"Unenäod on nagu kokkulangevused. Mõlemas on hägune piir loogilise ja juhusliku vahel."

teisipäev, 25. juuli 2017

Pole midagi kohutavamat, kui keset suve haige olla. Ma pole tegelikult otseset haige, sest palavikku mul pole, aga mul on nii julm köha, et ma olen paar viimast ööd kella kolmeni voodis vähernud ning siis üles tõusnud, et omale teed (või puljongit) teha, mis paraku on ainult ajutine lahendus. See teeb küll olemise mingiks ajaks kergemaks ja aitab ka magama jääda, aga hommikul ärgates olen ma jälle nagu Walter White.

Bussis ka inimesed vaatavad, nagu oleks ma mingi pidalitõbine. Täna näiteks sõitsin bussiga trennist koju ja istusin rahulikult bussi peal, kui mul järsku tuli ilmselt viimase kolme päeva kõige julmem köhahoog. Inimesed vaatasid kõik minu poole sellise hirmunud pilguga, nagu hakkaks ma surema, aga keegi ei teinud midagi. Ja noh, ma olen veel elus, eksole? 

Ma olen viimasel ajal jälle rohkem lugema hakanud, mis ilmselt on põhjus, miks ma nii vähe blogisse jõudnud olen. Mul käib see lugemine hooti - mõnikord loen ma nagu homset päeva poleks ja mul oleks vaja kõik maailma raamatud alla neelata, aga teinekord ei loe ma mõnda aega ühtki rida ja nukrutsen raamatukokku laenutatud raamatuid tagasi viies. Eks ma iga natukese aja tagant üritan end  siia ka näole anda, aga reaalsus on see, et mulle meeldib viimasel ajal pigem vaikselt omaette lugeda - sinist ekraani võimalikult palju vältida ja end täielikult teiste inimeste sõnade rüppe ära kaotada. 

Just pühapäeva öösel vastu esmaspäeva lõpetasin Margaret Atwoodi "Teenijanna loo". Halb see ei olnud, aga lemmikraamatut sellest ei saa. Nüüd saan millalgi ka selle põhjal tehtud sarja vaatama hakata ja võibolla teise blogisse mingi väikese võrdluse teha, kui mul hoog peale tuleb. Hetkel olen kohe lõpetamas Erik Axl Sundi "Klaaskehasid". Ma ütleks selle raamatu kohta seda, et see oleks justkui Birk Rohelinnu "Enesetapjad" ainult, et viies, kuues ja seitsmes tegelane on politseiuurija, patoloog ja homoseksuaalne kunstnik. Ning minu meelehärmiks pole raamat pooltki nii kriminaalne, kui ma lootnud olin - pigem räägib raamat pealiskaudselt inimeste omavahelistest suhetest ja mõrvad on umbes kolmandajärgulised. 

Ilmselt liigitaks ma mõlemad raamatud kergema suvelugemise alla, sest selline intellektuaalne ja kergelt filosoofiline sisu, mis mulle viimasel ajal meeldima on hakanud, neist mõlemast puudub. Kuigi, tuleb nentida, et esimese puhul võib ilmselt mingil tasandil hakata arendama mõtet, kas meie  praegune ühiskond jõuab ka kunagi selleni, et tuntakse, et naistele on liiga palju õiguseid antud ja naise rolliks saab ainult laste saamine. Ja pean ma ka nentima, et "Klaaskehades" on väga palju "ilusaid" mõtteid ja tsitaate, mida ma ka mingil määral enda jaoks välja olen kirjutanud. Ja ilusa all mõtlen ma süngeid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar