unustage ära, ma olen paksuks tagasi läinud

kolmapäev, 13. juuni 2018

Dieedikultuur ei ole kindlasti see, kui sa istud kolmapäeva õhtul arvutiga voodis, vaatad Arrested Developmenti ja sööd kohupiimatorti, mille kõrvale sa kohupiimasaia ampsad. Muidugi on ka tark mõte kaalupostitusse panna kõige esteetilisem koogipilt üldse (Pilt tehtud Gustav Cafe's Kalamajas ja pildil on suitsukana tuulerull, Punase velveti kook, kukeseene quiche ja Old Truffe kook).

Igatahes, mul oli hommikul tõemoment, kui ma sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma obese. Ma tundsin end mõnda aega juba enda suhtes hästi, aga täna hommikul peeglit jõllitades tabas mind arusaamine, et beebikõhulihased, mille üle ma mõnda aega tagasi kohutavalt suurt uhkust tundsin, on jäljetult kadunud ning asendunud pehme polstriga, mis tudiseb kui ma end liigutan ja on selline kole ja lodev.. ühe sõnaga mitte midagi sellist, mida ma enda juures tahaksin näha või oleksin harjunud nägema. Sellele lisandus teadasaamine, et äkitselt on mu kehakaal ümardatult 90, mitte 80 ja üleüldse, ma olen paks.

Olgem ausad, eks ma ise olen süüdi, sest ma olen end kogu juuni algusega veits lõdvaks lasknud - ma ei keelanud endale Roomas midagi, kuigi üritasin teha pigem tervislikke valikuid ja igasuguse rämpsu söömist vältida (geez, te oleks pidanud mu reisiseltskonda nägema, kui ma veini ja küpsiste asemel virsikuid ja porgandit näksisin ja üks mu kaaslastest ütles, et ma olen lausa ebamugavalt tervislik lol bye). Aga kuna mul on perekondlikult soodumus kiiresti lihasesse minna, aga ka kiiresti  kõik pekid külge korjata ja seda ainuüksi koogilõhnast, siis ilmselt oleksin ma pidanud enda suhtes veel natuke rangem olema. Kõige hullem on muidugi see, et mul on lõpetamiseks rätsepa tehtud viigipüksid tellitud ja hetkel olen ma umbes 3kg igapidi liiga bloated (ma ei taha enda kohta paks öelda, kuigi just seda ma olen lol), et need mulle ilusti jalga istuks ja kuskilt ei kisuks.

Aga ma ei anna alla, sest ma võtan end kätte ja isegi kui lõpetamiseks ei jõua ma ilmselt ligilähedalegi, siis ükskord ikka jõuan nii kaugele, et mu kaalunumber läheneb jälle pigem 70 kilogrammile ja peegelpilt ei ole enam nii suur pisarakiskuja. Ma lähen nutan natuke patja ja siis lähen nutan natuke veel ja siis võtan end päriselt käsile. Olgu see postitus mu tunnistajaks. Ma ei näita endast ühtki pilti hetkel, sest ma olen enda pärast natuke liiga kurb selle jaoks.

päev 3: ma helistasin rongis teel rannast kolosseumini emale ja palusin, et ta mulle kapsahautist teeks

laupäev, 9. juuni 2018

Mul on teooria, et Itaalias on kolme sorti mehi. On täiuslikult hoolitsetud ülikondades mehed, kelle lõuajoon ja habe on justkui noaga lõigatud. Nende olekus on see eneseteadlikkus ja neil on alati kohti, kus olla ja olenguid, kuhu minna. Teiseks on lokkidega ja tumedasilmsed poisikesed, kes on natuke ujedad, aga ka neist õhkub seda eneseteadlikkust ja ägedust. Nad ise teavad, et nad on ägedad. Kolmandana on ehtsad Itaalia machod. Sageli on nad kiilakad, mõnikord on neil suur ja üle püksivärvli valguv kõht, aga alati on neil lahti nööbitud vähemalt esimesed kolm nööpi, et näidata oma rinnakarvu ja paksu kuldketti.

Me istusime vahukooretordil (Altare della Patria) ja kõlgutasime jalgu, vaadates meid ümbritsenud hooneid ja Victor Emmanuel II hobusel istumas. Me kogesime kultuuri rongis, sõites 40 minutit  Ostiasse randa, mis kandis nime Hakuna Matata. Me kuulsime, kuidas kõlab Despacito akordionil. Me nägime kultuuride ristumist, kui meie vastas istus nunn ja tema kõrval kaks noort poolalasti tüdrukut. Ma käisin jalgupidi tulisoolases vees, sest mu õlad olid põlenud ja vesi polnud eriti soe. Me ostsime turult värskeid virsikuid, mis nõretasid mahlast. Me sõitsime veel rongiga ja leidsime pargi, kust avanes unustamatu vaade linnale.  Me sõime veelkord gelatot, mis maitses ikka veel nagu päris šokolaadi fondant ja ilus poiss leti tagant jättis mulle terve Oreo gelato sisse.

Ma ei saaks öelda, et ma koju igatsesin, aga mul on siiski hea meel, et ma kodus tagasi olen. Oma voodi on ikka kõige parem koht, kus olla. Samas naljakas on see, et mida enam ma tagasi mõtlen, seda vähem on mul öelda. Kõik sulab kuidagi veidrasse uttu segamine jaheda reaalsusega, kuhu ma Eestisse tagasi tulin. Kuigi ma tunnen vaid heameelt, et ma olen tagasi kodus, oma voodis ja mu keha ei pea igapäevaselt toime tulema kuumusega, on mul ikkagi mingitlaadi reisijärgne muserdatus ja üks osa minust eelistaks siiski hommikul üles ärgata ja aknast välja vaadates kuulda tänavamelu ja näha vaadet linnale või kellegi taimi täisistutatud rõdule. Ma pole isegi soojalembene, aga siin on suvi hetkel nii külm ja sünge, kõik on kuidagi nii sarnane ja justkui juba nähtud. Elu on jälle rutiin. Raske on olla ja kõige enam igatsen ma pimedaid öid. Ööd olid seal mustad, aga siin vaevu hämardub kui juba jälle päike paistab ja kogu öö kõlab linnulaul.

päev 2: mu nahatoon hakkas meenutama rohkem parma sinki kui valget eestlast

neljapäev, 7. juuni 2018


Teise päeva hommikul sain ma kiiresti teada kaks asja: Itallastele meeeeeeldib saia süüa ja mina olin kõige ilusam tüdruk hotellis. Hommikusöögiteenindaja ütles. Aga saiaarmastuse kohta õppisin ma ise, kui söögisaali sisse jalutasin ja ainuüksi kõigi nende saiakeste nägemisest diabeedi pidin saama. Hommikusöök: 4 tassi cappucinot ja crossaint, mis oli nii väljast kui ka seest täidetud sulatatud šokolaadiga. Ma vist võtsin just seda kirjutades kilo juurde.

Meie õnneks oli meil kohe hotelli külje all kõige armsam võileivakohvik, mis pakkus sõna-otseses-mõttes kõige paremaid võileibu üldse ja mis kõige olulisem, siis need olid soolased ja sa said 5€ eest võileiva, mis mahtus vaevalt kätte ja oli nii Itaalia köök, kui üldse olla sai, sest näiteks ühe mu võileiva vahel oli nii kolm või neli sentimeetrit valikut erinevatest Itaalia sinkidest koos mozarella, tomatite ja beebispinatiga.

Me liikusime vastuvoolu läbi inimmere. Lennukid lendasid taevasse Itaalia lippu, me sõime gelatot ja aina imestasime. Meie tegelik eesmärk oli Colosseumini jõuda, kuhu me lõpuks ei jõudnudki, sest kogu Rooma elamus oli nagu pidev ootamine. Aina seisa ja oota oma korda kuhugi sisse pääseda. Me ostsime küll kahe päeva pileti Foorumisse ja Colosseumi, aga viimasesse me lõpuks ei jõudnudki. Tuli teha valikuid. Aga me nägime Colosseumi kaugelt ja natuke lähemalt ja mida sa hing veel ihkad.








Aga mul ei vedanud. Ma põlesin ära, mis enam-vähem tõmbas kogu mu ülejäänud päevaplaanidele vee peale, sest see oli hetk, kus päikesekreem enam ei toiminud: ma olin juba punane kui tomat või parma sink ja päike tegi füüsiliselt haiget. Aga me pätsasime sellegi poolest pargist puu otsast kaks apelsini, mis sest et Itaalias algab apelsinihooaeg alles augusti lõpus. Vaatasime läbi salajase lukuaugu eeldades näha Mussolini portreed, nägime kunstinäitust, sõime kohalikku pitsat, nägime kõige ehtsamat Itaalia machot, jõime salajastel rõdudel veini ja saime võimaluse heita pilgu üle Rooma ja me istusime kivisillal ja vaatasime, kuidas autod meie alt läbi sõidavad.

Itaalia machost rääkides, siis me käisime pitsat söömas ja istusime maha ühes vanalinna servas olevas restoranis. Meie teenindajaks osutus mees, kes nägi umbes täpselt nii itaallane välja, kui ma olin ette kujutanud: mitte eriti pikk, kiilakas, särk poolde kõhtu lahti nööbitud, et puhevil rinnakarvad ilmtingimata paistaks, kaelas paks kuldkett, jalas rätsepatööna valminud viigipüksid ja samm nii uhke nagu oleks ta kuningas. Ja ta nõjatus igale poole. Isegi vastu poste ja kohti, kuhu ta poleks pidanud nõjatuma. See lihtsalt oli mees, kes teadis, et ta on kõige kõvem mees ruumis.

