ma saan vaatamata sellele

esmaspäev, 22. mai 2017


Inimesed ütlevad motiveerivaid asju kogu aeg. Keegi kurdab millegi üle, keegi ei saa millegagi hakkama - kõigil on paar head sõna varnast võtta, mis peaksid aitama hakkama saada, raskeid aegu üle elada, aga olgem ausad, kui tihti me tunneme, et need sõnad tegelikult ka mõjuvad?

Ma olen hästi suur negatiivselt mõtleja. Ma lõikan endal ise hästi palju võimalusi ära, sest ma ei saanud varem ühe asjaga hakkama, mis on teise asja eelduseks, seega ei saa ma kuhugi edasi liikuda ja olen sunnitud jääma toppama sinna ning isegi mitte üritama edasi liikuda. Ma olen üritanud sellest halvast kombest vabaneda, sest ma teadustan iseendale täielikult, et selline mõtlemine on mõttetu ja mittekuhugiviiv, kuid negatiivsed mõtted on sellised asjad, mille kohta võib öelda, et need on sõltuvust tekitavad.

Paar nädalat tagasi, kui ma kurtsin ühele kamraadile oma karjäärivalikute piiratust, tuues välja loetelu ametitest, mis on minu puhul täielikult v ä l i s t a t u d, sest mul puudub üks või teine isikuomadus või oskus, ütles see kamraad mulle tol hetkel üsna tühisena näivad sõnad: "Aga ära mõtle, et sa ei saa, sest; mõtle, et sa saad vaatamata sellele, et."

Selles mõtes, et tegelikult pani see lause minu jaoks mõned asjad perspektiivi (see what i did there... ma ei saa asjade perspektiivis joonistamisega hakkama). Muidugi ei saanud minust üleöö positiivse mõtlemise etaloni, sest tahestahtmata mõtlen ma ikka asjadele, mida ma ei saa teha, sest ma olen seda või teist, aga mõnes mõttes tunnen ma end natuke motiveeritumana. Ma saan, kui ma tahan ja vaatamata kõigile neile puudustele, mida ma oman. 

Ja siis ma mõtlesin umbes tund aega tagasi, et järelikult saan ma olla õnnelik, rakendades sama mõtteviisi. Ma saan olla õnnelik vaatamata sellele, et ma olen kurb. Rõõm ja kurbus tunduvad olevat sellised üksteist välistavad sõnad, aga tegelikult on ju nii, et inimemotsioonide puhul ei välista üks teist. Keegi ei saa olla läbinisti õnnelik või läbinisti kurb. Ma ise olen iseenda piduriks ja kogu elu mõttetuses ei tule kunagi paremat momenti õnnelik olemiseks, kui on see praegune hetk, see sekund, mis just möödus.

Seega, ma saan olla õnnelik vaatamata kõigele. Ja küllap ma sellest suures mõttetusest ka kunagi mõtte leian.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar