toimetulek iseendaga

pühapäev, 16. juuli 2017

Hoiatus: Kogu see postitus kõlab väga (positiivselt) süngena, aga ma leian, et üks julmemaid asju, mida iseendale teha, on teeselda, et elu on kui lill, kui see ilmselgelt seda ei ole. Postitus võtab kokku vaid minu vaated ja viisid, kuidas toime tulla madalseisuga oma elus. See on minu minu viis asjadega toime tulemiseks ning ilmselgelt varieerub see inimeste vahel - mis ühe jaoks toimib, on teise jaoks võõras ja aktsepteerimatu.

Nagu kõik mu lugejad juba teavad, siis ma olen otsustanud elada. Ma tahaks öelda, et see valik oli kerge, aga tegelikult läks sellega üsna kaua aega ja uskuge või mitte, aga ma leidsin vastuse küsimusele "Kas olla või mitte olla?" twitterist. Põhimõtteliselt võib üks öelda, et mu eksistents võlgneb tänu ühele tweedile. See tweet lihtsalt ütles ühe asja, mis mu vaatenurka mu oma elu suhtes muutis: "Calm down and remember that literally anything can kill you." Väidetavalt on see midagi sellist, mida Camus oleks öelnud. Pärast seda hakkas Camuse filosoofia mind märksa sügavamalt huvitama ning on viinud mind tegelikult nii kaugele, et mind ei huvitagi enam suremine praeguses hetkes, sest ühel päeval ma suren niikuinii ära - miks ma peaksin seda protsessi veelgi kiirendama? Põhimõtteliselt on selle postituse sisuks minu toimetulekumehhanism, mis ilmselgelt on rikkis, aga hoiab mind elus, nii et milleks vinguda?

Olgem ausad, ilmselt on päris paljud meist tajunud elu mõttetust ja julmust. Ei ole mingi üllatus, et elu on halb ja jõhker, elamisel pole mõtet, sest paremaks otseselt ei lähe, mõnikord ei ole lihtsalt nii halb või raske, kui muidu. Aga ma leian, et inimesed peaksid ja võiksid teada, et maailm ei muutu paremaks kohaks ja kellelgi ei hakka parem või kergem, kui üks inimene on ilmas vähem, sest selle arvelt tuleb kolm või enam last juurde. Üldises kontekstis (kogu inimeksistentsis ajaliselt) ei ole ühel elul rohkem väärtust kui kõigil teistel eludel, sest me kõik oleme võrdsed ja me kõik oleme tühised osakesed. See muidugi ei tähenda seda, et minu või kellegi teise elu ei omaks igapäevaelus tähendust, sest ma näen seda nii, et ühel väikesel elul on palju suurem ja sügavam mõte, kui elul üldiselt. Minu koer ometigi ei sõltu universumist, minu esivanematest või kuninganna Victoriast, mu koer sõltub minust, mis tähendab, et ma olen kasvõi selle ühe väikese asja suhtes oluline.

Inimesed peavad lihtsalt õppima elama selle teadmisega, et nad on tähtsusetud ning sellest rõõmu tundma. Maailm on pime koht ning kõigil on põhjuseid, miks elust lahkuda. Ma saan sellest aru, aga ma ei näe sellel mõtet, sest iga helge homne pole muud kui olematus ja ka kõige kirglikumad ja mingis mõttes oluliseimad või erilisemad elud lõppevad surmaga. Seda kinnitab see, et meie hulgast on lahkunud rohkem kui küll muusikuid, teadlaseid ja näitlejaid, kes on muutnud muusika-, filmi- või teadusajalugu. Kui nad oleks minust mingilgi moel erilisemad või tähtsamad, siis ilmselt ei oleks nad surnud, eksole? See kinnitab seda, et elu on lühike ja selle lõpp võib olla meie valida, kuid ei pea olema. Maailm võib iga hetk lõppeda. Mina võin lõppeda - ükskõik mis võib mulle otsa peale teha. Ehk põhimõtteliselt on see kõik ju täiesti mõttetu, aga just vaatamata sellele ja selle pärast peamegi me edasi pürgima, et elu on nii mõttetu. Võiks isegi öelda, et elu on lihtsam elada, kui sel puudub mõte, sest siis pole pidevat vajadust mõtet leida.

Kui ma esimest korda Camusega tutvust hakkasin sobitama, oli üks esimesi asju, mis välja tuli, absurdism. See on põhimõtteliselt Camuse filosoofia sellest inimese pidevast vajadusest leida mõtet mõttetusest. Absurd väljendab ebakõla ja traagilist vastuolu meie eksistentsis ja olemasolus. Inimene ometigi ei saa valida oma saatust, mis on mõnes mõttes traagiline, kuid ta saab sellega leppida ning see ütleb inimese kohta palju rohkemat kui see, kuidas ta oma elu on otsustanud elada. Sa kas vaatad elule silma ja võtad vastu kõik selle, mis ta sulle ette veab (lepid saatusega), või mitte. Mul on talletatud üks tsitaat, mis seda sama filosoofilisemalt edasi annab: "Igale inimesele on tagatud piin, kannatused ja surm, aga igale inimesele on tagatud ka rõõm, kogemused ja elu, kui me vaid ise seda valime. Me peame meeles hoidma, et mõlemaid on tagasipöördumatult valida vaid üks. Kui üks valib elu, peab ta valima elu täielikult, sest vastaselt juhul on ta valinud enesetapu madalamal tasandil, mis röövib väikeseid tükke valitud elust." See on meie valida, kas me elame kergelt ja leplikult teadmisega, et surm tuleb, või elame päevast päeva surma oodates.


Kõige olulisem valik, mille üks saab langetada, on valik end mitte ära tappa. Positiivsema tooniga lõpetamiseks tahan ma öelda, et meie valik on olla õnnelik selle põgusa momendi vältel, mis meile antud on.

Synecdoche, New York. Directed by Charlie Kaufman (2008)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar