Kunst ärritab mind + lapsgeeniuseks olemine on raske

teisipäev, 20. juuni 2017


Mu "mina ise" lehel on avaldus tehtud, mille kohaselt maalin ma siis, kui suudan end kokku võtta. Kusjuures, seda isegi juhtub vahel ja mõnikord ma ärkangi päeval kell 4 üles ja mõtlengi, et täna on hea päev maalimiseks - ja siis ma saan aru, et ma veidi nagu vihkan maalimist. Tegelikult see tõesti on nii, et iga kord na loodan, et maalimine meeldib mulle rohkem kui eelmisel korral ja ma olen selles ka maagiliselt paremaks saanud, aga iga kord ma vihkan iseennast ja maalimist ainult veel rohkem. See ajab mind enamasti suisa nii endast välja, et ma lõpetan nuttes ja nutmine on mu viha ülim vorm.

See on nagu üks asi, milles ma arvasin end hea olevat.. Kuigi olgem ausad, mõlemad mu kunstiõpetajad on mulle öelnud, et ma olen sõnadega etem, kui ma olen pintslitega, seega ju ma siis siiski ei ole maalimises nii hea, kui ma arvasin end olevat. Sellega on muidugi ka veel see probleem, et ma põhimõtteliselt provotseerin end, et ma jumala eest selles ka paremaks ei saaks - see hakkab mind ärritama umbes paar pintslitõmmet pärast seda, kui ma olen alustanud ja sealt edasi ma lihtsalt annan alla ja näiteks maalin näppudega, mis olgem ausad, ei anna kunagi sellist tulemust, nagu ma tahaks. Ja siis ma olengi ärritatud.

Ma olen oma elus ainult kaks korda saanud maalimisel või joonistamisel sellise tulemuse nagu ma tahtsin. Võibolla ongi mu suurim puudus see, et ma olen väga nõudlik. Enamasti peetakse seda plussiks, sest see tähendab, et ma olen alati valmis oma piire nihutama ja veel paremini tegema, aga tegelikult ei ole enamuse ajast enese väärtusetuks ja oskamatuks pidamine ja liigne nõudlikus väga.. tervislik kooslus. Kõige hullem on see, et ma tean, et kui ma üritaks ja nii kiiresti alla ei annaks, ma saaksin. Ma võiksin vabalt maalida ühe või teise loodusmaali ja seejuures sellega rahul olla, aga... ma ei luba iseendal seda teha.

MIKS MA OLEN SELLINE!?

Üksuse 20170430_140932(1).jpg kuvamine
[low quality telefonipilt mu praktilisest tööst]
Tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, et see on natuke seotud sellega ka, et kui sind on kogu elu peetud hästi targaks ja andekaks lapseks, siis on sul ka teatud eeldused seatud peaaegu täiskasvanuna. Ma olen väga suur enesekiitja, aga ausalt, samahästi võib kunagist mind pidada lapsgeeniuseks. Kahjuks pole ma enam ei laps ega ka geenius.

Selle asemel, et kõik need ootused täita, mis minu peale särasid, olen ma.. täiesti kasutu. Selle kunsti asja juures tuleb välja see sama asi, mis tuleb minu puhul välja kõikjal - ma tahan, ma teen, ma pettun ja annan alla. Põhimõtteliselt ma olen kogu elu läbi ajanud nii, et ma pole õppimise nimel absoluutselt pingutanud. Ma olen kõike lihtsalt kohe algusest peale osanud või selle väga kiiresti omandanud ja mul puudub praeguseks hetkeks igasugune asjade omandamise võime. Kui ma ei saa esimese hooga hakkama või selgeks, siis ega ma hiljem ka ei saa. Tean või ei tea.

Uskuge mind, see tekitab omajagu probleeme, ma olen seda korduvalt omal nahal tajunud. Ma elan nimelt selle helge peaga, mis on samal ajal nii õnnistus kui ka needus. Päris suurel määral puudutab see mu tahtejõudu ja hindeid. Ma olen päris kindel, et ma oleksin võimeline õppima viitele - heck, ma võiksin isegi kuldmedali poole käppasid sirutada, aga kuna ma kodus õppida ei oska, siis olen ma see ropsust pealelendaja tüüp ja ropsust pealelendamine pole alati parim lahendus.. eriti kui asi puudutab graafiku uurimist või vene keele sõnu. Sama asi - kui ma ei saa, siis ega ma ei taha ka. Kui see origami luik mul ikka välja ei tule, siis ega ma rohkem ei proovi ka. Mul järelikult pole vajagi seda origami luike teha.

In other news - ma olen nüüd blond.. peaaegu. Tegelikult on blondid ainult mu pealmised juuksed, alumised on hästi lühikeseks pügatud, umbes nagu undercut, ja veidi tumedamaks värvitud. Pealmised on lihtsalt enam vähem nii blondid, kui minu juuste puhul võimalik ilma, et ma neid blondeerima oleks pidanud. 

Mul oli kaks päeva silmapõletik ka, aga vana hea kompress aitas vist. Mu uus lemmik-moeröögatus on pükste peal kleidi kandmine. Esmalt oli see lihtsalt soojuslikel eesmärkidel - õues oli jõle külm tuul ja ma tahtsin kleiti kanda, aga sukad tundusid too much ja siis ma panin õhukesest riidest suvepükid kleidile alla ja siis see hakkas mulle meeldima. Skaalal ühest kümneni kui väga ma vajan inimest, kes oleks valmis minust outfiti pilte tegema? Umbes 9,5. Ma ausalt olen väga stiilne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar