teisipäev, 23. mai 2017

"My philosophy: it’s none of my business what people say of me and think of me. I am what I am and I do what I do. I expect nothing and accept everything. And it makes life so much easier." - Anthony Hopkins

Mul on tegelikult vaja kella kümneks ära lugeda 400 lehekülge Wikmani poisse. Kas asi on minus ja ainult mina tunnen läbipõlemise lõhna?

my humor is a defense mechanism because i never learned how to process emotion

Mind tegelikult üllatab, et ma varem selle peale ei tulnud ja mul oli vaja uurimistööde kaitsmisel komisjoni ees seista, et aru saada, et ma olen lihtsalt üks pundar närve. Veel enam - ma sain aru, et iga kord, kui mul mingi kogus närve pea kohal kokku üritab lüüa, võtab autopiloot üle ja minust saab vabakutseline püstijalakoomik (sest esitlusi tehakse enamasti püsti seistes). 

Kõige paremini võtab mu uurimistööga seotud saavutusi kokku komisjoni esimehe kommentaar mu töö kohta: "Mulle meeldis su kirjaliku osa juures see irooniline enesekriitika, mis tuli välja ka su praegusest esitlusest." Tegelikult ma lihtsalt vihkan end ja tahan surra, kuid mul on hea meel, et te selle eneseiroonia osagi ära tajusite. 

ma saan vaatamata sellele

esmaspäev, 22. mai 2017


Inimesed ütlevad motiveerivaid asju kogu aeg. Keegi kurdab millegi üle, keegi ei saa millegagi hakkama - kõigil on paar head sõna varnast võtta, mis peaksid aitama hakkama saada, raskeid aegu üle elada, aga olgem ausad, kui tihti me tunneme, et need sõnad tegelikult ka mõjuvad?

Ma olen hästi suur negatiivselt mõtleja. Ma lõikan endal ise hästi palju võimalusi ära, sest ma ei saanud varem ühe asjaga hakkama, mis on teise asja eelduseks, seega ei saa ma kuhugi edasi liikuda ja olen sunnitud jääma toppama sinna ning isegi mitte üritama edasi liikuda. Ma olen üritanud sellest halvast kombest vabaneda, sest ma teadustan iseendale täielikult, et selline mõtlemine on mõttetu ja mittekuhugiviiv, kuid negatiivsed mõtted on sellised asjad, mille kohta võib öelda, et need on sõltuvust tekitavad.

Paar nädalat tagasi, kui ma kurtsin ühele kamraadile oma karjäärivalikute piiratust, tuues välja loetelu ametitest, mis on minu puhul täielikult v ä l i s t a t u d, sest mul puudub üks või teine isikuomadus või oskus, ütles see kamraad mulle tol hetkel üsna tühisena näivad sõnad: "Aga ära mõtle, et sa ei saa, sest; mõtle, et sa saad vaatamata sellele, et."

Selles mõtes, et tegelikult pani see lause minu jaoks mõned asjad perspektiivi (see what i did there... ma ei saa asjade perspektiivis joonistamisega hakkama). Muidugi ei saanud minust üleöö positiivse mõtlemise etaloni, sest tahestahtmata mõtlen ma ikka asjadele, mida ma ei saa teha, sest ma olen seda või teist, aga mõnes mõttes tunnen ma end natuke motiveeritumana. Ma saan, kui ma tahan ja vaatamata kõigile neile puudustele, mida ma oman. 

Ja siis ma mõtlesin umbes tund aega tagasi, et järelikult saan ma olla õnnelik, rakendades sama mõtteviisi. Ma saan olla õnnelik vaatamata sellele, et ma olen kurb. Rõõm ja kurbus tunduvad olevat sellised üksteist välistavad sõnad, aga tegelikult on ju nii, et inimemotsioonide puhul ei välista üks teist. Keegi ei saa olla läbinisti õnnelik või läbinisti kurb. Ma ise olen iseenda piduriks ja kogu elu mõttetuses ei tule kunagi paremat momenti õnnelik olemiseks, kui on see praegune hetk, see sekund, mis just möödus.

Seega, ma saan olla õnnelik vaatamata kõigele. Ja küllap ma sellest suures mõttetusest ka kunagi mõtte leian.

pühapäev, 14. mai 2017

Ma olen kohati väga paranoiline ja mõnikord ei saa ma öösel magada, sest mõnikord ma kardan, et ma olen patoloogiline valetaja, kuna ma mõtlen kogu aeg nii palju asju välja, et ma pole enam-vähem kunagi kindel, kas need asjad juhtusid päriselt või kujutasin ma neid ette. Ja siis ma mõtlen, et äkki ma valetan selle valetamise kohta ka endale?

mul on internetiühendusega probleemid*

pühapäev, 7. mai 2017

* ainult, et antud valemis olen mina nutiseade ja elu on internetiühendus.. ja kaablit pole ka.

Mul oli kogu hommiku tunne nagu oleksin ma kinni jäänud sajakorruselise maja lifti. Sajandal korrusel asub igasugune ajutegevus, mida ma kunagi omanud olen, aga mina ise olen kolmandal korrusel, lift on rikkis ja raadio mängib korduse peal Tigrani ja Kapatu "Pärnumaaranda".

Pool kaheksa hommikul söödeti mulle ka ette mõte "elu on tähendus". Elul ei ole tähendust (või õigemini pole ma seda veel leidnud), aga kohe päris mitmel momendil tundus mulle, et võibolla ongi elu tähenduseks minna poistega Pärnumaaranda, nii et plätud on jalas ja väljas on täiega palav.