanduslik energia on viimasel ajal pea täielikult kulunud lõpuessee kirjutamisele läbisegi mulle enesele emotsionaalset rahulolu ja lõpetatust pakkuvate kirjatükkidega. avastasin enese jaoks ootamatult vennaskonna, kes pole mulle varem just eriti eredalt silma või kõrva tükkinud (heh, pille-riin), aga nüüd kuidagi kõnetas. samas ma ei eita, et punkuule on mulle alati pigem hingelähedane olnud ja kuigi ilusad ja head read kõlaks õige inimese esituses mu kõrvus paremini, meelsamalt ja paneks lisaks hingele helisema ka muud osad minust, nii et minust endast luule saaks, lepin ma siinkohal ka trubetskyga mulle igatsusest kõrva sosistamas.

kuigi pean nentima, et mu enese arutus on mind viimasel ajal täitsa ära väsitanud. ma ei jaksa ega jaksa ega jaksa.. 

aasta retrospektiivis

esmaspäev, 31. detsember 2018


ma isegi ei tea, miks või milleks ma langetan enda õlgadele koorma teha kokkuvõte möödunud aastast, kui ma vaevu enam adun päevade möödumist. kuid ajendatuna mu ärevusest kihutatud ihust ja neist positiivsetest emotsioonidest, mis mind hetkel möödanikule mõeldes valdavad, siis ma vähemalt annan endast parima, et ma teaksin järgmisel aastal, et täna, 31. detsembril 2018, olin ma  elus olemise üle õnnelik.

samas olen ma täiesti veendunud, et aasta algus oli kohutavalt nõme, sest see oli veel see aeg, kus ma olin faasis, kus kõik lihtsalt oligi täiesti jabur, mu eksistents oli nii hale ning mind valdas pidev paanika tuleviku ees. ma olin 19, ärevuses sasipundar, kes ei tahtnud olla ei ärevuses ega sasipundar, kuid kõige vähem tahtis olla elus ja üleüldse oli mu elus tol hetkel ainult kaks konstanti ning need olid kool ja trenn. ma teadsin, et ma tahan ülikooli astuda ning olin pähe võtnud kõigile öelda, et ma õpin alates sügisest rakendusfüüsikat või saab minust insener. kui ma sellele nüüd ise mõtlen, siis vaevalt ma isegi seda tol hetkel uskusin, sest kui ma oleksin seda päriselt tahtnud, lõputu matemaatika ja igavese füüsika järele ihalenud, oleksin ma lõpus rohkem pingutanud, mitte leppinud isikliku miinimumiga ning seda eluliseks õnnestumiseks pidanud. 

võib-olla ma mäletangi oma elus hetkel ainult arusaamismomente. neid isiklikke mõistmisi, kui ma sain aru, et elu on enamat kui lõputu hale eksistents, millega ma olen sunnitud leppima, ja et mina ise olen enamat kui melanhoolia ja lõputu kurbus (see what i did there, billy) ja viha enese vastu, mida ma paratamatuseks pidasin. ma olin veel aasta keskel šokeeritud ja võõrastav selle suhtes, et ma võiksin üldse tunda teisiti, kui raskemeelselt ja kusagil sügaval minus võiks peituda enamat, näiteks lust või rõõm. seda isegi tähele panemata kadus pikapeale minust küünilisus nii enese kui ka teiste vastu ja ma seadsin oma mõistuse ja tunnete vahele kontrastse eristuse, mis on aidanud mind kogu ülejäänud aasta. ja nüüd ma olengi nukralt poeetiline, aga peamiselt väga tõsine ja selge mõistusega, kuigi mõnikord mässleb minugi hinges maru.

ma olen praeguseks hetkeks pea viis kuud üritanud pead vee peal hoida ja minu õnnestumised ja ebaõnnestumised jäävad siinkohal teiste ja haritumate hinnata, kuid ma tunnen, et ülikoolis filosoofia õppimine on parim asi, mida ma enda jaoks teinud olen. filosoofia muudab mind rahulikumaks ja ratsionaalsemaks, aitab mul mõtted ja tunded lahus hoida ja kahe jalaga maa peal püsida, vältida negatiivseid sundmõtteid ja asjadele kainelt läheneda. see nõuab minult nii palju ratsionaalset mõtlemist, et mul ei jää muud üle, kui rakendada seda ka ülejäänud elus. see muudab mind õnnelikuks. see võimaldab mul inimesena kasvada ja ma olen tänu filosoofiale kohanud nii palju lahedaid inimesi. just neid inimesi, kes mind inimesena toetavad. mõttekaaslased.

aga just sel aastal, vaevu enne 20. sünnipäeva sain ma viimaks aru, et ma olen noor inimene. isegi mitte nii väga selles mõttes, et ma oleksin endale ühel hetkel teadustanud, et 20 pole võib-olla pool elugi ning isegi kui on, siis on ülejäänud elu ikkagi veel ees, vaid pigem selles mõttes, et ma olen noor. mul on noore inimese keha, noore inimese huvid, kuigi ma olen alati end vaadelnud kui noort vanainimest, nii oma huvides osas kui ka tervikut vaadates ning sellekohased märgid on talletanud ka mu alasti ihu, kuid sellegi poolest pole mul päeva lõpus mõtet midagi häbeneda, sest see kõik kuulub mulle, on minu kujundada ja teha ja ma ei pea selle pärast silmi peitma. ma võin, saan ja tahan olla tuuli, meela intonatsiooniga. minu lemmikversioon endast on mina mustas pulloveris

loetud raamatuid: 31
vaadatud filme: mõnikümmend
itaalia keelset popmuusikat kuulatud rohkem, kui loendamiseks sünnis on.

samuti, ma ei sünnitanud ühtki järglast, mida võib mõnes mõttes õnnestumiseks lugeda

1979

pühapäev, 16. detsember 2018


the smashing pumpkinsi "1979" kõlab täpselt nii nagu nostalgia tundub. mitte et ma igatseks aegu, kus mind olemaski polnud, kuid kuidagi on see nii aegumatu, et ma võin taga igatseda ükskõik millist aega, aga 1979 kehtib ikkagi ja teeb veidral moel haiget. karl-erik taukari "segased lood" tuli välja 4 aastat tagasi. lood on ikka segased ja nostalgia lööb mind täna jalaga kõhtu nagu põrguline.

hakkasin just mõtlema, et kui veider. õigemini mõtlen ma viimasel ajal väga tihti, kui veider kõik siin elus on, aga täna hommikul hakkasin ma mõtlema sellele, et kui veider on see, et kui ma mõtlen tagasi aastale 2012 või aastale 2014 või isegi eelmisele aastale, siis justkui miski poleks muutunud, aga ometigi on kõik nii teistmoodi. osa minust oleks nagu ajas seisma jäänud ja keeldunud vooluga kaasa liikumast, kuid teine osa on iga päev ühe sammu edasi astunud, inimesena kasvanud ja muutunud kellekski täiesti võõraks, aga paremaks.

karmen ütles mulle eile öösel, et kui sa iseendaga end viimaks mugavalt ja hästi tunned, ilmuvad su ellu inimesed, kes seda toetama hakkavad ja ma olen varasemalt alati mõelnud, et see on lihtsalt üks neid asju, mida sulle öeldakse, et tõsta su enesekindlust, kuid reaalsus on see, et kui sa ei häbene enam kõiki oma puuduseid ja oled suisa häbitult aus ja enda inimene, siis sa tõmbad ligi ka inimesi, kes on valmis sulle vastu oma häbitut ja ilustamata ennast näitama. seda koleda naeru ja armidega, võib-olla natuke katkist inimest.

so i'm sitting here, milk on my titties ja taustal mängib mambo no 5

reede, 14. detsember 2018


sain just tartu linnaraamatukogult teate, et raamat, mida ma juulist saati olen oodanud, ootab mind viimaks 2. korruse ilukirjanduse osakonnas, aga kahjuks tuli see väga halval ajal, sest mul kohe üldse ei ole aega, et lugeda 500 leheküljelist krimiromaani ajal, mil mul on vaja valmistuda eetika peateemade ja euroopa ideede ajaloo eksamiks. samas pole mul hetkel oma reede õhtuga paremat ka peale hakata, kui oma nutribulletit pesta ja kokku pakkida, et see siis lati suitsuvorsti vastu vahetada.

