inimeksperimendid on minu pärusmaa: nädal aega vahelduvat paastumist

reede, 28. juuli 2017

Tähelepanu! Ma tegin põhjaliku kahepäevase eeltöö ja uurisin välja, kuidas toimida, et ma oma tervisele liiga ei teeks. 

Eesti keeles kõlab see jube veidralt, sest ma ei nimetaks seda otseselt paastumiseks, kuna ma siiski söön ja saan oma päevase kalorikoguse ja proteiinid kätte. Ilmselt on enamik sellest kuulnud, aga teise nimega on see internetis tuntud kui intermittent fasting. Vahelduva paastumise puhul ei ole tegemist dieediga, vaid reguleeritud söömisega. In fact, kogu aja jooksul sõin ma igapäevaselt sisse enam-vähem sama palju kaloreid, kui ma muidu söön.

Selle reguleeritud söömise kõige lihtsamaks näiteks on see, et näiteks söön ma täna kell 1 päeval "hommikust". Minu järgmine korralik söögikord on õhtul kell 8 (ehk minu söömisperiood on ühest kaheksani ja sinna sisse mahutan ma hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi), millele järgneb nn. paastumise periood, mille sisse jääb loomulikult ka uneperiood ning järgmisel hommikul söön ma jälle kell 1 päeval, nii et kehal on piisavalt aega, et kogu söödud toit täielikult ära seedida ning jõuda rasva põletamise protsessi. Väidetavalt on teadlased kindlaks teinud, et see peaks aitama saavutada pikema eluea ja vältida vähki, aga ilmselt seda ma selle nädala jooksul teada ei saanud, eksole. 

Peamine põhjus, miks ma seda just nüüd proovida tahan, on see, et ma ärkan suvel niikuinii enamasti keset päeva (kui ma just kell 6 üleval ei ole, et hommikul vara jõuksis ära käia) ehk minu hommikusöök toimub kella 12 ja 1 vahel ning järgmine korralikum söögikord on kella 7 või 8 ajal õhtul. Ainus erinevus minu jaoks on nüüd see, et nüüd olen ma sunnitud ära jätma mõttetu õhtuse snäkkimise raamatu kõrvale (mul said tegelikult varud ja raha otsa, et oma magusasahtlit täita ja ma pidin endalt küsima, kas Reese's peanut butter bar on väärt seda 1€+ hinda ja 200 kilokalorit), mida ma pidevalt teen ja mis mulle mitte midagi juurde ei anna, peale tühjade kalorite (ma vaatan teile otsa, hapud kummikommid).

(Ma tegelikult märkisin iseenda jaoks söögikorrad MyFitnessPali ka üles, aga kuna ma söön väga palju samu asju, siis mu päevad on enamasti nagu hommikusöögiks puder marjadega või võileib kalkuni/veiselihasingiga, lõunaks eelmise päeva õhtusöögi ülejäägid, hommikusöögihelbed või võileib kalkuni/veiselihasingiga, õhtusöögiks supp, omlett või midagi geniaalset, mis ma õhtusöögiks välja olen mõelnud. Sinna vahele palju jäätist ja kohvi.) ((Tegelikult pole päris nii hull, aga erilist varieeruvust mu menüüst ilmselt küll ei leia, va õhtusöögi osas))

Esimene päev polnud midagi ületamatut, aga minu suurim probleem oli ilmselt selles, et ma pidin kiiresti harjuma sellega, et mu suu ei käi enam kogu aeg mälumise rütmis. See lõpeta näksimine, KOHE!!!! oli esimese hooga nagu kausitäis külma vett näkku, aga kuna ma praakisin juba päevasel ajal pideva näksimise välja, siis õhtuks oli see vajadus näksida peaaegu täielikult kadunud ja tegelikult ei läinud mul ka õhtul hiljem kõht tühjaks, mis oli algusest peale mu suurim hirm.

Ma olin 100% kindel, et selleks ajaks, kui ma järgmisel hommikul üles ärkan, koriseb mu kõht, mis kole, aga tegelikult oli mul suurepärane olla ja ma läksin bodypumpi. Mu keha andis mulle näljatundest märki umbes kümme minutit enne ühte, kui ma bussis teel koju olin. Kolmandal päeval ärkasin ma alles kell 12 ja selleks ajaks oli mul kõht tühi, nii et ma otsustasin kohe süüa; kolmandal päeval otsustasin ma ka oma kalorsuse kolmeks jagada ja lisaks hommiku-ja õhtusöögile ka lõunaasöögi sisse tuua, sest ma avastasin, et ma ei saa piisavalt kaloreid kätte, kui ma ainult hommikul ja õhtul söön (ma ei jaksa väga palju korraga süüa ja ma avastasin, et ma ikkagi vajan seda paaritunnist pausi söögikordade vahel)

Kolmanda päeva õhtuks sain ka aru, et mu keha on põhimõtteliselt ära harjunud juba sellega, et ta saab süüa alles kell 12. Ka käisin ma siis esimest korda kaalu peal, kuigi oleksin kaalumise pidanud pigem hommiku peale jätma. Kaalunumbris ma otsest vahet ei näinud (mingi 400g vist olin alla võtnud) ja tegelikult on 3 päeva ka liiga lühike aeg, et mingeid kardinaalseid tulemusi eeldama hakata. Küll, aga nägin ma peegli ees seistes kõhulihaste kontuure, mida ma tavaliselt näen ainult pärast jõusaalitreeningut ja seda ka vilksamisi või hetkeks. Kolmanda päeva öösel oli mul esimene moment, kus ma mõtlesin, kas anda alla või ei, sest ma täiega tahtsin seda punast ja mahlast nektariini süüa, mis mu ema mulle laua peale pani.

