Laulupidu: päev 1

reede, 30. juuni 2017

Enamik eestlasi ilmselt teab, et juba nädala alguses sai alguse laulupeonädal (no kidding, mul on see mingi novembrist saati kalendris kirjas ja ma isegi ei teadnud siis veel, kas ma saan laulupeole) sest siis algasid tantsupeo proovid. 

Laulupeo esimene proov oli täna hommikul kell 12. Paraku ei õnnistanud emake loodus meid eriti hea ilmaga.. Ja mina läksin kleidiga, sest mul on kolmapäevasest jõuksist ikka veel jalad nii haiged, et ma ei saanud hommikul pükse jalga. See pole isegi nali, see juhtus päriselt. Üldiselt mul siiski polnud külm, sest ma olin piisavalt tark, et panna selga vest ja selle peale kliimakindel kilejope. Olin siiski enamuse ajast vihma tõttu märg ja mu jalad ja selg valutasid enamuse ajast ja üldiselt oli ka igapidi märg ja paha, aga emotsioon oli ikkagi väga hea.

Ma tassisin terve päeva kaamerat kaasa, lihtsalt selleks, et pildi tegemise hetkel avastada, et mul pole mälukaarti sees. Jälle.. Nii, et minu tugevast tahtmisest teha eazy-peasy pildipostitus laulupeost minu silmade läbi ei tulnud midagi välja.

Otsustasin end päeva lõpuks Tokumarust tellitud sushiga premeerida. Mulle meeldis, kuidas nad pakkisid mulle kaasa kaks paari pulki. Nagu ma üksi ei suudaks 8 tempurat ja 4 makit ära süüa. H a h. (Saladuskatte all pean ütlema, et ma siiski jätsin ühe maki söömata)

Homme jälle. Mitte sushit, aga laulma küll. Ja ma loodan, et ma saan hommikul püksid jalga.

bikini body update*

pühapäev, 25. juuni 2017

* Mu juttu pole mõtet võtta täieliku tõe pähe, sest mul on komme asju üle paisutada ja ma olen ka väga irooniline.

Ütleme nii, et jaanipäev keeras asjad natuke pekki - mul on tunne, nagu ma oleks kolme päevaga õllekõhu kasvatanud (see on üks koht, kus ma nalja ei tee - mul on tunne, et mul päriselt ka on õllekõht ees). Ilmselt mängib kogu see õlu, mis ma jõin, selles oma rolli, aga ma käisin eile õhtul jooksmas ja mul on tunne, nagu poleks ma elu sees jooksnud. 

Tegelikult on mul üldse viimasel nädalal trenniga vähe halvasti olnud, sest ma olin põhimõtteliselt pühapäevast kolmapäevani silmapõletikus ja me kõik juba teame, kuidas mul neljapäeval trenniga läks. Ja nüüd tulid jaanid ka vahele ja mu kaks sammu edasiminekut on jälle null sammu edasiminekut. Ja nüüd on juuli kohe käes ja ma olen ikka paks vorst. Miks ma teen endale nii?

((Sellega seoses, kui palju pean ma oma blogis õllest rääkima, et ma kosmeetiktoodete asemel A Le Coqilt, Sakult ja erinevatelt käsitööõlle brändidelt õlut maitsmiseks saama hakkaksin?))

Seotud kujutis

jaanid2k17: pildipostitus ja kokkuvõte tweetides

laupäev, 24. juuni 2017

Kuna mu jaanid ei olnud mitte midagi erilist ega sellist, mida ei saaks võtta kokku õlle ja lõkkega, siis ma ei hakka mingit ümberjutustust tegema ja võtan kogu päeva kokku paari tweediga (ma teen osade juures täiustusi, mida ma oleks tahtnud tweeti mahutada, aga mida 140 tähemärki ei võimaldanud), mis ma eilse päeva jooksul tegin ning fotodega, mis ma oma tädi juures pildistasin.
  • öö lappab, kui sa jood 3:45 hommikul rahumeelselt red bulli teadmisega, et pead kell 8 juba ärkama
  • algaja intellekti starter-pack jaanipäevaks: filosoofiline romaan, märkmik, must pastakas eriti sügavate märkmete jaoks ja rohkem veini, kui sa ära jaksad juua
  • "vanad ja kobedad saavad jalad alla" on eesti filmikunsti meistriteos
  • te ei kujuta ette ka, kui palju hellasid vellesid ma just läbi kuulasin, et üht laulu leida, mida ma eile raadio elmarist kuulsin (laul, mida ma otsisin, oli Hellad Velled - Suvevihm)










minu esimene tuhat

neljapäev, 22. juuni 2017

Halleluuja! Mul sai selle blogiga esimene 1000 täis. *Surub iseendaga kätt* Mul pole täna eriti hea päev olnud ja selle teadasaamine teeb meele kohe härdaks - nii tore! Ma olen viimasel ajal öösel blogipostitusi ette kirjutanud nii, et mul on mõned blogipostituse, mis ootavad avaldamist, aga need võivad oodata. 

Kavatsesin hommikul trenni minna. Mõtlesin, et vaatan viimaks selle jõusaali üle ja nipet-näpet, lähen võiibolla balancesse või kuhugi. Mul oli isegi äratus kella kaheksaks pandud, et hommikul ära käia ja ülejäänud päevale mingi mõttetu asi seada (näiteks Project Runway maraton või midagi), aga mingil põhjusel ma ignoreerisin seda äratust ja ärkasin üles hoopis 13.20!!!! Nii palju siis trennist - klubi pandi täna kell neli kinni ja mul oli veel raamatukokku vaja minna. 

Sõin hommikusöögiks seda uut pehmikut peedi ja pastinaagi ja mingi asjaga veel. Minu jaoks oli kõike natuke palju, see Fazeri peedi-pastinaagi sai oli kõvasti tagasihoidlikum ja maitses mulle rohkem, aga see selleks. Panin end siis riidesse ja läksin jala Nõmmele raamatukokku, lihtsalt selleks, et teada saada, et raamatukogu on alates 19. juunist remondis. Haha, miks mina? Vaatasin siis netist, et Pääsküla raamatukogu on kella seitsmeni lahti ja otsustasin Selveris ära käia, ja siis Pääskülla raamatukokku minna, sest ma tahtsin vildikaid osta. Mu elu on pärast pensionile jäämist üks suur arts and crafts project, sest mul pole muud teha ja näiteks eile hakkasin bulletjournalit pidama, kuigi ideaalis peaks seda aasta algusest alustama, aga ükstapuha. Ja ükspäev ma maalisin näppudega.

Kuna ma olin eluga veits done selle raamatukoguvärgi pärast, siis ma premeerisin end lisaks vildikatele ka uue hambaharja ja ühe Red Bulliga ja siis läksin Rahumäelt rongi peale.. Lihtsalt selleks, et Pääskülla jõudes avastada, et google jagas mulle valeinformatsiooni ja Pääsküla raamatukogu pannakse täna siiski hoopis kell neli kinni. Kell oli 16:26.. TEGELT KA VÕI? 

Nüüd ma olen kodus ja peksan omale Faulkneri "Hälina ja raevuga" vastu pead, sest see on viimane lugemata raamat, mida ma hetkel oman ja nüüd tuleb veel pikk nädalavahetus ja raamatukokku jõuan ma (raamatukogu on siis ka alles esimest korda vahelduseks lahti) alles teisipäeval.. täna on neljapäev. Ma suren ära. Ma planeerin selle oma bulletjournalis esmaspäeva peale.

Kõige lõpetuseks üks shameless selfie, mis väljendab minu emotsioone seoses selle raamatukogutralliga ja, mille ma tegin ainult selle pärast, et sellesse postitusse mingigi pilt lisada. Järele mõeldes oleks ilmselt pidanud "peace" märki näitama või midagi..


kolmapäev, 21. juuni 2017

Kõik on hästi ja siis ma mõtlen millelegi ja järsku pole enam miski hästi.

Kunst ärritab mind + lapsgeeniuseks olemine on raske

teisipäev, 20. juuni 2017


Mu "mina ise" lehel on avaldus tehtud, mille kohaselt maalin ma siis, kui suudan end kokku võtta. Kusjuures, seda isegi juhtub vahel ja mõnikord ma ärkangi päeval kell 4 üles ja mõtlengi, et täna on hea päev maalimiseks - ja siis ma saan aru, et ma veidi nagu vihkan maalimist. Tegelikult see tõesti on nii, et iga kord na loodan, et maalimine meeldib mulle rohkem kui eelmisel korral ja ma olen selles ka maagiliselt paremaks saanud, aga iga kord ma vihkan iseennast ja maalimist ainult veel rohkem. See ajab mind enamasti suisa nii endast välja, et ma lõpetan nuttes ja nutmine on mu viha ülim vorm.

See on nagu üks asi, milles ma arvasin end hea olevat.. Kuigi olgem ausad, mõlemad mu kunstiõpetajad on mulle öelnud, et ma olen sõnadega etem, kui ma olen pintslitega, seega ju ma siis siiski ei ole maalimises nii hea, kui ma arvasin end olevat. Sellega on muidugi ka veel see probleem, et ma põhimõtteliselt provotseerin end, et ma jumala eest selles ka paremaks ei saaks - see hakkab mind ärritama umbes paar pintslitõmmet pärast seda, kui ma olen alustanud ja sealt edasi ma lihtsalt annan alla ja näiteks maalin näppudega, mis olgem ausad, ei anna kunagi sellist tulemust, nagu ma tahaks. Ja siis ma olengi ärritatud.

Ma olen oma elus ainult kaks korda saanud maalimisel või joonistamisel sellise tulemuse nagu ma tahtsin. Võibolla ongi mu suurim puudus see, et ma olen väga nõudlik. Enamasti peetakse seda plussiks, sest see tähendab, et ma olen alati valmis oma piire nihutama ja veel paremini tegema, aga tegelikult ei ole enamuse ajast enese väärtusetuks ja oskamatuks pidamine ja liigne nõudlikus väga.. tervislik kooslus. Kõige hullem on see, et ma tean, et kui ma üritaks ja nii kiiresti alla ei annaks, ma saaksin. Ma võiksin vabalt maalida ühe või teise loodusmaali ja seejuures sellega rahul olla, aga... ma ei luba iseendal seda teha.

MIKS MA OLEN SELLINE!?

Üksuse 20170430_140932(1).jpg kuvamine
[low quality telefonipilt mu praktilisest tööst]
Tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, et see on natuke seotud sellega ka, et kui sind on kogu elu peetud hästi targaks ja andekaks lapseks, siis on sul ka teatud eeldused seatud peaaegu täiskasvanuna. Ma olen väga suur enesekiitja, aga ausalt, samahästi võib kunagist mind pidada lapsgeeniuseks. Kahjuks pole ma enam ei laps ega ka geenius.