jõulude tulekuga seoses on mu elu hakanud kulgema pidevas peorütmis. kolmapäeval toimus filosoofide ja semiootikute jõulupidu, mille üks korraldajatest ja DJ'st ma olin. veetsin 4 päeva jõululaule kuulates, et panna kokku playlist, mis ei kõlaks nagu kaubanduskeskus jõuluajal või tüütu lift ning pean nentima, et sain päris hästi hakkama. lisaks üritasin üldiselt ka peomeeleolu kuidagi aktsepteeritavamaks muuta, kuigi mu playlist kõlas kohati, nagu peaksin ma nurgas nutma ja end täis jooma ja mul pole kolmapäeviti tavaliselt üldse tuju pidune olla. välja arvatud siis, kui naiivis kolmapäeviti karaoket laulda saab. aga üldiselt ei olnudki kõige hullem ja peo võib täiesti vabalt õnnestunuks lugeda.

aga kuna pidu kestab kuni ma surnud ei ole, siis sai neljapäeval ka pidu. alustasime õhtut tüdrukutega naiivis muusikaviktoriinil. üllatuslikult läks meil kõikidest kordadest siiani kõige paremini ja daddy issues jäi kaheksandaks ehk enam vähem sinna poole peale. küllap me siis lihtsalt teame oma joomalaule piisavalt hästi. viinad on läinud kalliks, oi kui kalliks vein.. pärast seda, kui paar kamraadi meiega veel liitus, liikusime arhiivi poole, sest keegi oli kuulnud, et seal toimub usuteadlaste jõulupidu, aga tuli välja, et hoopis pedagoogide oma, nii et me liikusime oma külmetavate varvastega nagu mardisandid hoopis teise tartu otsa, et ajaloolaste jõulupeole jõuda.

pigem hea kamraadina olin ma eile õhtul see inimene, et kui keegi ikka koos mõne pitsi teha tahtis, siis ega ma ära ei öelnud ka. ühel hetkel oli küll hetkeks tunne, et kuidas ma küll ikka veel elus olen, sest ma ei usu, et mu organism enne elus korraga nii suurt kogust alkoholi on näinud, kui eile õhtul. ajaloolaste pidu oli seejuures väga ajalooline, sest nende muusikavalikki oli ajast enne, kui enamik neist sündinudki oli. ühel hetkel ma istusingi lihtsalt toolil, üritasin mandariini koorida ja mõtlesin kogu sellele alkoholi ja piima segule, mis mu suust mööda ja mööda kaela alla voolanud oli ja taustal hakkas mängima mambo no 5 ja kogu see hale eksistents tundus äkitselt väga absurdne, aga seda nauditavam.

ühel hetkel pandi tuled põlema ja meid suunati lahkuma, sest pidu sai läbi. kollektiivselt otsustati kivisse minna, sest neljapäeva õhtul on see üks viimaseid kohti, mis säärasel kellaajal veel lahti oli. üks semiootikutest otsustas maja ees külmetades lauluviisi üles võtta ja me laulsime ühiselt mässajate laulu, sest soovilauluna seda meile ei mängitud. nagu alati. humanitaarteaduskonna peod on alati veidrad selles mõttes, et kuidagi jõuame me alati vaidlema selle üle, kes meist tulevikus kõige töötum on.

kui sa ei saa täpselt enam aja kulgemisest aru, hakkab aeg palju kiiremini käima. nii et ma ei saanudki täpselt aru, kuidas me kivis kaks tundi ja peale istusime, sest kõik vestlused olid nii lühikesed ja kõik vestlused, mis olid pikad, olid ikkagi lühikesed. ühel hetkel istusime me margaretiga, tema mul süles, ja rääkisime armastusest ja seksist ja lihtsalt olemisest ja see oli ilmselt üks parimaid vestluseid, mida ma viimasel ajal pidanud olen.


kui kivi viimaks ka kinni pandi, liikusime me kolmekesi fastersisse, sest meil olid kõhud tühjad, aga kui keegi tahab mingit aimu saada elu lowpointist, siis on see ilmselt moment veidi enne pool kuut hommikul fastersis, kui sa inimestelt 25 senti kerjad, et kolme peale suured friikad osta ning üks joogine härrasmees teile seejärel need friikad välja teeb ja oma pooliku joogi ka veel jätab, sest tal on teist nii kahju. me tegelikult olime söönud juba.

akadeemilisest vaatepunktist rääkides, siis kuidagi pooleldi roomates jõudsin ma isegi hommikul eesti keele eksamile. olin isegi hämmastunud.

pühapäev, 2. detsember 2018

"Sartre’s theory is that something strange happens when you (a person, filled with being) realise that you are being looked at by a person who you desire. You become aware that the person is looking at you, but you don’t know what they are seeing. But, because you want to be with that person, you make an approximation of what you think they are seeing, and you try and become that. In the process of this, you turn yourself into an object, contradicting the nature of your being."

õhtuks koju tagasi

laupäev, 1. detsember 2018


kuna mul puudub viimasel ajal igasugune audients peale liisi, siis me käisime eile liisiga väljas. plaanisime alguses naiivi minna, sest seal oli mingi suvepidu ja me panime kõik suvised riided selga ja olime valmis rajult möllu panema, aga kui me seal ühel hetkel kohal olime, oli seal tüütult palju inimesi, nii et me otsustasime hoopis pühastes ühed õlled teha.

aga kuna ma olin otsustanud vahelduseks huuled ära võõbata, siis toimus seal paras õllekultuuri teotamine, kui ma õlleklaasist kõrrega õlut lürpisin ja mõtteid mõlgutasin, mis minu enda huvides on parem lahti kirjutamata jätta. ja nõnda mul tuligi jälle vahelduseks meelde, kui ilusad huuled mul on ja miks on mu lemmikosa mu näost mu cupid's bow ja seal nõnda istudes oleks william faulkner kindlasti välja osutanud, kui kaunid on mu huuled, mis küll pole pahatihti ühegi tütarlapse suul olnud, kuid nägid isekeskiski nii rumalasti ilusad välja, et oleks tol hetkel väärinud kindlasti võimalust, et end mõnel teisel suul ehtida.

aga et meie öö ei lõpeks vaevu pärast südaööd ja ühe õllega, otsustasime mööda rüütli tänavat edasi rännata, kus meid päris mitmel korral peatati, et meie kulgemise kohta aru pärida, kuid kuna meil mingit konkreetset plaani ei olnudki, siis tegelikult oli meie sihtpunkt eikuhugi, kuhu me lõpuks ka kohale jõudsime, et end pärast taevatrepist üles minemist magusamaitseliste ja vägagi meelanimeliste meelemürkidega lõbustada. näiteks vahukoor rummiga või viin sidrunimahlaga... või absint siirupiga, mis mu külmetuse umbes kolmeks tunniks ravis.

eile sain ka kirja tartu ülikoolilt, mis soovitas minul, filosoofiatudengil, kindlasti kaaluda kõrvalerialana matemaatika võtmist. see pani mind mõtlema, nii et ma kaalusin kõik oma võimalikud loogilised variandid läbi ja otsustasin kõige ebaloogilisema valiku kasuks ning järgmisest poolaastast ilmselt soojendan end õhtuti suurema osa ajast programmeerimise, operatsioonisüsteemide ja riistvara valgel nutta tihkudes. ma polegi seda tõelist ülikoolikultuuri ja pisaratega padja niisutamist veel kogenud, välja arvatud sel ühel korra, kui ma kahe seminari vahel koju roomasin, et 15 minutit kuiva leiba kurgust alla pressides pisaratel voolata lasta.

samuti kergelt muserdatuna tänaõhtusest tartu ülikooli ballist, kuhu ma kleidi, kaaslase ja rahaliste vahendite puudumise ning jalustniitva ebamugavustunde tõttu kohale ei jõudnud, kavatsen veeta tänase õhtu tehes... mitte midagi kasulikku peale voodis lebamise, sest selline see elu kord juba on. täpselt nii huvitav, kui sa selle ise elada otsustad ning kahjuks ei tunne ma end hetkel üleliia huvitavana. igatsen ikka veel seda püüdmatut armastust, kirjutan meelaid luuletusi ja unistan inimlikust lähedusttundest. nagu ikka.