Neljandal päeval tekkis mul puhitus (???) ja mu kõht paisus omajagu ja tegelikult polnud mul eriti isu ka, sest mul oli (ja on siiani) mingi külmetus küljes ja mul polnud isu. Seega oli mu hommikusöögiks puljong, lõunasöögiks see nektariin, millest ma unistasin, ja light fitness ma ei tea mis hommikusöögihelbed Valio proteiinijogurtiga, mis ma ka pooleldi vennale andsin, ja kanasupp. Viienda päeva hommikuks oli mu kõht maha rahunenud ja hommik algas jõusaaliga hommikul kell 7, seega ajavahemikus 7:10 kuni 8:45 jõin ma ära peaaegu liitri vett ning kell 9:30 koju jõudes läksin ma magama, sest mu köha oli lasknud mul öösel ainult poolteist tundi magada. Viies päev oli ka esimene, kus mu õhtusöök läks veidi "ajapiirangust" välja, sest mul polnud varasemaks söömiseks lihtsalt võimalust, aga ma ei pahandanud endaga selle pärast eriti. Kuues ja seitsmes päev läksid üsna samamoodi, ainus erinevus oli see, et seitsmendal päeval külastasin ma hommikul jälle jõusaali, aga minu arust ma isegi sõin samu asju neil päevil. Mitmekesisus missugune.. Vähemalt sain ma kindel olla, et sain oma proteiinid ja rasvad kätte.

Pildil väga halvas seisus lauavakstu ning kuuenda ja seitsmenda päeva hommikupuder: neljaviljapuder külmutatud mustikate, värskete maasikate ja maapähklivõiga.
Kokkuvõte. Üks asi, mille muutumist ma tähele panin, oli see, et mida päevad edasi läksid, seda väiksemaks läks mu isu magusa järele. Mul pole otseselt probleemi sellega, et ma oleks mingi kommisõltlane või midagi, sest ma eelistan niikuinii pigem vürtsikaid või hapusid asju, aga kui ma söön magusat, siis on see ikka väga magus, aga ma tundsin, et nädala lõpupoole, et ma ei taha üldse väga jäätist või hommikusöögihelbeid enam. Ka lõpetasin ma kohvi sisse suhkru panemise.

Ma kartsin ka täiega seda, et mu kõht läheb tühjaks, aga tegelikult oli mul kogu aeg täis kõhu tunne. Ilmselt oli muidugi asi selles, et ma jõin selle nädala jooksul umbes kolm korda rohkem vett, kui ma muidu joon ja mu keha võttis selle aja värgi omaks. Nagu ma juba natuke varem mainisin, siis kaalunumbris otseseid kardinaalseid muutuseid ei toimunud ja kokkuvõtteks võtsin ma alla kuskil 800g, küll aga tunnen ma iseennast kergemana ja võibolla ma kujutan seda ette, aga peeglist vaadates paistab ka lihaste toonitus rohkem välja. Tegelikult tunnen ma end üldiselt ka paremini, sest kui ma sain magada (mul tõesti on nii julm köha, et ma köhin iseennast üles), oli mu uni sügavam ja ma ärkasin rohkem puhanuna.

Ma ei usu, et ma seda pikemas perspektiivis jätkaksin, aga ma arvan, et see on selline tore vaheldus ja ma ei välista seda, et võibolla ma teen seda ka augustis ühe nädala või siis proovin järgi selle 5/2 toitumismustri (5 päeva nädalas 2000kcal ja 2 päeva 500kcal) või midagi sarnast, sest see oli uus ja huvitav kogemus. 

"Unenäod on nagu kokkulangevused. Mõlemas on hägune piir loogilise ja juhusliku vahel."

teisipäev, 25. juuli 2017

Pole midagi kohutavamat, kui keset suve haige olla. Ma pole tegelikult otseset haige, sest palavikku mul pole, aga mul on nii julm köha, et ma olen paar viimast ööd kella kolmeni voodis vähernud ning siis üles tõusnud, et omale teed (või puljongit) teha, mis paraku on ainult ajutine lahendus. See teeb küll olemise mingiks ajaks kergemaks ja aitab ka magama jääda, aga hommikul ärgates olen ma jälle nagu Walter White.

Bussis ka inimesed vaatavad, nagu oleks ma mingi pidalitõbine. Täna näiteks sõitsin bussiga trennist koju ja istusin rahulikult bussi peal, kui mul järsku tuli ilmselt viimase kolme päeva kõige julmem köhahoog. Inimesed vaatasid kõik minu poole sellise hirmunud pilguga, nagu hakkaks ma surema, aga keegi ei teinud midagi. Ja noh, ma olen veel elus, eksole? 

Ma olen viimasel ajal jälle rohkem lugema hakanud, mis ilmselt on põhjus, miks ma nii vähe blogisse jõudnud olen. Mul käib see lugemine hooti - mõnikord loen ma nagu homset päeva poleks ja mul oleks vaja kõik maailma raamatud alla neelata, aga teinekord ei loe ma mõnda aega ühtki rida ja nukrutsen raamatukokku laenutatud raamatuid tagasi viies. Eks ma iga natukese aja tagant üritan end  siia ka näole anda, aga reaalsus on see, et mulle meeldib viimasel ajal pigem vaikselt omaette lugeda - sinist ekraani võimalikult palju vältida ja end täielikult teiste inimeste sõnade rüppe ära kaotada. 

Just pühapäeva öösel vastu esmaspäeva lõpetasin Margaret Atwoodi "Teenijanna loo". Halb see ei olnud, aga lemmikraamatut sellest ei saa. Nüüd saan millalgi ka selle põhjal tehtud sarja vaatama hakata ja võibolla teise blogisse mingi väikese võrdluse teha, kui mul hoog peale tuleb. Hetkel olen kohe lõpetamas Erik Axl Sundi "Klaaskehasid". Ma ütleks selle raamatu kohta seda, et see oleks justkui Birk Rohelinnu "Enesetapjad" ainult, et viies, kuues ja seitsmes tegelane on politseiuurija, patoloog ja homoseksuaalne kunstnik. Ning minu meelehärmiks pole raamat pooltki nii kriminaalne, kui ma lootnud olin - pigem räägib raamat pealiskaudselt inimeste omavahelistest suhetest ja mõrvad on umbes kolmandajärgulised. 

Ilmselt liigitaks ma mõlemad raamatud kergema suvelugemise alla, sest selline intellektuaalne ja kergelt filosoofiline sisu, mis mulle viimasel ajal meeldima on hakanud, neist mõlemast puudub. Kuigi, tuleb nentida, et esimese puhul võib ilmselt mingil tasandil hakata arendama mõtet, kas meie  praegune ühiskond jõuab ka kunagi selleni, et tuntakse, et naistele on liiga palju õiguseid antud ja naise rolliks saab ainult laste saamine. Ja pean ma ka nentima, et "Klaaskehades" on väga palju "ilusaid" mõtteid ja tsitaate, mida ma ka mingil määral enda jaoks välja olen kirjutanud. Ja ilusa all mõtlen ma süngeid.


treenida ei ole raske, alustada on raske

neljapäev, 20. juuli 2017



12. veebruar 2017 sõlmisin ma oma esimese lepingu treeningklubiga, et seda tähistada, sõin ma täna ilmselt rohkem sushit, kui mu kaalule kasulik on ja see pani mind mõtlema, et miks ma varem trenni ei läinud. Miks ma otsustasin alles 2017 veebruaris, et nüüdsest alates hakkan ma trenni tegema?

Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt kartsin. Ma olin küll kodus mingil määral trenni teinud, aga see polnud päris see, sest mul ei ole väga püsivust. Ma tüdinen kiiresti ja isegi kui ma vahetasin oma "treeningrutiini" iga natukese aja tagant, tüdinesin ma lõpuks ikkagi ja jätsin pooleli. Küll aga ma olen kaheksateistkümne aasta jooksul õppinud, et minu jaoks on raha üsna suur motivaator (ma pean käima, kui ma selle eest maksan!!), seega ma teadsin, et kui ma otsustan millegi eest selle 40 eurot välja käia, siis ma ilmselt olen sunnitud ka seda tegema. 

Aga tegelikult ka kartmisest rääkides, siis minu suurimaks probleemiks oligi see, et ma lihtsalt põdesin nii palju - mis siis, kui ma löön jalaga madalamale kui teised või ei paindu nii palju.. Mis siis, kui kõik vaatavad, kuidas ma trenni teen ja mõtlevad, et "issand jumal milline mammut end kohale on vedanud" või vaatavad mind ja näevad, et ma higistan nagu hoor kirikus, ja see on väga hirmus asi. Ja see on väga hirmus mõte, mida mõelda.. Aga reaalsus on see, et inimestel ei ole sooja ega külma sellest, kui madalale sina jalaga lööd või kas sa saad silla maha. Igaüks üritab iseendaga hakkama saada ja kellelgi pole aegagi selleks, et jõllitada, mida üks suvaline inimene sinu kõrval teeb. 

Ma muidugi korjasin lõpuks kooliõe algatusel oma pekid kokku ja vedasin end ikkagi kohale ja mulle tegelikult meeldis see. Ma nautisin seda iseenda väljaelamist treeningu kaudu, aga see tobe mõte püsis, et mis siis, kui nad vaatavad ja arvavad, et ma olen paks ja pärast sõbrannadega riietusruumis kritiseerivad seda, kuidas ma combatis uppereid teen. See sama hirm on ka põhjus, miks mul läks pool aastat aega enne, kui ma julgesin bodypumpi minna - mul oli hüsteeriline hirm kangi ees, sest ma teadsin, et ma pole füüsiliselt eriti tugev ja ma kartsin, et mind naerdakse välja, kui ma mingi väga väikese raskusega alustan. Ma jalutasin jõusaalist ka alati ringiga mööda, sest seal on kõik need musklis kutid koos ja ma olen lühikeste jalgadega elevant ja kui ma jumala eest peaksin kangigi puutuma, naeravad nad mu välja. 

True story: kui ma juunis jõusaali otsustasin minna, läksin ma paar esimest nädalat jõusaali nii, et ma panin end riidesse, panin klapid pähe ja jõudsin jõusaali ukseni, siis andis mul närv järgi ja ma põgenesin vetsu, kus ma järgnevad veerand tundi korrutasin iseendale, et ma saan sellega hakkama. NAD EI VAATA MIND! (Ja well, kui vaatavad, siis on see see booty gainz, mis ma juba saavutanud olen, kui ma kükke teen). Kui ma end piisavalt kogunud olin, võtsin südame rindu ja läksin jõusaali.

Aga seda väljanaermist ei juhtunud siis ja pole ka hiljem juhtunud. Ainus asi, mille eest sa jõusaalis pilke saad, on see, kui sa ei pane raskust oma kohale tagasi või paned kõikidel jõumasinatel raskuse 20 kg peale, sest sa oled algaja ja liigud aeglaselt raskustega ülespoole, aga mingi jõujunn liftib 80 kg. Inimesed ei hooli absoluutselt, nad ei vaata sinu poolegi ja kellegi kritiseerimiseks pole kellelgi mahti. Me kõik pingutame samamoodi, samahästi võiks öelda, et see teeb meist sõbrad - me kanname sama koormat.

Mul on tegelikult iseendast kahju, et ma nii kaua põdesin, ja et mul läks nii kaua, et aru saada, et me kõik alustame kusagilt. Ükski neist musklivendadest, keda ma jõusaalis näen, ei sündinud sellisena - see kõik on raske töö vili. Mu combati treener ei ole neljandast eluaastast saati kuuspaki ja võimsate löökidega bodycombatit andnud. Miks minuga peaks teisiti olema?

Ja kas asi on minus või on see tõesti võimalik, et ma olen leg pressi jaoks liiga lühikeste jalgadega?

toimetulek iseendaga

pühapäev, 16. juuli 2017

Hoiatus: Kogu see postitus kõlab väga (positiivselt) süngena, aga ma leian, et üks julmemaid asju, mida iseendale teha, on teeselda, et elu on kui lill, kui see ilmselgelt seda ei ole. Postitus võtab kokku vaid minu vaated ja viisid, kuidas toime tulla madalseisuga oma elus. See on minu minu viis asjadega toime tulemiseks ning ilmselgelt varieerub see inimeste vahel - mis ühe jaoks toimib, on teise jaoks võõras ja aktsepteerimatu.

Nagu kõik mu lugejad juba teavad, siis ma olen otsustanud elada. Ma tahaks öelda, et see valik oli kerge, aga tegelikult läks sellega üsna kaua aega ja uskuge või mitte, aga ma leidsin vastuse küsimusele "Kas olla või mitte olla?" twitterist. Põhimõtteliselt võib üks öelda, et mu eksistents võlgneb tänu ühele tweedile. See tweet lihtsalt ütles ühe asja, mis mu vaatenurka mu oma elu suhtes muutis: "Calm down and remember that literally anything can kill you." Väidetavalt on see midagi sellist, mida Camus oleks öelnud. Pärast seda hakkas Camuse filosoofia mind märksa sügavamalt huvitama ning on viinud mind tegelikult nii kaugele, et mind ei huvitagi enam suremine praeguses hetkes, sest ühel päeval ma suren niikuinii ära - miks ma peaksin seda protsessi veelgi kiirendama? Põhimõtteliselt on selle postituse sisuks minu toimetulekumehhanism, mis ilmselgelt on rikkis, aga hoiab mind elus, nii et milleks vinguda?

Olgem ausad, ilmselt on päris paljud meist tajunud elu mõttetust ja julmust. Ei ole mingi üllatus, et elu on halb ja jõhker, elamisel pole mõtet, sest paremaks otseselt ei lähe, mõnikord ei ole lihtsalt nii halb või raske, kui muidu. Aga ma leian, et inimesed peaksid ja võiksid teada, et maailm ei muutu paremaks kohaks ja kellelgi ei hakka parem või kergem, kui üks inimene on ilmas vähem, sest selle arvelt tuleb kolm või enam last juurde. Üldises kontekstis (kogu inimeksistentsis ajaliselt) ei ole ühel elul rohkem väärtust kui kõigil teistel eludel, sest me kõik oleme võrdsed ja me kõik oleme tühised osakesed. See muidugi ei tähenda seda, et minu või kellegi teise elu ei omaks igapäevaelus tähendust, sest ma näen seda nii, et ühel väikesel elul on palju suurem ja sügavam mõte, kui elul üldiselt. Minu koer ometigi ei sõltu universumist, minu esivanematest või kuninganna Victoriast, mu koer sõltub minust, mis tähendab, et ma olen kasvõi selle ühe väikese asja suhtes oluline.

Inimesed peavad lihtsalt õppima elama selle teadmisega, et nad on tähtsusetud ning sellest rõõmu tundma. Maailm on pime koht ning kõigil on põhjuseid, miks elust lahkuda. Ma saan sellest aru, aga ma ei näe sellel mõtet, sest iga helge homne pole muud kui olematus ja ka kõige kirglikumad ja mingis mõttes oluliseimad või erilisemad elud lõppevad surmaga. Seda kinnitab see, et meie hulgast on lahkunud rohkem kui küll muusikuid, teadlaseid ja näitlejaid, kes on muutnud muusika-, filmi- või teadusajalugu. Kui nad oleks minust mingilgi moel erilisemad või tähtsamad, siis ilmselt ei oleks nad surnud, eksole? See kinnitab seda, et elu on lühike ja selle lõpp võib olla meie valida, kuid ei pea olema. Maailm võib iga hetk lõppeda. Mina võin lõppeda - ükskõik mis võib mulle otsa peale teha. Ehk põhimõtteliselt on see kõik ju täiesti mõttetu, aga just vaatamata sellele ja selle pärast peamegi me edasi pürgima, et elu on nii mõttetu. Võiks isegi öelda, et elu on lihtsam elada, kui sel puudub mõte, sest siis pole pidevat vajadust mõtet leida.

Kui ma esimest korda Camusega tutvust hakkasin sobitama, oli üks esimesi asju, mis välja tuli, absurdism. See on põhimõtteliselt Camuse filosoofia sellest inimese pidevast vajadusest leida mõtet mõttetusest. Absurd väljendab ebakõla ja traagilist vastuolu meie eksistentsis ja olemasolus. Inimene ometigi ei saa valida oma saatust, mis on mõnes mõttes traagiline, kuid ta saab sellega leppida ning see ütleb inimese kohta palju rohkemat kui see, kuidas ta oma elu on otsustanud elada. Sa kas vaatad elule silma ja võtad vastu kõik selle, mis ta sulle ette veab (lepid saatusega), või mitte. Mul on talletatud üks tsitaat, mis seda sama filosoofilisemalt edasi annab: "Igale inimesele on tagatud piin, kannatused ja surm, aga igale inimesele on tagatud ka rõõm, kogemused ja elu, kui me vaid ise seda valime. Me peame meeles hoidma, et mõlemaid on tagasipöördumatult valida vaid üks. Kui üks valib elu, peab ta valima elu täielikult, sest vastaselt juhul on ta valinud enesetapu madalamal tasandil, mis röövib väikeseid tükke valitud elust." See on meie valida, kas me elame kergelt ja leplikult teadmisega, et surm tuleb, või elame päevast päeva surma oodates.


Kõige olulisem valik, mille üks saab langetada, on valik end mitte ära tappa. Positiivsema tooniga lõpetamiseks tahan ma öelda, et meie valik on olla õnnelik selle põgusa momendi vältel, mis meile antud on.

Synecdoche, New York. Directed by Charlie Kaufman (2008)

minu teine tuhat + kes tegutseda ei suuda, see kirjutab

reede, 14. juuli 2017

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. Ma ei saa üldse enam magada. Täna ka - magama jäin pool neli, ärkvel olin pool kaheksa ja seda ilma äratuskellata. Mul polnud midagi targemat ka teha, nii et läksin jõusaali ja lootsin end ära väsitada, aga kui koju jõudsin ja magama sain, suutsin ikkagi ainult kaks tundi tukkuda. Pole nagu otseselt väsinud ka, ainult et teha ikkagi midagi ei jaksa. 

Sain kamraadilt kaks tundi tagasi mõtte. Tegelikult pole see tema mõte, vaid Faulkneri, aga mulle tundub see mõte hetkel väga aktuaalne. Kõlas see nii: "..ja ma mõistsin äkki, missugune ületamatu kuristik haigutab elu ja kirjasõna vahel: need, kes on võimelised tegutsema, tegutsevad, need, kes seda ei suuda ja oma saamatuse pärast kannatavad, kirjutavad." Mõtlesin, et kuidagi tabas ta sellega jällegi naelapea pihta, sest just täpselt see mu elus toimubki. 

See tähendab, mitte midagi ei toimu. Ma ei jaksa midagi teha, ma ei nokitse otseselt mitte millegi kallal, vahepeal käin trennis ainult. Ja kuidagi on juhtunud nii, et paar viimast õhtut olen ma hoopis kirjutamisega tegelenud. Enne kirjutasin vahelduva eduga blogipostitusi ette, mõnikord mingeid tekstilõike, järjejutualgeid, sest ma ei teadnud, mida muud teha, aga ükspäev trennist koju jalutades tabasin ma end inspiratsioonipuhangult. Ma ei tea siiani, kas mind tabas tol hommikul päikesepiste või tuli see idee lihtsalt minuni, aga sellest ajast saati olen ma vahetpidamata oma ideed edasi arendanud ja praeguseks hetkeks on mul kohe koos 10 lehekülge teksti. 

Kuidagi annab see mulle vahelduseks eesmärgi. Ma ei tunne end enam nii kasutuna. Ma ei kannata oma saamatuse pärast, sest ma kirjutan. Mitte küll elust, mida ma elada tahaksin, või asjadest, mis maailma muudavad, aga ma kirjutan midagi, millega ma ise rahul olen ja see on suurepärane tunne. Ma ei tea veel, mis sellest kõigest välja tuleb. Muidugi oleks vapustav, kui ühel päeval läheksin ma näiteks Rahva Raamatusse ja leiaksin riiulilt oma raamatu, aga praegu on see pigem kauge unistus, mille poole ma teosammul püüdlen.

Aga in other news - mul sai teine tuhat kokku. Sellega seoses tegin nipet-näpet ümberkorraldusi. Mitte midagi kardinaalselt, sest mulle endale meeldis eelmine kujundus ka, aga ma tundsin, et blogi vajab väikest värskenduskuuri. Loodetavasti on nüüd tekst loetavam ja kogu kujundus ei hakka üldse nii väga silmale.

ma olen veidrik ehk 21 asja minu kohta, mis on täiesti mõttetud ega anna midagi juurde

neljapäev, 13. juuli 2017

Ma alguses mõtlesin, et see postitus tuleb 18 fakti minu kohta, sest ma olen 18 aastane ja värki, aga minu arust on 21 palju ilusam number ja kuigi ma olen veendunud, et ma ei saa elu sees 21 fakti kokku, siis võin ma ikkagi üritada. Pealegi, mingil põhjusel meeldib mulle täiega jagada, milline veidrik ma olen. Nii, et hoidke alt! Siit tuleb üks ajuvabalt pikk postitus.
  1.  Ma ei suuda ilma muusikata olla - mul peab alati mingi taustaheli olema, isegi kui ma ise olen viimased 72 tundi vaikinud, siis muusika peab alati mängima. Ilmselt on see ka põhjus, miks ma nii paljusid laule tean.
  2. Mul on prillid tugevusega -3 ja prillikandja olen ma tehniliselt alates 2009 aastast, kuid kuni 2013. aastani teesklesin ma, et mu silmanägemine on korras ega kandnud prille.
  3. Ma söön suvel minimaalselt jäätist. Mu põhiline jäätisesöömine toimub talvel - mida külmem on väljas, seda enam ma jäätist söön. Jäätis on mu lemmikmagustoit!
  4. Mulle ei meeldi pannkoogid ja ma ei söö mune (omletina veel, aga prae- ja keedumuna või munavõi on ei) paprikat ja oliive. 
  5. Mul on hämmastav kingakollektsioon. Mul on kokku 19 paari kingi (ainuüksi kõrgeid kingi on mul 11 paari ja ma pole isegi kontsakandja) + tossud, saapad, tennised ja kummikud. Kokku teeb see umbes 35 (või rohkem, ma pole täpselt loendanud) paari jalanõusid.. Kuigi olgem ausad, mu pesukollektsioon on veel suurem.
  6. Mu lemmikvärv on must. Minu arust on see kõige poeetilisem ja seksikam värv, see sobib mulle kõige paremini ja ma tunnen end enamasti hästi ainult siis, kui ma musta kannan. Mu vanaema arvas pikka aega, et ma olen goot, aga isegi tema on viimaks nentinud, et must sobib mulle kõige paremini.
  7. Ma olen püsimatu. Asjad ärritavad mind kiiresti ja mul puudub igasugune tähelepanu- ja keskendumisvõime. Ma pean enamasti koristamiseks terve nädala võtma, sest mul on vaja kolmepäevast soojendusperioodi, kus ma saan vajadusel võtta kolmetunnise pausi, et koeraga juttu rääkida.
  8. Ma olen hästi teadmishimuline. Mulle meeldib uusi asju juurde õppida ja teada saada ja ilmselt see on ka põhjus, miks lugemine mu lemmikhobi on.
  9. Mu lemmik raamatu- ja sarjažanr on krimi, mu lemmik filmižanr on draama. 
  10. Vaatamata oma muusikaarmastusele oman ma vaid ühte CD plaati, milleks on Kings Of Leoni "Come Around Sundown". 
  11. Ma ei kanna ehteid ja viimasel ajal ei kanna ma meiki ka enam. Ma olen oma koolisõrmustki näiteks ainult 4 korda kandnud ja minu meikimine näeb välja nii, et ma joonistan omale 8 minutiga kulmud. 
  12. Ma teen väga paljusid asju irooniliselt; seda, mida keegi minust ei oota, ma just teengi. Ma hakkan midagi irooniliselt tegema, aga siis see lihtsalt jääb külge või saab harjumuseks. Trenn ja koor on sellised asjad.
  13. Ma lasin oma praeguse soengu värvida ja lõigata pärast Nothing But Thieves "Amsterdam" muusikavideo nägemist. Küll, aga on mu toon palju kollakam, kui lauljal, sest mu juuksur ütles, et valge pea nõuab palju hooldust ja ta teab, et ma ei viitsi isegi niisama juukseid pesta. 
  14. Mu põhiliseks stiiliinspiratsiooniks on meestemood. Mu stiil on üsna väga androgüünne ja ilmselt ma riietuks isegi veel mehelikumalt, aga mulle ei meeldi tegelikult üldse pükse kanda.
  15. Ma räägin väga palju. Ja ma mõtlen seda.. nii palju suisa, et inimesed teavad ja räägivad tuttavatele ka edasi (mulle öeldi ühe korra "Mulle on räägitud, et sa räägid palju, aga ma ei teadnud, et see lausa nii palju on.."). Enamasti selle pärast, et ma olen väga introvertne ja viibin väga palju iseenda seltskonnas ja kui mul viimaks rääkimiseks võimalus avaneb, siis ma lihtsalt räägingi lõputult. 
  16. Mu lemmikinimesed maailmas on mu vanaema ja Corey Taylor.
  17. Mul põhimõtteliselt puudub võime laulusõnu, luuletusi või muidu sõnu meelde jätta. Ma võin igasuguseid muid asju meelde jätta ja vahepeal on mul sõna otseses mõttes geniaalne mälu, sest mul on meeles terve hunnik täiesti suvalisi asju, mida ma ei peaks mäletama või teadma, aga samas olen ma oma elus suutnud meelde jätta ainult ühe luuletuse ja seda ka valesti (Elagu "Ma olen pannud segast"!)
  18. Mu lemmikraamat on Haruki Murakami "1Q84", aga ma pidin seda alustama neli korda enne, kui ma selle viimaks läbi suutsin lugeda. Ma ei suutnud seda lugeda, aga ma ei suutnud seda ka lugemata jätta.
  19. Mulle meeldib talv rohkem kui suvi.
  20. Mulle ei meeldi mu sünnipäev. Ma pole pea viimased kümme aastat juba sünnipäeva tähistanud (üks aasta seal vahel oli erand) ning ainus mille järgi üldse tajuda, et mul sünnipäev on, on see, et ma söön sel päeval alati lepatriinu torti ja nutan "November Raini" saatel. Eksole, can you tell, millal mu sünnipäev on.. 
  21. Mulle ei meeldi kingitusi saada ega kallistada.
Ja nõndaks. Kui keegi üldse viitsis selle postituse lõpuni, siis ma viskan talle virtuaalselt viie.

Nädala treeningkokkuvõte #1

teisipäev, 11. juuli 2017

Mul tegelikult läheb ka selle trenniga nii nagu läheb. Mõni nädal läheb paremini ja ma jõuan peaaegu iga päev trenni, teine nädal ei jõua ma kordagi nii minust sõltuvatel kui ka minust mittesõltuvatel põhjustel. Eelmine nädal läks päris kenast, kokku jõudsin ma jõu- või spordisaali viiel korral, nelja päeva jooksul. Ma nendin, et üks päev ma toimisin nagu ma muidu ei toimiks ja tegin hommikul jõusaali ja kuus tundi hiljem bodycombati, aga üldiselt võib nädalaga rahul olla. Sest siiski ennast kiitmast ma ei väsi.

Üks häbiväärne jõuksiselfie.
Mu trenninädal algas tegelikult kolmapäevaga, sest esmaspäeval olin ma laulupeojärgselt liiga kurb, et üldse midagi peale lesimise teha. Teisipäeva võtsin ka vabaks, ma ausalt öeldes isegi ei suuda meenutada, mida ma tegin või miks ma end trenni ei vedanud, sest mul oli kindel plaan üle pika aja joogasse minna, aga sinna ma ka ei jõudnud. Mu bulletjournalis on kirjas, nagu ma oleksin kodus kõhulihaseid teinud, aga ma olen päris kindel, et seda ei juhtunud.

Kolmapäev oli esimene päev, kus ma jälle trenni sattusin. Tegin hommikul jõusaalis mingit putru, kuigi mul oli eesmärk jalgu teha, aga lõpuks ma tegin nii jalgu kui ka selga ja käsi ja vist tegin isegi kõhulihaste harjutusi põrandal siruli, endal jube hea olla. Olin üsna läbi, aga viis tundi hiljem kodus otsustasin veel viimasel hetkel bussile joosta ja bodycombatis ära käia, sest ma polnudki Arcticus veel bodycombatisse jõudnud ja ma tahtsin tegelikult kohutavalt minna. Ja oh boy, ma olen nii õnnelik, et ma käisin, sest see tuletas mulle täpselt meelde, miks bodycombat mu lemmikrühmatreening on. Ja Arcticu bodycombat on tänu treenerile veel hoopis teine tera, sest ma pole nii mõnusa vibega treeningus veel käinud - kõik on omavahel sõbrad, treener on väga innustava suhtumisega ja seda on ka kõik inimesed, kellega koos sa treenid. Me viskame pidevalt viite või lööme rusikaid kokku ja ausalt, see annab nii palju motivatsiooni juurde. Väga vinge värk. 

Ma ei tea, mis teema selle vildakusega on.
Neljapäeval alustasin ma oma ristiretke (koristamist, mis kestis lõpuks pühapäevahommikuni, mil ma kahe tunniga koristasin ära rohkem, kui eelneva 3 päevaga) ja sõitsin rattaga. Reedel käisin jälle jõusaalis, kus ma seekord päriselt tegin jalapäeva inspireerituna ühest Whitney Simmonsi treeningvideost (midagi vabaraskustega jalgadele) ainult, et ma jätsin seekord bulgarian split squatid ära, sest ma olen päris kindel, et see harjutus ainuüksi oli põhjuseks, miks ma laulupeo ajal normaalselt käia ei saanud. Tegin selle asemel hantlitega deadlifte. 

Laupäeva hommikul käisin bodypumpis, sest ma polnud sinna ka üsna ammu sattunud ja mulle tegelikult täitsa meeldib uus kava, kuigi mõni lugu on päris raske ja ma totaalselt vihkan säärast muusikat. Aga kui kedagi huvitab, siis "pumpamise" poolest on mu lemmiklood selles kavas neljas (selg ja jalad???) ja kuues (käed???). Pärast seda ma läksin koju ja sõin rohkem vahukomme kui ilmselt tervislik on.

Pühapäev möödus jälle bodycombati saatel. Bodycombati uus kava võtab ikka täitsa läbi - vähepeal on selline tunne, et hing on paelaga kaelas. Tänu esimese loo C osale on mu põlv sini-puna-kirju ja kaunistatud verevalumiga, aga muidu meeldib see kava mulle ka täitsa. Kahju oli ainult Ocho-Cincost loobuda, aga uueks taipoksi looks on WELCOME TO THE BLACK PARADE!!!! See on küll mingi nigel Steve Aoki remiks ja pole uudis, et ma pole just suur remiksisõber, aga ma olen valmis sellest mööda vaatama, sest see on ikkagi My Chemical Romance laul isegi kui mingi kole dubstep seal vahel on. Kuigi olgem ausad, see kava paneb mind veits vihkama Outkasti "B.O.Bi", kuigi see on ilmselt mu lemmik Outkasti laul.

Ps! See #1 ei tähenda seda, et ma esimest nädalat oleks trenni teinud, vaid see on seal pigem selle pärast, et kui ma juhuslikult veel mõne säärase postituse peaks tegema, siis saan ma sellele järgmise numbri taha panna ja võibolla arengut või midagi võrrelda.

Laulupidu: päev 3

esmaspäev, 3. juuli 2017

Ma jõudsin eile õhtul koju ja olin omadega nii läbi, et ei jaksanud käiagi, küll aga jõudsin ma sega-ja ühendkoorid kordusest ära vaadata, sest ma sain terve hunniku sõnumeid selle kohta, et mind oli laval näha ja eks ma olen paras eneseimetleja ka ja muidugi ma tahtsin ise ka ennast telekast näha. Mind oli kokku näha viiel korral ja rongkäigus. EMA, VAATA, MA OLEN TELEKAS!

Mul polnud ausalt öeldes mingitki mälestust sellest, et ma seda täielikku piina kunagi varem nii palju nautinud oleks. Muidugi, supertore! Terve vald saab kokku aetud ja kihelkond kokku kutsutud ja kõik on ühtemoodi peomeeleolus, kõik tahavad laulda ja isegi president on kohal, aga olgem ausad, kohati on see lihtsalt laste piinamine. Kõigepealt jaluta see 4,5 km ja siis 8 tundi veel püstijalapeal, sest lauljatele otseselt istumiskohta loodud ei ole. Peale selle - kuuled sa ainult seda, mida sa ise laulad ehk sa lähed pärast koju, rampväsinud, kuigi suurepärases meeleolus, ja pead kõik 7 tundi kontserdit järgi vaatama, sest sa tahad ju ometigi teada, mida teised laulsid. ja mängida mängu "leia pildilt iseennast".
Ma vingusin eelnevad kaks päeva kogu aeg selle üle, kui külm mul on. Nüüd üks päev ma panen end normaalselt riidesse, nii et ikka soe oleks, ja siis on väljas ka soe ja mul on kogu õhtu tunne, et mu jalad sulavad täisvillase ja kootud rahvariideseeliku all ära. Meil oli tegelikult koorivorm ka, aga gainz värk, see ei läinud mul üle tagumiku.

Aga pidu oli tore! Väga tore. Tegelikult suisa nii tore, et ma ei suuda ära oodata, et järgmine kord uuesti minna. Ma veetsin ka täna terve hommiku pidu kordusest vaadates, sest esiteks, nagu ma mainisin, polnud ma pea ühtegi laulu kuulnud ja kuna ma tundsin, et ma ei taha, et see meeldiv nädalalõpp veel lõppeks. Umbes nagu peomeeleolu pikendamine, lihtsalt ilma pisarate ja kaasalaulmiseta (sest ma kõlan hetkel tänu eilsele nagu krooksuv vares). Ma soovin, et mul oleks rääkida, midagi mõistlikumat, aga kõik kes on kordki elus laulupeolaval olnud, teavad, et see on kirjeldamatu emotsioon, mida pole võimalik sõnadesse panna.

Kuulan kirjutamise hetkel kammerkoori Head ööd, Vend albumit "Õhtul".


Kui kedagi peaks huvitama, siis kannan Kihnu seelikut tavalise H&Mi bodycon kleidi peal. Soeng ja meik badly done by me.

Laulupidu: päev 2

laupäev, 1. juuli 2017

Ilm läks ainult hullemaks, küll aga ma panin püksid jalga. Sellest hoolimata oli väljas ikka sittakanti külm, seenevihma sadas suurema osa päevas ja et eriti nilbelt öelda, siis tuul tõmbas läbi nagu oleks me kõik kari litse. Ma palun vabandust.

Kes veel ei tea, siis ma laulan segakooris alti, seega olen ma homme laulukaare all avaühendkooris, segakooris ja lõpuühendkooris ja kokku laulan ma kaasa 14 laulule (ja muidugi kõigile lauludele teiste repertuaaris, mille sõnu ma tean), mis on päris palju. Sellega seoses, kes oleks arvanud, et laulmine nii palju energiat nõuab, et ma juba kolm tundi pärast hommikusööki ja kahte tundi laulmist näljast nõrkemas olen. Täna kahjuks seljankat ei saanud. Kurat, mulle meeldis see seljanka.

Kui eile oli minu jaoks ainult segakoori proov, siis tänast hommikut alustasime me 9.50 hommikul lõpuühendkoori prooviga, millele järgnes avaühendkoor ja siis paar tundi ootamist, mille vältel sai süüa, aga enamuse ajast tiksusime me lihtsalt ses külmas kõledas vihmas ja ilkusime, kui tore meil on. Ja kui me parasjagu sarkastilisi märkuseid ei teinud, virisesime me ilma üle ja lõdisesime kusagil oma näppe ja varbaid otsast. Alles siis hakkas segakoori läbimäng, millele järgnes kaks ühendkoori avamängu.

Lõpp läks eriti emotsionaalseks. Ei saanudki aru, kas me kõik nutsime, sest "Meil aiaäärne tänavas" on nii emotsionaalne laul või tegi vihm oma töö. Kuulsin, et keegi prahvatas "Õhtu ilu" ajal südantlõhestavalt nutma, sest ta polnud ilusamat laulu oma elus veel kuulnud.

Rasmus Puur peaks kirjutama käsiraamatu "101: Kuidas flirtida 30 000 inimesega korraga"

Seda ka, et.. Vaatasin enne tantsupidu ja mõtlesin, et peaks mõne rahvatantsurühmaga liituma, sest päris ausalt, mu eesmärgiks on kasvõi korra elus tantsupeol "Oige ja vasembat" tantsida. Ma kunagi isegi käisin rahvatantsus, aga me rühm ei pääsenud 6 aasta jooksul (mille sisse jäi 2 laulu- ja tantsupidu) kordagi tantsupeole. Ja siis kadus see rühm hoopiski ära ja sinna see jäigi.

Kaks tehtud, kolmas ja parim veel minna!