üleliigsetest asjadest vabanemine

esmaspäev, 12. juuni 2017

Seotud kujutis
[tumblr]
Ma tunnen vahepeal veits süümekaid, sest ma räägin siin nii palju endast, aga siis mulle tuleb meelde, et see on minu blogi. Mina pean seda blogi. Ma võin endast rääkida ja eeldatavasti peangi.

Aga seda, et.. Mul on päris tõsine probleem ja see on, et mul on liiga palju asju. Iseenesest ei olegi mu probleemiks see, et mul on liiga palju asju, vaid pigem see, et mul on liiga palju asju, millest ma vabaneda ei oska. Ma sain juba mõnda aega tagasi aru, et mu elu on üks suur tühimik, mida ma täidan asjadega, et see täiesti tühi ei oleks ja see on mind viinud selleni, et mul on asjad. Igal pool. Ja nii palju, et mul pole neid enam kuhugi panna. 

Ma olen tegelikult lugenud ka igasuguseid asju, mis peaks aitama mul organiseeritust luua, kuid see ei ole mind kunagi eriti kaugele viinud. Riietest vabanemiseks kasutasin ma juba vahepeal mõnda aega meetodit, et iga kümne asja kohta, mis sa ära viskad, võid ühe uue asja osta. Ka katsetasin ma riietest vabanemiseks seda kategooriatesse liigitamise meetodit, kus sa paned ühte hunnikusse asjad, mida kannad tihti, teise asjad, mis sulle meeldivad ja sobivad, aga mida sa kannad natuke harvemini, AGA siiski kannad, ja siis veel kaks hunnikut riietega, mida sa praktiliselt üldse ei kanna või omad ainult nostalgia pärast.. Ja mu kapid (ja voodi) jäid ikka riideid täis.

Ka on mul palju igasugust muud nodi. Kellegi kohta, kelle kontol on umbes täpselt 3 eurot, on mul veidralt palju nänni ja viimasel ajal pole mul isegi aimu enam, kust täpselt see tuleb, sest kui sul pole raha, et midagi osta, siis kuidas on võimalik asju juurde saada? Igatahes on see üsna problemaatiline, sest ma nagu ei teagi enam, mida teha. 

Mulle tundub, et mul on seoses sellega, et mul palju riideid on, tekkinud ka see Cullenite-sündroom (ma mõtlesin selle just ise välja), kus ma kannan riideid ainult ühe korra ja siis vabanen neist, sest need ei meeldi mulle enam. Positiivne on see, et vähemalt olen ma oma kampsunikollektsiooni suutnud vähendada nelja kampsunini ja teksakollektsiooni 16lt teksapaarilt 6le.

H e l p m e. Kellegi kohta, kes tahaks kohutavalt minimalist olla (mind takistab hetkel peamiselt ainult asjade üleküllus), olen ma küll kõvasti ebaõnnestunud ja pideval allakäigutrepil. Ainus lahendus on hetkel see, et ma lähen kuulan Nick Cave'i, nutan natuke ja võibolla viskan kogemata ära oma lemmikteksad või midagi. 

Lisa: Mind ei võetud Laheda Koolipäeva korraldustiimi vastu. Nojah siis.

Lisa 2: Selle postitusega meenus mulle just, et kui ma laupäeval end EBA jaoks riidesse panin, lagunes mul välisriiete stange ära. Toru lihtsalt murdus pooleks ja kõik mu joped ja mantlid lõpetasid põrandal. Tõstsin kõik asjad voodisse. Kui koju tagasi jõudsin, panin mantli ja ühe pintsaku riidepuu peale ja riputasin kapiukse külge, aga ainult selleks, et see kümme minutit hiljem pooleks murduks ja mu mantel ka põrandal lõpetaks. 

2 kommentaari:

  1. Mina läksin kunagi oma asjade äraviskamisega nii kaugele, et mul on praegu näiteks ainult 1 tsärk (mida ma kasutan magamiseks). Hädasti oleks tarvis mõnda niisama olekuks ka, aga ei raatsi! Hulluks ajab see! Kardan, et kui ostan ühe, siis langen jälle sinna asjade kuhjumise lõksu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on pükstega sama olnud. Ma korra viskasin ära nii palju pükse, et mul oli üks paar teksaseid ja kui need katki läksid, oli ühel hetkel 4 ehk downward spiral it is.
      Mul on muidugi see asi ka, et ma ise võin asju ära visata ja mitte midagi juurde osta, aga mu ema läheb poodi, näeb midagi (imelikku), mõtleb mulle ja ostab ära - ja olgem ausad, ilmselt tuleb mu enda asjade kogumise vajadus ka sealt.:D

      Kustuta