Rooma tõesti on igavene linn, sest elu seal ei vaibu hetkekski. Kuigi õhtud on hämarad ja ööd pimedad, elab linn täies võimsuses edasi ka pärast öö saabumist. Tänavatel on alati inimesed ning sa avastad end vaatamast asjadele hoopis teise pilguga kui päevavalguses. Kõik on kuidagi võimsam, aga samas käegakatsutavam samal ajal. Aga kõik on ikkagi nii ilus. Idülliline. Ja elu ütleb, et need ongi need hetked elus, mis on ilusamad, kui teised. 

päev 1: riia lennujaamas on kõigi võileibade vahel keedumuna

teisipäev, 5. juuni 2018

Ma suutsin kuidagi 19 aastat ära elada ilma, et ma oleks kordagi elus lennukiga lennanud, aga ma ei mõelnud kunagi, et minu esimene lennureis toimub ühte minu unistuste sihtkohta, milleks täiesti juhuslikult sattus olema Itaalia. Olgem ausad, minagi olen üks neist inimestest, kelle jaoks sümboliseerib Itaalia endiselt head toitu, kõriauguni kultuuri ja meisterlikku kunsti.

Siiski, kõik, mida ma edaspidi öelda oskan, kõlab mulle endale nii banaalsena. Üks minust tahaks ainult pilte jagada, sest ka murdosa sellest, mida ma oskan ja tahan öelda, või pildid, mida saan näidata, ei anna mingitki aimu sellest, milline Rooma tegelikult on. Raske on kirjeldada lõhnu või ainuomaseid tundeid, mida tekitab ühes inimeses kohalejõudmine paika, kus ta alati on tahtnud olla. Ma ei oskaks ega tahakski kirjeldada, kuidas tundusid tänavakivid mu taldade all, mida ma nägin vaadates alla rõdudelt, milline oli tunne, kui sa libistasid sõrmedega üle Panteoni sammaste või kuidas kõditas muru, kui sa istusid Foorumis maha ja sõid tuunikalavõileiba, sest need on ainult minu omad.

Siiski, üritan ma reisi kokku võtta meeldejäävates seikades, millest esimene oli Tallinna Lennujaama turvakontrollis, kus naine, kes mu kotti läbi otsis, teatas mulle kätt ühte kotisahtlisse pannes: "Vabandust, aga teil on kotis mingi pulber." See on ilmselt number 1 asi, mida sa tõesti ei taha lennujaamas kuulda. Kohalik narkoparun coming through. Samuti olgu öeldud, et ma olin kergelt ärritatud, et Riia lennujaamas oli absoluutselt kõikide võileibade vahel keedumuna ning (prae)munade puudumine Roomas oli suisa kriminaalne.


Me jõudsime kohale 26 kraadisesse kuumusesse, mida minusugune põhjamaalane esialgu kuidagi taluda ei suutnud. 15 kraadi on alati olnud minu piir ja ootamatu kuumus ei löönud mind küll pildituks, kuid palju puudu ka ei olnud. Selleks, et hotellini jõuda, pidime me ette võtma pooletunnise rongisõidu lennujaamast vanalinna, mis oli omamoodi kultuurišokk - me nägime räpast aguliroomat, mis oli omamoodi väga kole, aga samas ka päris ilus samal ajal ja andis linnale  teistmoodi iseloomu.

Meie hotell oli üks tüüpilistest kolme tärni hotellidest, mis asus meie õnneks vanalinna suhtes väga heas kohas. 20 minutit ükskõik millisesse suunda ja sa jõudsid ikka vanalinna välja. Kui muidu viivad kõik teed Rooma, siis Roomas viisid küll kõik teed meie hotellini (jk, kõik teed viisid Peetrini). Minu jaoks oli aga juba järgmine kultuurišokk siis, kui ma jõudsin hotellituppa ja täiesti juhuslikult tuli välja, et mu vannitoale oli unustatud uks panna: mul oli alati võimalus istuda potil nii, et mul on pidev vaade aknast välja.. Aga ma hoidsin enamasti kardinaid ja aknakatteid ees. Nii igaks juhuks.




Esimesel õhtul käisime me ära Trevi purskkaevude juures, nägime ära Pantheoni, sõime ära kausitäie pastat ja jalutasime täiesti lambist ringi ümber Vatikani müüri naljatades paavsti üle ning mõtisklesime selle üle, miks minust ei võiks kunagi paavsti saada. Ma avastasin, et Taaveti riist on itaallastele justkui rahvuslik aare, mida pannakse peaaegu kõikidele suveniiridele. Ma sain teada, et vein maitseb seal väga hapult, tänavad on täis immigrante, kes tükivad peale ja üritavad sulle müüa kõiksugust nodi, mida sa ealeski ei vaja, kõik teed on alati pikemad, kui tunduvad, kõik majad on alati suuremad, kui sa pildilt näinud oled, kõik kujud on täpselt nii detailsed, kui kõik räägivad ja kõik on täpselt nii üle võlli keeratud, kui sa Itaalialt eeldad. Inimesed on ilusad ja head. Isegi kohviautomaat ütleb sulle gratzie, kui sa ühe euro eest parimat cappucinot ostad, mida sa kunagi joonud oled. Elu kulgeb äkitselt päev korraga ja sinul on liiga vähe päevi jäänud, et kõike seda seda kogeda ja sa saa aru, et elu pole enamat kui kunst.