Selle asemel, et kõik need ootused täita, mis minu peale särasid, olen ma.. täiesti kasutu. Selle kunsti asja juures tuleb välja see sama asi, mis tuleb minu puhul välja kõikjal - ma tahan, ma teen, ma pettun ja annan alla. Põhimõtteliselt ma olen kogu elu läbi ajanud nii, et ma pole õppimise nimel absoluutselt pingutanud. Ma olen kõike lihtsalt kohe algusest peale osanud või selle väga kiiresti omandanud ja mul puudub praeguseks hetkeks igasugune asjade omandamise võime. Kui ma ei saa esimese hooga hakkama või selgeks, siis ega ma hiljem ka ei saa. Tean või ei tea.

Uskuge mind, see tekitab omajagu probleeme, ma olen seda korduvalt omal nahal tajunud. Ma elan nimelt selle helge peaga, mis on samal ajal nii õnnistus kui ka needus. Päris suurel määral puudutab see mu tahtejõudu ja hindeid. Ma olen päris kindel, et ma oleksin võimeline õppima viitele - heck, ma võiksin isegi kuldmedali poole käppasid sirutada, aga kuna ma kodus õppida ei oska, siis olen ma see ropsust pealelendaja tüüp ja ropsust pealelendamine pole alati parim lahendus.. eriti kui asi puudutab graafiku uurimist või vene keele sõnu. Sama asi - kui ma ei saa, siis ega ma ei taha ka. Kui see origami luik mul ikka välja ei tule, siis ega ma rohkem ei proovi ka. Mul järelikult pole vajagi seda origami luike teha.

In other news - ma olen nüüd blond.. peaaegu. Tegelikult on blondid ainult mu pealmised juuksed, alumised on hästi lühikeseks pügatud, umbes nagu undercut, ja veidi tumedamaks värvitud. Pealmised on lihtsalt enam vähem nii blondid, kui minu juuste puhul võimalik ilma, et ma neid blondeerima oleks pidanud. 

Mul oli kaks päeva silmapõletik ka, aga vana hea kompress aitas vist. Mu uus lemmik-moeröögatus on pükste peal kleidi kandmine. Esmalt oli see lihtsalt soojuslikel eesmärkidel - õues oli jõle külm tuul ja ma tahtsin kleiti kanda, aga sukad tundusid too much ja siis ma panin õhukesest riidest suvepükid kleidile alla ja siis see hakkas mulle meeldima. Skaalal ühest kümneni kui väga ma vajan inimest, kes oleks valmis minust outfiti pilte tegema? Umbes 9,5. Ma ausalt olen väga stiilne.

kas ma olen kurb, sest kuulan muusikat?

neljapäev, 15. juuni 2017

Ajendatuna mu eelmisest blogipostitusest (klikk) Nick Hornby tsitaadiga ja natuke vestlusest, mida ma üks õhtu ajendatuna sellest samast tsitaadist Liisiga pidasin, siis tekkis mul küsimus, et kas muusika mängib tõesti nii suurt rolli inimemotsioonide kujundamises? Järgneb natuke eesmärgitut loba..

Nädal-paar tagasi tuli mul idee koostada spotifys kõige kurvem playlist üldse.  Tuleb nentida, et ilmselt sain ma suurepäraset hakkama, sest kui ma ise pärast seda playlisti kuulasin, hakkasin ma südantlõhestavalt nutma ja nutsin ma tegelikult päris tükk aega. Minu puhul tähendab see ilmselt seda, et ma annan muusikale päris suure võimu oma meeleolu kujundamisel. Ma olen niikuinii enamuse ajast äraütlemata nukker, see on ilmselt juba mu iseloomuomaduseks kujunemas, nii et võibolla olengi ma üks neist inimestest, kes on kuulanud kurba muusikat ammusest ajast enne, kui ma hakkasin elama nukrat elu.

Aga milline üldse on nukker muusika? R.E.Mi "Everybody Hurts" on päris nukker laul, eksole, aga Lou Reedi "Perfect Day" on veel nukram, kuigi olgem ausad, kui ühe laulu sõnad on pühendusega kõikidele, kes on enesetapu sooritanud ja teise laulu sõnad on elu mõttetusest ja pea olematust õnnetundest, mida tekitavad väikesed asjad (või heroiinist, kuidas kellelegi), siis on üsna keerukas kõrvutada neid kahte laulu nukruse-skaalal. Aga kas laulu teeb kurvaks viis või sõnum? Sest Outkasti "Hey Ya" on ka sõnade põhjal üsna nukker laul, kuid viisi poolest ilmselt üks rõõmsamaid, mille peale ma tulla suudan. Seega, kas emotsioonid keerab segamini 26 tähte või noodid joonestikus? Ilmselt siiski muusika, sest oma playlisti põhjalgi võin järeldada, et pigem olen ma valiku teinud viisi põhjal. Kuna mul on sõnadega niikuinii probleeme, siis üleüldse kuulan ma laulu sõnumit võrdlemisi vähe, kui ma just ei kuula laulu umbes 18 tundi korduse peal.

Kuid kas kurb muusika teeb inimese olemise paremaks või hullemaks? Ma mäletan, et kunagi lugesin ma mingit psühholoogilist fakti, mis väitis, et kui kuulata nukral momendil nukrat muusikat, paraneb tuju, sest aju saab aru, et me pole nukral hetkel üksinda - keegi kusagil saab veel aru ja tunneb samamoodi! Teisalt, mõne jaoks jälle on see täiesti mõttetu tegevus, sest ei paranda kuidagi meeleolu või veel hullem, teeb tuju veel nukramaks. Ja ma ju hakkasin kurba muusikat kuulates nutma, kuid mida pikemalt ma seda kuulasin, seda kergem mul hakkas ja lõpuks polnud seda nukrat olekut enam.

Eks selle nukra muusikaga on nagu on. On ilmselge, et seda tehakse juurde ka siis, kui kogu maailm on juba nukrust täis, sest samamoodi tehakse juurde ka rõõmsaid laule. Ma ilmselt kuulan seda ikkagi parema meelega, kui ma kuulan rõõmsat muusikat ja taevas teab, kas see teeb mu olemise paremaks või mitte, sest isegi kui mul päeva lõpus muud ei ole, on mul ikkagi mu kurbus. 

Ps! Kui keegi otsib lihtsalt ultra-kurbi laule, ükskõik mis põhjusel, siis ma lisan oma playlisti ka siia alla. Osalt seetõttu, et ma olen häbitu enesepromoja ja teisalt, sest see on tegelikult väga hea playlist ja osa neist lauludest on mu totaalsed lemmiklaulud ja näiteks Nine Inch Nailsi "Hurt" on mu ultimate nutulaul, kui ma peatäit nuttu vajan. Rõõmsat kuulamist!

Nick Hornby "Elu edetabelid" on omamoodi kunstiteos

"Kumb oli enne, kas muusika või kurbus? Kas ma kuulasin muusikat, sest olin kurb? Või olin ma kurb seepärast, et kuulasin muusikat? Kas kõik need plaadid teevad sinust nukrutseja?
Inimesed muretsevad,  et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid - sõna otseses mõttes tuhandeid - laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu."

kuidas ma pendliga kristalli valimas käisin

kolmapäev, 14. juuni 2017


Mu sõbrad teavad juba mõnda aega, et mul hakkab vaikselt kristallidega mingi teema tekkima. Olen viimasel ajal ka päris sagedasti Kristallimaailma sattunud, peamiselt selle pärast, et ma käisin labradoriiti otsimas (tumblr ütles mulle, et see on minu kivi ja ma olen naiivne ja usun kõike, mida kõikvõimas internet ütleb), kuid tänane käik möödus natuke teisiti.

Nimelt läksin ma vanaemaga tädile kingitust vaatama. Vanaema oli näinud malahhiiti, mida mu ema kaelas kannab ja karneooli, mida mina kaelas kandsin (ma võtsin ära, sest see segas natuke trenni tegemist) ja vanaema tahtis tädile ka sünnipäevaks kristalli. Olin natuke eeltööd teinud, et näha, missugune kristall mu tädile enam-vähem sobima peaks, kuid kohale jõudes ja küsides ütles seal tööl olnud tüdruk, et kui meil aega on, võiksime me hoopis pendliga tädile kivi valida, sest see annab õigema kivi.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei julgenud alguses proovida, aga vanaema oli küll valmis täpselt teada saama, milline kivi mu tädile sobiks. Iseenesest oli kogu asi väga lihtne - sul on pendel ja sa küsid pendlilt, millist kivi sulle vaja on (tegelikult oli protsessis veel asju, aga kes huvitatud on, siis peavad ise proovima ja teada saama minema ;) ). Ma andsin ka lõpuks alla ja otsustasin proovida, sest uudishimu sai minust võitu ja tegelikult olen ma suhteliselt skeptiline ka ja ma väga ei uskunud sellesse pendli võnkumisse. 

Kuid pendel võnkus ja seda ilma, et ma oleksin pidanud sellele mingitki võnget andma. Lõpuks jäid sõelale (pendel võnkus just nende kristallide puhul) mõned kristallid - minu puhul siis oonüks, suitsukvarts, goethiit, labradoriit (jah, see sama labradoriit, mida ma tumblri pärast otsimas käisin) ja karneool, mida ma juba omasin. Tüdruk tegi mulle väikese lühikokkuvõtte antud kristallide omadustest, kuid ütles siis midagi ootamatut: "Tead, ma ei tahtnud midagi alguses öelda ja ma tahtsin, et sa ise selle teada saaksid, aga ma teadsin kohe, kui sa sisse astusid, et su kivi on labradoriit." Ka ütles see tüdruk mu kivide kohta, et mu kivid on väga eksistentsiaalsed - ma esitan suuri küsimusi, mis panevad mind iseendas kahtlema ja küsima, miks ma üldse elus olen. Okei.. Miks see nii mina olen?

Igatahes, väga uutmoodi ja müstiline kogemus minu jaoks. 

[foto: Kristallimaailm]


Pildiotsingu labradorite tumblr tulemus
[foto: Tumblr)

Labradoriidist endast ka natuke [tekst kristallimaailm.ee] - Labradoriit on maagiline kristall, mille näol on tegemist kaitsekivi ja valgusetoojaga. Ta suurendab kandja intuitsiooni, vaimsete võimete arengut ning soosib sisemiste annete ja oskuste avastamist. Ta avardab vaimset nägemist, õpetab vaikselt kuulama oma sisemist häält ning leidma vaimsust ka hallis argipäevas. Labradoriit tasakaalustab paremat ja vasakut ajupoolkera ning loob seeläbi ühenduse intuitsiooni ja intellekti vahel. Ta aitab paremini keskenduda ning pikemat aega väsimatult töötada.

Kõik, kellel huvi tekkis, siis Kristallimaailm asub Tallinnas, Mustamäe tee 8.

update: minust siiski eksisteerib üks pilt EBA'lt

esmaspäev, 12. juuni 2017

EBA2017_056.jpg
foto autor: Pille Väljataga

Kas olete näinud veel nukramat elusolendit?
"I can’t talk to people. I can’t relate to what they tell me, comfort them when they are upset or even show any kind of compassion when they need it. Some people think it is because I’m cold or don’t care, but really, it is due to my time spent alone. After you’ve lived with so much loneliness in your chest, after you’ve faded into the background and stayed there for so long, all you know how to speak is silence."

üleliigsetest asjadest vabanemine

Seotud kujutis
[tumblr]
Ma tunnen vahepeal veits süümekaid, sest ma räägin siin nii palju endast, aga siis mulle tuleb meelde, et see on minu blogi. Mina pean seda blogi. Ma võin endast rääkida ja eeldatavasti peangi.

Aga seda, et.. Mul on päris tõsine probleem ja see on, et mul on liiga palju asju. Iseenesest ei olegi mu probleemiks see, et mul on liiga palju asju, vaid pigem see, et mul on liiga palju asju, millest ma vabaneda ei oska. Ma sain juba mõnda aega tagasi aru, et mu elu on üks suur tühimik, mida ma täidan asjadega, et see täiesti tühi ei oleks ja see on mind viinud selleni, et mul on asjad. Igal pool. Ja nii palju, et mul pole neid enam kuhugi panna. 

Ma olen tegelikult lugenud ka igasuguseid asju, mis peaks aitama mul organiseeritust luua, kuid see ei ole mind kunagi eriti kaugele viinud. Riietest vabanemiseks kasutasin ma juba vahepeal mõnda aega meetodit, et iga kümne asja kohta, mis sa ära viskad, võid ühe uue asja osta. Ka katsetasin ma riietest vabanemiseks seda kategooriatesse liigitamise meetodit, kus sa paned ühte hunnikusse asjad, mida kannad tihti, teise asjad, mis sulle meeldivad ja sobivad, aga mida sa kannad natuke harvemini, AGA siiski kannad, ja siis veel kaks hunnikut riietega, mida sa praktiliselt üldse ei kanna või omad ainult nostalgia pärast.. Ja mu kapid (ja voodi) jäid ikka riideid täis.

Ka on mul palju igasugust muud nodi. Kellegi kohta, kelle kontol on umbes täpselt 3 eurot, on mul veidralt palju nänni ja viimasel ajal pole mul isegi aimu enam, kust täpselt see tuleb, sest kui sul pole raha, et midagi osta, siis kuidas on võimalik asju juurde saada? Igatahes on see üsna problemaatiline, sest ma nagu ei teagi enam, mida teha. 

Mulle tundub, et mul on seoses sellega, et mul palju riideid on, tekkinud ka see Cullenite-sündroom (ma mõtlesin selle just ise välja), kus ma kannan riideid ainult ühe korra ja siis vabanen neist, sest need ei meeldi mulle enam. Positiivne on see, et vähemalt olen ma oma kampsunikollektsiooni suutnud vähendada nelja kampsunini ja teksakollektsiooni 16lt teksapaarilt 6le.

H e l p m e. Kellegi kohta, kes tahaks kohutavalt minimalist olla (mind takistab hetkel peamiselt ainult asjade üleküllus), olen ma küll kõvasti ebaõnnestunud ja pideval allakäigutrepil. Ainus lahendus on hetkel see, et ma lähen kuulan Nick Cave'i, nutan natuke ja võibolla viskan kogemata ära oma lemmikteksad või midagi. 

Lisa: Mind ei võetud Laheda Koolipäeva korraldustiimi vastu. Nojah siis.

Lisa 2: Selle postitusega meenus mulle just, et kui ma laupäeval end EBA jaoks riidesse panin, lagunes mul välisriiete stange ära. Toru lihtsalt murdus pooleks ja kõik mu joped ja mantlid lõpetasid põrandal. Tõstsin kõik asjad voodisse. Kui koju tagasi jõudsin, panin mantli ja ühe pintsaku riidepuu peale ja riputasin kapiukse külge, aga ainult selleks, et see kümme minutit hiljem pooleks murduks ja mu mantel ka põrandal lõpetaks. 

aga mina käisin ka blogiauhindade jagamisel

pühapäev, 11. juuni 2017

Mu blogiauhindade jagamisele minek nägi välja umbes nii: olin parasjagu vaatamas juba viiendat tundi järjest How I Met Your Motherit, kui mulle meenus, et õhtul on ju EBA. Ja siis ma tõusin püsti ja mõtlesin, et "Sitta kah! Ma lähen ka siis kohale" ja siis ma panin end riidesse ja läksin kohale. 

Mul pole ühtki outfiti pilti, sest ei leidnud ma end ühestki galeriist (olgem ausad, ma pole eriti fotogeeniline ehk ilmselt olin ma liiga kole kõikidel piltidel, mis minust tehti, et minust tehtud pilte üldse kuhugi üles riputada). Kui keegi arvab, et ta võis mind trehvata, siis mul oli seljas pikk must mantel, Iron Maiden'i särk (ELU MÕTE ON HARD ROCK HALLELUUJA) ja jalas olid mul Nike'i tossud. Olin küll dress-codest teadlik (mul on isegi kleitide jaoks eraldi riidekapp), aga minu jaoks oli isegi see suur asi, et ma vahelduseks normaalse rinnahoidja selga panin ja kuna ma niikuinii kuhugi galeriisse ei jõudnud, siis pole erilist vahet ka - üks t-särgikandja siia sinna. Zenja Fokin kandis ka t-särki ja teksaseid, miks siis mina ei või jne? Üks fotograaf ütles mulle ka, et ma olen üritusel nagu võõrkeha - oma sünges riietuses üksinda nurgas seistes, aga et see teeb asja huvitavaks.

Ma pole tegelikult üldse eriline peoloom ja mingil hetkel, kui mind ümbritseb liiga palju võõraid inimesi, võin ma ka anxiety attacki saada (mida õnneks ei juhtunud), aga mul hakkas ühel hetkel selles umbses ruumis paljude inimestega üsna halb, nii et ma läksin natuke enne kella kümmet juba ära. Läksin veits kohale ka ainult selle pärast, et ma olin üksi kodus ja mul polnud kapis midagi süüa ja ma teadsin, et auhindade jagamisel saab süüa. Oma filmiblogi eest millegi saamist ma eriti ei hellitanud, sest ma teadsin, et kultuuriblogide alla on nüüd erinevad asjad kokku lükatud ja nagu mul sõber ütles, siis "auhinnale pole lootustki, kui sa poolaasta sees kaks postitust teed".

Tõesti, süüa sai ja juua sai ka. Kahju ainult, et nuudlid külmad olid - ilmselt oleks need märksa paremini maitsenud, kui oleksid soojad olnud. Ma ei hakka ka mingit jama ajama ja ütlen ära, et see tervitusnaps oli üks kõige rõvedamaid jooke, mis ma kunagi joonud olen. Ilus nägi ta see-eest välja küll. 

Pärast, kui ma kodus olin, läksin esimest korda elus vabatahtlikult jooksma. Jooksin vist oma 5 km, muidugi intervallijooksu, sest kui ma oleks lihtsalt 5 km jooksnud, oleks ma surnuna kuskil metsa all lõpetanud (mitte, et keegi oleks mind mõrvanud, aga ma oleks lihtsalt ise sinna pikali heitnud ja ära surnud), sest ma ei jaksa absoluutselt tegelikult joosta. Mingid joogised kutid kutsusid poole jooksu pealt grillima ka, aga mind motiveeris jäätis, mille emme olevat mulle kappi jätnud. Ainult, et kui ma koju jõudsin, oli mu lahkudes maganud vend jäätise ära söönud. 

Ma lähen vaatan nüüd Rammsteini üle.

read books and do squats - grow your mind and butt

teisipäev, 6. juuni 2017

Ideaalis väike vahekokkuvõte mu kõige olulisemast uusaastalubadusest - saada elu parimasse vormi.

Olgem ausad, ma kirjutan seda postitust voodist, kus ma parasjagu juustu mugin (häbi mul olgu) ja pinterestist fitness goale vaatan. Kuna ma olen professionaalne vabanduste leidja, siis voodis laman ma selle pärast, et kogu mu keha on pühapäevasest bodypumpist ikka veel hell (esimene bodypump - rip mina) ja juustu söön ma, sest i fucking love cheese ja ausalt öeldes sööksin ma juustu ilmselt igaks söögikorraks.

Tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, et ma enne Big Tastyt (jep, vähe sellest, et ma juustu mugin, käisin ma täna mäkis.. shame, aga mul on selle kohta ka vabandus) süües mõtlesin, et äkki peaks ka fitnessblogiks ära minema, sest suure osa mu ajast võtab niikuinii enda alla trenn ja jällegi, tõele otsa vaadates on see ainus huvitav asi, millest mul rääkida on. 

Ma olen oma sõprade hulgas nüüd juba nagu treeningguru, kes kogu aeg trenni tõttab, mis tegelikult paljusid üllatab. Üks mu klassiõde ei uskunud, et ma trenni teha võiks, sest tema arvates ma olen olnud elupõline paadunud trennivihkaja (ausalt, ma ei vihka sporti ega trenni tegemist, mulle ei meeldi lihtsalt jooksmine ja no enamik kehalise kasvatuse tunde, millest inimestele säärane mulje on jäänud, on pidev jooksmine, aga ma lihtsalt ei ole jooksmise jaoks loodud).

Igatahes ma nüüd olen hetkeks tõsine ja räägin, mis päriselt toimunud on. Olen ma nüüd juba veebruari lõpust saati trennis käinud ja trenni teinud (tulemused, mida ma ise näen annavad tõestust, et ma tõesti teen trenni ka). Kuna ma avastasin üsna alguses, et jõusaal ei ole päris minu teema (see loodetavasti muutub), olen ma siiani rühmatreeningutele truuks jäänud ja hästi aktiivselt combatis ja joogas käinud. Alguses käisin balances ka, aga ma ei olnud väga suur uue kava fänn, seega ma viimasel ajal jätsin selle pigem vahele ja keskendusingi combatile ja toningule ning joogale. Kohe kui lihasvalu järgi annab, kavatsen ka rohkem bodypumpis käima hakata, sest combat ja jooga on mind viimasel ajal natuke ära tüütanud, aga õnneks tulevad varsti uued kavad. Ja päris ausalt tahaks ma küll jõusaali millalgi juurde võtta, sest ilmselgelt ammendavad ka rühmatreeningud end ühel hetkel (mitte, et ma nendes käimise lõpetaks).

Ma ei ole otseselt ühtegi eesmärki seadnud peale selle, et noh, tahaks alasti hea välja näha (milleni ilmselt läheb veel veidi aega) ja ma tõesti tahan "killer" jalgu ja kenat tagumikku (milleni loodetavasti läheb märksa vähem aega, sest ma juba näen, et mu jalad on siredamad ja tagumik rohkem perky). Ses suhtes, et mul on olemas ka visuaalne goal, milleni ma jõuda tahan, aga ma ei ole märkinud üles ühtegi kaalunumbrit ning põhimõtteliselt käib kogu mu arvestus tuntavate ja silmaga nähtavate eesmärkide järgi.

Anyway, homme lähen panen end Arctic clubis kirja ja siis vaatab, mis saama hakkab. Tahaks ikka septembris kõiki klassikaaslaseid üllatada, milline bomb ass bitch minust suvega saanud on jne. Aga ma lähen vaatan nüüd Prison Breaki edasi ja kergelt öeldes ignoreerin seda "mõistuse kasvatamise" osa postituse pealkirjas, sest Prison Break on sõltuvust tekitav ja McCarthy loodetavasti ei pane mulle pahaks, et "Tee" natuke aega seisab.


I will reach my weight (Healthy BMI) and fitness goals (Run 4 miles 5 times/ week) and maintain the healthy lifestyle changes that got me there.:       pinterest: @mylittlejourney | tumblr: @toxicangel | twitter: @stef_giordano | ig: @stefgphotography:

pühapäev, 4. juuni 2017

Kõige traagilisem asi, mis minuga ükspäev juhtus, oli siiski see, et ma sain kunsti kursuse 4. Iseenesest polnud nelja saamises midagi traagilist, küll aga ilmnes tõeline traagika hiljem, kui mu kunstiõpetaja mulle avaldas, et ta tahaks mulle kooliastme hindeks kunstis siiski 5 panna. Mul on ka eelnev kunsti kursus 4, seega astme hinnet ei saa ta mulle 5 kuidagi panna ning peab nüüd hinnet vaidlustama minema. 

Kuid ka see ei ole tegelikult traagiline. Kogu asja teeb traagiliseks hoopis see, et mu õpetaja ütles mulle: "Sa jääd mulle alati südamesse." Ja pidi selle pärast peaaegu nutma hakkama, täpselt nagu minagi. Ta muidugi ütles mulle ka, et ma olen isekas, sest tema tahab mulle viite panna, kuid mina töötan intensiivselt selle nimel, et nelja saada ning andis mulle kaasa õpetussõnad, et ma peaksin õppima üle oma varju hüppama, aga ma keskendusin sel päeval vaid positiivsele.

benjamin clementine on tõeline armastus


Lühidalt väike kokkuvõte mu elust viimase paari päeva jooksul.

Ma ei taha ega ürita mingilgi moel promoda alkoholi tarbimist, seda enam, et ma ise ei joonud varem üldse ja see paari lonksu võtmine on rohkem nagu viimase aja harjumus, et meeleheitlikult seltskonda sulanduda. Aga.. ma sõitsin täna 40 minutit bussiga, et soodushinnaga õlut osta ja mul on nüüd külmkapis nii palju õlut, et mul pole seda enam kuhugi panna.. Nii, et mu elu on saamas varsti selleks meemiks when I tell people I'm busy but I'm actually just cracking open a cold one with myself.

Igatahes erinevalt kõigist omaealistest olen ma nüüd töötu. Ma käisin terve aasta kooli kõrvalt tööl ja siis sai mul siiber ja ma andsin lahkumisavalduse sisse. Üks päev mu ema ütles mulle, et ta märkas, et ma hakkasin viimasel paaril nädalal, pärast lahkumisavalduse sisseandmist kooliga rohkem pingutama, mis on ühest küljest tõsi, aga teisest küljest on see lihtsalt selle pärast, et ma ei tahtnud aasta lõpus tervet hunnikut puudulikke hindeid saada ja tegin ära kõik kohustuslikud asjad, mis mul seniajani tegemata olid jäänud. Muidugi positiivne on see, et kõik mu (minimaalne) suur vaev tasus end ära ja oma klassist olen ma ainus, kellel hetkel kõik hinded korras on.

Suvi tuleb. Mul on umbes täpselt 2 sõpra, mõlemad Eesti teises otsas ja inimene kellega mina tegelikult tahaksin aega veeta, ei taha minuga ilmselt tegemistki teha. Ei teagi kohe, kas end läbi suurendusklaasi põlema süüdata nagu sipelgat või ära uputada.. 

