treenida ei ole raske, alustada on raske

neljapäev, 20. juuli 2017



12. veebruar 2017 sõlmisin ma oma esimese lepingu treeningklubiga, et seda tähistada, sõin ma täna ilmselt rohkem sushit, kui mu kaalule kasulik on ja see pani mind mõtlema, et miks ma varem trenni ei läinud. Miks ma otsustasin alles 2017 veebruaris, et nüüdsest alates hakkan ma trenni tegema?

Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt kartsin. Ma olin küll kodus mingil määral trenni teinud, aga see polnud päris see, sest mul ei ole väga püsivust. Ma tüdinen kiiresti ja isegi kui ma vahetasin oma "treeningrutiini" iga natukese aja tagant, tüdinesin ma lõpuks ikkagi ja jätsin pooleli. Küll aga ma olen kaheksateistkümne aasta jooksul õppinud, et minu jaoks on raha üsna suur motivaator (ma pean käima, kui ma selle eest maksan!!), seega ma teadsin, et kui ma otsustan millegi eest selle 40 eurot välja käia, siis ma ilmselt olen sunnitud ka seda tegema. 

Aga tegelikult ka kartmisest rääkides, siis minu suurimaks probleemiks oligi see, et ma lihtsalt põdesin nii palju - mis siis, kui ma löön jalaga madalamale kui teised või ei paindu nii palju.. Mis siis, kui kõik vaatavad, kuidas ma trenni teen ja mõtlevad, et "issand jumal milline mammut end kohale on vedanud" või vaatavad mind ja näevad, et ma higistan nagu hoor kirikus, ja see on väga hirmus asi. Ja see on väga hirmus mõte, mida mõelda.. Aga reaalsus on see, et inimestel ei ole sooja ega külma sellest, kui madalale sina jalaga lööd või kas sa saad silla maha. Igaüks üritab iseendaga hakkama saada ja kellelgi pole aegagi selleks, et jõllitada, mida üks suvaline inimene sinu kõrval teeb. 

Ma muidugi korjasin lõpuks kooliõe algatusel oma pekid kokku ja vedasin end ikkagi kohale ja mulle tegelikult meeldis see. Ma nautisin seda iseenda väljaelamist treeningu kaudu, aga see tobe mõte püsis, et mis siis, kui nad vaatavad ja arvavad, et ma olen paks ja pärast sõbrannadega riietusruumis kritiseerivad seda, kuidas ma combatis uppereid teen. See sama hirm on ka põhjus, miks mul läks pool aastat aega enne, kui ma julgesin bodypumpi minna - mul oli hüsteeriline hirm kangi ees, sest ma teadsin, et ma pole füüsiliselt eriti tugev ja ma kartsin, et mind naerdakse välja, kui ma mingi väga väikese raskusega alustan. Ma jalutasin jõusaalist ka alati ringiga mööda, sest seal on kõik need musklis kutid koos ja ma olen lühikeste jalgadega elevant ja kui ma jumala eest peaksin kangigi puutuma, naeravad nad mu välja. 

True story: kui ma juunis jõusaali otsustasin minna, läksin ma paar esimest nädalat jõusaali nii, et ma panin end riidesse, panin klapid pähe ja jõudsin jõusaali ukseni, siis andis mul närv järgi ja ma põgenesin vetsu, kus ma järgnevad veerand tundi korrutasin iseendale, et ma saan sellega hakkama. NAD EI VAATA MIND! (Ja well, kui vaatavad, siis on see see booty gainz, mis ma juba saavutanud olen, kui ma kükke teen). Kui ma end piisavalt kogunud olin, võtsin südame rindu ja läksin jõusaali.

Aga seda väljanaermist ei juhtunud siis ja pole ka hiljem juhtunud. Ainus asi, mille eest sa jõusaalis pilke saad, on see, kui sa ei pane raskust oma kohale tagasi või paned kõikidel jõumasinatel raskuse 20 kg peale, sest sa oled algaja ja liigud aeglaselt raskustega ülespoole, aga mingi jõujunn liftib 80 kg. Inimesed ei hooli absoluutselt, nad ei vaata sinu poolegi ja kellegi kritiseerimiseks pole kellelgi mahti. Me kõik pingutame samamoodi, samahästi võiks öelda, et see teeb meist sõbrad - me kanname sama koormat.

Mul on tegelikult iseendast kahju, et ma nii kaua põdesin, ja et mul läks nii kaua, et aru saada, et me kõik alustame kusagilt. Ükski neist musklivendadest, keda ma jõusaalis näen, ei sündinud sellisena - see kõik on raske töö vili. Mu combati treener ei ole neljandast eluaastast saati kuuspaki ja võimsate löökidega bodycombatit andnud. Miks minuga peaks teisiti olema?

Ja kas asi on minus või on see tõesti võimalik, et ma olen leg pressi jaoks liiga lühikeste jalgadega?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar