kahte lahku

neljapäev, 1. juuni 2017

Kas eksistentsiaalne kriis on see, kui sa istud Hiiumaal mingis turismitalus hilisõhtul ja su klassivend küsib sinult, kas armastus on tõesti ainult keemiline reaktsioon ajus ning murdosa sekundi jooksul saad sa aru, et ei usu armastusse? 

Tegelikult olen ma sellele omakeskis mõelnud küll, et kas armastus siis on olemas või ei ole. Olgem ausad, minu 18-aastase algaja intellektuaali mõistus on selle üle viimasel ajal isegi päris intensiivselt mõelnud. Ma tean, et paljud ei nõustu minuga, sest on leidnud oma elu armastuse või vähemalt usuvad, et on selle leidnud, aga ma usun, et armastus ei ole midagi enamat, kui valik tunda end kellegagi paremini kui teistega. Siiski, ma ei eita armastuse eksisteerimist, ma lihtsalt leian, et suur osa armastusest on välja mõeldud, et muuta selline lihtne asi nagu kahe inimese omavaheline lähedasem lävimine erilisekõlalisemaks. Samas, võib-olla see ongi armastus?

Põhjus, miks ma armastusse ei usu, on see, et kui miski on tõeline, siis see ei saa lihtsalt otsa. Lõpmatu hulk analoogiaid tuleb filmidest välja, kus abielud lagunevad, sest "armastus sai otsa" (näiteks film "Take this waltz"). Ma näen seda nii, et kui inimesed tõesti tahavad koos olla ja armastavad üksteist, siis panevad nad selle tööle ka siis, kui mõni hommik ärgatakse üles ja tuntakse, et täna pole tuju. Kunagi oli kusagil ka see tsitaat (ma täpset sõnastust ei mäleta ja ma ei viitsi otsida ka), et armastus on see, kui kaks inimest töötavad koos ühise eesmärgi nimel ja isegi kui ideaalis peaksid mõlemad andma 50%, on mõni päev nii, et tema annab 10% ja sina 90%. Ma leian, et tegelikult see ongi nii. Kui sa pole valmis millegi erilise nimel töötama, siis see saabki otsa. Ka kõige kaunim aed vajab pidevat hooldust (ma olen päris kindel, et midagi säärast öeldi ka raamatus "Õhtuste udude aed", aga ma ei anna pead).

Aga meie tegelik arutelu keerles hoopis selle ümber, et kas armastust saab edasi lükata? Mina leian, et saab. Hoolimata sellest, et ma paar hetke tagasi üritasin väita, et armastust ei eksisteeri, siis usun ma siiski sellesse, et kui kaks inimest on üksteise jaoks loodud, siis nad lõpuks kokku ka saavad ja sinna ei ole midagi parata. Kui kaks inimest tunnevad, et praegu pole õige aeg ning on valmis kogu südamest pühenduma sellele, et luua see õige aeg (pange tähele, mitte jääda ootama seda õiget aega), siis ma ei näe, et selles oleks midagi valet, kui nad otsustavad mitte kokku saada. Isegi omast kogemusest tean ma, et mõnikord lihtsalt ongi nii, et sa tunned, et vähe sellest, et sina ise pead isiksusena kasvama, peab su väljavalitu seda samamoodi tegema. Muidugi võiks ju koos kasvada, aga kas see mitte ei vii ummikusse, kui üks kasvab kiiremini kui teine?

Tõsi, võibolla jäävad siis lahtised otsad, millest sa võib-olla kunagi lahti ei lase. Kasvamine ei ole eriti hea, kui kõrvuti kasvamise asemel kasvate te lahku ning alles jäävad vaid mis oleks olnud kui'd. Ma tean isegi, et mõnikord tulevad ütlemata asjad ja väljendamata tunded kummitama, kuid taevas teab, et võib-olla nii, et miski kogu aeg kummitab ongi parem. Nagu meeldetuletuseks, et sõnad väärivad ütlemist või nii.

Ma ütlen selle kohta seda sama, mida ma olen viimasel ajal pea kõige kohta ütlema hakanud: ma olen noor, mu arvamused, veendumused ja põhimõtted on muutumises ja ükskõik mida ma parasjagu ei ütleks, võin ma hiljem öelda midagi muud. Hetkel on seis lihtsalt selline, et ma ei usu armastust, kuid olen vägagi avatud sellele, et keegi võiks mind selles ümber veenda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar