kas ma olen kurb, sest kuulan muusikat?

neljapäev, 15. juuni 2017

Ajendatuna mu eelmisest blogipostitusest (klikk) Nick Hornby tsitaadiga ja natuke vestlusest, mida ma üks õhtu ajendatuna sellest samast tsitaadist Liisiga pidasin, siis tekkis mul küsimus, et kas muusika mängib tõesti nii suurt rolli inimemotsioonide kujundamises? Järgneb natuke eesmärgitut loba..

Nädal-paar tagasi tuli mul idee koostada spotifys kõige kurvem playlist üldse.  Tuleb nentida, et ilmselt sain ma suurepäraset hakkama, sest kui ma ise pärast seda playlisti kuulasin, hakkasin ma südantlõhestavalt nutma ja nutsin ma tegelikult päris tükk aega. Minu puhul tähendab see ilmselt seda, et ma annan muusikale päris suure võimu oma meeleolu kujundamisel. Ma olen niikuinii enamuse ajast äraütlemata nukker, see on ilmselt juba mu iseloomuomaduseks kujunemas, nii et võibolla olengi ma üks neist inimestest, kes on kuulanud kurba muusikat ammusest ajast enne, kui ma hakkasin elama nukrat elu.

Aga milline üldse on nukker muusika? R.E.Mi "Everybody Hurts" on päris nukker laul, eksole, aga Lou Reedi "Perfect Day" on veel nukram, kuigi olgem ausad, kui ühe laulu sõnad on pühendusega kõikidele, kes on enesetapu sooritanud ja teise laulu sõnad on elu mõttetusest ja pea olematust õnnetundest, mida tekitavad väikesed asjad (või heroiinist, kuidas kellelegi), siis on üsna keerukas kõrvutada neid kahte laulu nukruse-skaalal. Aga kas laulu teeb kurvaks viis või sõnum? Sest Outkasti "Hey Ya" on ka sõnade põhjal üsna nukker laul, kuid viisi poolest ilmselt üks rõõmsamaid, mille peale ma tulla suudan. Seega, kas emotsioonid keerab segamini 26 tähte või noodid joonestikus? Ilmselt siiski muusika, sest oma playlisti põhjalgi võin järeldada, et pigem olen ma valiku teinud viisi põhjal. Kuna mul on sõnadega niikuinii probleeme, siis üleüldse kuulan ma laulu sõnumit võrdlemisi vähe, kui ma just ei kuula laulu umbes 18 tundi korduse peal.

Kuid kas kurb muusika teeb inimese olemise paremaks või hullemaks? Ma mäletan, et kunagi lugesin ma mingit psühholoogilist fakti, mis väitis, et kui kuulata nukral momendil nukrat muusikat, paraneb tuju, sest aju saab aru, et me pole nukral hetkel üksinda - keegi kusagil saab veel aru ja tunneb samamoodi! Teisalt, mõne jaoks jälle on see täiesti mõttetu tegevus, sest ei paranda kuidagi meeleolu või veel hullem, teeb tuju veel nukramaks. Ja ma ju hakkasin kurba muusikat kuulates nutma, kuid mida pikemalt ma seda kuulasin, seda kergem mul hakkas ja lõpuks polnud seda nukrat olekut enam.

Eks selle nukra muusikaga on nagu on. On ilmselge, et seda tehakse juurde ka siis, kui kogu maailm on juba nukrust täis, sest samamoodi tehakse juurde ka rõõmsaid laule. Ma ilmselt kuulan seda ikkagi parema meelega, kui ma kuulan rõõmsat muusikat ja taevas teab, kas see teeb mu olemise paremaks või mitte, sest isegi kui mul päeva lõpus muud ei ole, on mul ikkagi mu kurbus. 

Ps! Kui keegi otsib lihtsalt ultra-kurbi laule, ükskõik mis põhjusel, siis ma lisan oma playlisti ka siia alla. Osalt seetõttu, et ma olen häbitu enesepromoja ja teisalt, sest see on tegelikult väga hea playlist ja osa neist lauludest on mu totaalsed lemmiklaulud ja näiteks Nine Inch Nailsi "Hurt" on mu ultimate nutulaul, kui ma peatäit nuttu vajan. Rõõmsat kuulamist!

3 kommentaari:

  1. (Tere, olen su uus lugeja)
    Mina just kuulan laulusõnu pigem ja olen alati megavihane, kui hea meloodiaga laulud on mingid täiesti suvalised sõnad, rikub laulu ära.
    Aga ma olen ise ka sellise kurvemapoolse muusika kuulaja pigem, Brand New'l on nt Limousine ka päris lootusetu laul, eriti kui backstoryt teada. Ja The National, üks mu lemmikbände (kui mitte kõige lemmikum), on nii meloodia kui ka sõnade poolest väga nukker.
    Aga mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kasvan välja kuidagi sellest üksinda kurva muusika kuulamisest. Vahel avastan, et pole mitu päeva mitte midagi kuulanud, tiinekana oli selline asi ennnekuulmatu :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa ja aitäh playlisti eest, kindlasti kunagi kuulan.

      Kustuta
    2. Palun väga. Ja aitäh kommentaari eest!
      Vanemana avastad seda ka, et kuulad palju hoopis seda muusikat, mida teised sulle lasevad ja mida sa varem poleks elu sees kuulanud. Näiteks mina olen viimasel ajal hakanud räppi (??) kuulama. Muidugi on mul endiselt oma muusikamaitse ja kodus kuulan ma ikkagi oma muusikat, aga ma ei tunne enam seda vajadust, et kui oled seltskonnas ja keegi on DJ ja laseb muusikat, mis pole väga minu maitse, siis tuleb kindlasti teada anda, et mulle ei meeldi see muusika. Ilmset on see faas elust lihtsalt möödas, kus muusika oli "elupäästja" - nüüd me kuulame muusikat lihtsalt selle pärast, et meeldib ja ilma on liiga vaikne.

      Kustuta