ma olen haigestunud kroonilisse melanhooliasse

esmaspäev, 26. juuni 2017

Ma olen emotsionaalselt ebastabiilne. Ma põen raskemeelsust. Ma olen haigestunud kroonilisse melanhooliasse. Mul on depressioon?

Minu arust on depressioon üsna umbmäärane väljend. Enamik inimesi kujutab depressiooni ette kui kurbust, kuid depressioon on kõike muud, kui kurbus - see on võimetus. Mõni päev sa ärkad üles ja tunned, et kõik on hästi. Mõni päev on kogu su meele vallutanud sõnuseletamatu kurbus, millel sa mingit tagapõhja või põhjust ei näe. Enamikel päevadel ei tunne sa mitte midagi ja see ongi kõige hullem. Inimesed kipuvad arvama, et kui nad on tihti nukrad, siis on neil depressioon, aga see ei ole see. Depressioon on see, kui sa ärkad hommikul üles ja alateadlikult soovid, et sa poleks ärganud, sest nii oleks kõigil kergem. Ja siis sa teed hea näo ette, võibolla isegi naeratad, ja sunnid end toimima. Ja siis sa lased asjadel mööda vihiseda ega omista millelegi sügavamat tähendust, et sa ei peaks tundma. Ja kõige hullem on see, et sa oled võimetu - sa tunned end võimetuna.. kui väga sa ka ei tahaks, sa tunned, et ei suuda midagi paremaks muuta.

Stone Souril on üks selline laul nagu "Bother", mis võtab väga hästi depressiooni kokku: "Wish I was too dead to care if indeed I cared at all [---] You don't need to bother; I don't need to be. I'll keep slipping farther but once I hold on, I won't let go 'til it bleeds. [---] Once I hold on, I'll never live down my deceit." Sa tead ise juba ammu, et olukord on lootusetu, sest raske on enam millestki hoolida, kui üldse ja sa ei pea vajalikuks, et keegi sind enam aitaks, kuid sinus on ikkagi veel mingi lootus säilinud, mis käsib kinni hoida. Umbes nagu elamine iga minut teadmisega, et kui sa selle ühe asja veel ära teed, läheb kergemaks.. ja siis ei lähe.

Ma ei arvanud, et ma siin blogis nii kiiresti nii isiklikuks lähen, aga ma hakkasin ükskord üht "järjejuttu" kirjutama (üks mu järjekordsetest romaani-ideedest). Ärkasin hommikul üles ja ma ei suutnud terve hommiku mõelda muust, kui et ma ükskord saaks juba oma sõnad paberile panna, tunded välja elada, hiljem teeselda, et jutt pole minust endast, võibolla edasigi kirjutada, aga siis ma jõudsin ainult proloogi valmis ning jätsin vedelema. Sel päeval lubasin ma endale, et ma ei kavatse end kunagi enam nii halvasti tunda, kui ma tundsin sel hommikul. Ja ma pole tundnud ka.

"Ma olin otsustanud surra.
See otsus tuli minu jaoks võrdlemisi kergelt - ma olin seda soovinud ajast, mil olin kolmteist ning oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks olin aru saanud, et oma kahekümnendat suve ma näha ei soovi. Ülikool, elu rajamine ja abiellumine ei erutanud mind enam ammu. Kõik näis mõttetu.
Ainsaks takistuseks oli teadmine, et ma peaksin seda tegema kodus, mis omakorda tähendas, et mu laiba kõige potensiaalsemaks leidjaks oleks mu ema ning see ei tundunud eriti hea väljavaade, sest üks asi, mida olin õppinud, oli see, et ükski ema ei peaks nägema pealt oma lapse surma. Mu emal lihtsalt ei vedanud ja ta laps tahtis vabasurma minna.
Tema õnneks polnud mul halli aimugi, kuidas ma seda tegema peaksin. Mu nõrga iseloomu juures tundus kusagilt alla hüppamine või veenide läbinüsimine liiga ebatõenäoline variant. Ka poleks julenud ma auto ette hüpata või end üles puua - viimase jaoks polnud mul sobivat lagegi. 
Kuigi ma ei tahtnud midagi enamat, kui soikuda lõputus unes, olin ma iseenda suurimaks takistuseks. Elu kogu mõttetuse juures oli minust endast saanud kõige mõttetum, suisa segavam lüli, sest mu omaenese nõrk iseloom ja puuduv loovus panid mulle käe ette ning sundisid mind päev päeva järel ütlema: “Mitte täna, Surm.”"

See oli veebruaris ja see on mõttejõud. Ma olen pärast seda veel igasuguseid asju otsustanud ja mõelnud, aga mitte kordagi pole ma end tundnud nii väärtusetuna, et ma peaksin hommikul üles ärkama ja mõtlema, et ma päris tõsiselt ei taha enam elada. Ma olen üldse selle veidi nagu naljaks enda jaoks pööranud. Mõnda aega tagasi ma mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et selleks, et suitsiidi ja depressiooni üle nalja teha, pead sa olema kas väga kõva südamega või nii sügaval sees, et elutahte puudumises on omamoodi iroonia sees - ma tahan nii väga surra, et ma ei tahagi enam surra, sest ma tahan näha, mida sel elul mulle veel ette veeretada on. Ma olen nii kaua juba vastu pidanud, pean edaspidi ka. 

Ja ühel hetkel, kui ma päriselt elan, elan ma teadmisega, et ma olen tugevam, kui ma arvan ning see mälestus sellest sõnuseletamatust tühjusest ja väärtusetusest on mulle sellest igaveseks meelespeaks. Mitte täna, Surm, mitte täna.

Ps! Ärge minu pärast liiga nukrad olge, minuga on kõik hästi!!

2 kommentaari:

  1. Täpselt nii! Olen ka ise nii tundnud ja mõelnud ning ka naljaks pööranud. Kõlab nagu sa oleks mu teisik või peegelpilt, mis paljastab ridadena mu sõnu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõni ütleb, et toimetulekumehhanism on rikkis, kui sa naerad selle üle, aga tegelikult aitab naljaks pööramine toime tulla.

      Kustuta