Aga et mitte nii negatiivsel toonil lõpetada, siis käisin ja proovisin täna esimest korda bodypumpi. Ilmselt teate isegi, et see on täpselt see, millena see kõlab - pumpamine. Teed kangiga kükke ja pumpad rinnalt ja säärane värk. Olgem ausad, mu tagumik annab juba praegu tunda ja ma kardan, et homme hommikul on veel hullem.

neljapäev, 1. juuni 2017

Art is the proper task of life. - Friedrich Nietzsche

Ma ei usu muidu eriti märkidesse, aga mõnikord märkad sa asju, mida on võimatu ignoreerida. Näiteks laenutasin ma hiljuti raamatukogust Donna Tartti raamatu "Ohakalind". Ma ei jõudnud selle lugemiseni kahjuks kohe, sest ma pidin "Tõde ja õigust" ja "Wikmani poisse" lugema ning lisaks sattusin ma vahepeal mingil määral vaimustusse Albert Camuse filosoofiast ehk see lugemine natuke venis. Kui ma lõpuks "Ohakalinnu" lahti tegin, tervitas mind esimesena ei kellegi muu, kui Camuse tsitaat absurdi sidumisvõime kohta. 
See oli üleeile, kui mu klassivend mulle mingil määral Nietzchest rääkis ning kõigest mõned tunnid edasi, "Ohakalindu" edasi lugedes vaatas mulle vastu ei kellegi muu, kui Nietzche tsitaat kunsti kohta. See raamat on märk.

Samuti on see raamat ilmselt mu uus lemmikraamat.

kahte lahku

Kas eksistentsiaalne kriis on see, kui sa istud Hiiumaal mingis turismitalus hilisõhtul ja su klassivend küsib sinult, kas armastus on tõesti ainult keemiline reaktsioon ajus ning murdosa sekundi jooksul saad sa aru, et ei usu armastusse? 

Tegelikult olen ma sellele omakeskis mõelnud küll, et kas armastus siis on olemas või ei ole. Olgem ausad, minu 18-aastase algaja intellektuaali mõistus on selle üle viimasel ajal isegi päris intensiivselt mõelnud. Ma tean, et paljud ei nõustu minuga, sest on leidnud oma elu armastuse või vähemalt usuvad, et on selle leidnud, aga ma usun, et armastus ei ole midagi enamat, kui valik tunda end kellegagi paremini kui teistega. Siiski, ma ei eita armastuse eksisteerimist, ma lihtsalt leian, et suur osa armastusest on välja mõeldud, et muuta selline lihtne asi nagu kahe inimese omavaheline lähedasem lävimine erilisekõlalisemaks. Samas, võib-olla see ongi armastus?

Põhjus, miks ma armastusse ei usu, on see, et kui miski on tõeline, siis see ei saa lihtsalt otsa. Lõpmatu hulk analoogiaid tuleb filmidest välja, kus abielud lagunevad, sest "armastus sai otsa" (näiteks film "Take this waltz"). Ma näen seda nii, et kui inimesed tõesti tahavad koos olla ja armastavad üksteist, siis panevad nad selle tööle ka siis, kui mõni hommik ärgatakse üles ja tuntakse, et täna pole tuju. Kunagi oli kusagil ka see tsitaat (ma täpset sõnastust ei mäleta ja ma ei viitsi otsida ka), et armastus on see, kui kaks inimest töötavad koos ühise eesmärgi nimel ja isegi kui ideaalis peaksid mõlemad andma 50%, on mõni päev nii, et tema annab 10% ja sina 90%. Ma leian, et tegelikult see ongi nii. Kui sa pole valmis millegi erilise nimel töötama, siis see saabki otsa. Ka kõige kaunim aed vajab pidevat hooldust (ma olen päris kindel, et midagi säärast öeldi ka raamatus "Õhtuste udude aed", aga ma ei anna pead).

Aga meie tegelik arutelu keerles hoopis selle ümber, et kas armastust saab edasi lükata? Mina leian, et saab. Hoolimata sellest, et ma paar hetke tagasi üritasin väita, et armastust ei eksisteeri, siis usun ma siiski sellesse, et kui kaks inimest on üksteise jaoks loodud, siis nad lõpuks kokku ka saavad ja sinna ei ole midagi parata. Kui kaks inimest tunnevad, et praegu pole õige aeg ning on valmis kogu südamest pühenduma sellele, et luua see õige aeg (pange tähele, mitte jääda ootama seda õiget aega), siis ma ei näe, et selles oleks midagi valet, kui nad otsustavad mitte kokku saada. Isegi omast kogemusest tean ma, et mõnikord lihtsalt ongi nii, et sa tunned, et vähe sellest, et sina ise pead isiksusena kasvama, peab su väljavalitu seda samamoodi tegema. Muidugi võiks ju koos kasvada, aga kas see mitte ei vii ummikusse, kui üks kasvab kiiremini kui teine?

Tõsi, võibolla jäävad siis lahtised otsad, millest sa võib-olla kunagi lahti ei lase. Kasvamine ei ole eriti hea, kui kõrvuti kasvamise asemel kasvate te lahku ning alles jäävad vaid mis oleks olnud kui'd. Ma tean isegi, et mõnikord tulevad ütlemata asjad ja väljendamata tunded kummitama, kuid taevas teab, et võib-olla nii, et miski kogu aeg kummitab ongi parem. Nagu meeldetuletuseks, et sõnad väärivad ütlemist või nii.

Ma ütlen selle kohta seda sama, mida ma olen viimasel ajal pea kõige kohta ütlema hakanud: ma olen noor, mu arvamused, veendumused ja põhimõtted on muutumises ja ükskõik mida ma parasjagu ei ütleks, võin ma hiljem öelda midagi muud. Hetkel on seis lihtsalt selline, et ma ei usu armastust, kuid olen vägagi avatud sellele, et keegi võiks mind selles ümber veenda.