ainus toimiv viis munade söömiseks*

neljapäev, 17. august 2017

* Ainus viis, kuidas mina olen suutnud kanamunad iseenda jaoks söödavaks muuta.

Mina olen see inimene, kes ei söö mune. Lihtsalt ei söö. Minu arust on toore muna tekstuur nilbe ja veel hullem on keedetud või praetud muna tekstuur. Ja muna ei maitse mitte millegi moodi. Ma olen väga tundliku maitsemeelega ja mind häirivad maitse juures väiksemadki nüansid, aga kõige enam häirib mind see, kui asjal pole otseselt mitte mingisugustki maitset. (Pannkoogid ei meeldi mulle ka eriti, sest neis on sageli seda muna mitte-millegi-moodi-maitset tunda)

Kahjuks on munas rohkelt valku ja munad on suurepärane pre-workout meal, just suure valgusisalduse tõttu, kuid ainuüksi mõte keedetud või praetud munast ajas mind oksele, seega ma mõtlesin, et järelikult pean ma leidma mingi mooduse munade söömiseks ilma, et need mul südame pahaks ajaks. Ja siis ma mõtlesin: omlett ei kõlagi ju nii halvasti, sest ma saan muna maitse muude maitsetega ära peita? 

Niisiis, ma õppisin omletti tegema ja eneselegi üllatuslikult sain ma omletitegemises nii heaks, et mõnikord on mul tunne, et ma muud ei söökski, kui omletti. Nagu, i mean, mul oli mõnda aega tagasi sõbranna kolm päeva külas ja me sõimegi ainult minu tehtud omletti, sest see on tegelikult ka nii hea ja seda on nii lihtne teha, et me lihtsalt ei tundnud vajadust, et midagi muud välja mõelda. Lollikindel toit ühesõnaga!

Omleti tegemiseks läheb vaja: 
2 keskmise suurusega muna + 1 munavalge (munavalge lisamine on valikuline)
soola, pipart, basiilikut
juustu (mina kasutan enamasti mozzarellat, aga sobib ka ükskõik missugune teine juust, nt täna kasutasin ma tavalist viilutatud Eesti juustu)
* lisandeid omal valikul (mina kasutasin täna punast sibulat ja tomatit, olen teinud ka singi, spinati, peekoni, suitsukanaga ja enamasti üldse ükskõik millega, mida ma kodust leian)


Pane keskmise suurusega, soovitatavalt non-stick pann pliidile sooja. See annab sulle piisavalt aega, et hakkida valmis lisandid ning segada anumas ära 2 muna ja munavalge. Haki kõik lisandid keskmiseteks või väiksemapoolseteks tükkideks, mina hakkisin tomatid viiludeks ja sibula lõikasin pooleks ning seejärel viiludeks. Kui kavatsed omleti vahele panna ka liha, kana või midagi muud, mis vajab eelküpsetamist, alusta selle praadimisest. Eelküpsemist vajavate asjade praadimine enne munade pannilevalamist on ka hea moodus kontrollida, kas pann on piisavalt kuum. Kui oled oma eelpraadimist vajavad lisandid ära praadinud, korja need pannilt ja pane hetkeks kõrvale.


Seejärel vala munasegu pannile, segu peaks kohe särisema hakkama ja äärtest valgeks tõmbuma. Kui teie pann on keskmisest veidi väiksem, siis suure tõenäosusega koguneb segu vedelana keskele, sel juhul tuleb juba praadinud osasse tekitada siil ning vedel segu sinna vahele kallutada (või pannilabidaga lükata), vajadusel seda korrata. Selleks ajaks peaksid munad juba enam-vähem kõikjalt tahkunud olema, alles on vaid mõned läikivad kohad. Siis tuleb peale panna lisandid. Soovitan lisandid paigutada ühe poole peale, sest need jäävad niikuinii kõik omleti vahele.


Nüüd tuleb kõige huvitavam osa. Nimelt võiks öelda, et nüüd murrame me omleti pooleks. Keeramiseks soovitan kasutada sellist laiemat ja tugevamat pannilabidat, kui tunned, et ainult pannilabidast ei piisa, võta abiks ka kahvel. Minul läks see osa veits nihu, sest mul õnnestus üks viil tomatit reaalselt vastu seina lennutada (ma ei tea, kuidas see juhtus, ausalt), ka pudenes mul omleti vahelt välja juust, aga pole lugu. Kõigil juhtub. 


Nüüd lase omletil veel natuke küpseda, omletile võib julgelt ka pannilabidaga peale vajutada. Kui tahad veel pruunikamat omletti, siis keera hetke pärast omleti teine külg ja prae ka seda külge natuke. Ja voila! Kuna mulle see soe tomati värk enamasti väga eriti ei meeldi, siis serveerin ma tomatit ja kurki mõnikord hoopis omleti kõrval, ja kui ma eriti näljane olen, söön ma kõrvale ka kodujuustu, kuigi täna sõin ma suitsusingiga terataskut. 


Mõnikord ta kukub veidi konarlik välja, aga see ei kahanda maitseelamuse väärtust. 

2 kommentaari:

  1. Mulle ka muna ei maitsenud varem ja tekitas iiveldust jne. Selles mõttes olen õnnelik, et veganina ei pea enam muna sööma. Kuigi tegelikult ei pea selleks üldse vegan olema, et munast loobuda. Valku saab ju mujalt ka. :) Minu lemmik on näiteks kikerhernejahust omlett. Kikerherned on väga head valguallikad. Sobib ka tegelikult hernejahu, mis on poodides ka odavam kui kikerhernejahu, aga valku on seal ikka palju. Retsepti leiab nt siit: http://www.taimetoit.ee/2014/06/kikerherne-sibulaomlett.html või siit: http://veganmaailm.com/2013/07/18/kikerhernejahust-pannkoogid/

    Ja tasub vaadata ka taimsete valguallikate tabelit, mille leiab nt siit: https://veganipaevaraamat.com/2016/07/17/a-kust-sa-valku-saad/



    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma söön kikerherneid enamasti niisama nagu krõpsu jms asendajana - maitsestan paprika ja küüslaugusoolaga ning lükkan veidiks ajaks ahju kuni nad krõbedaks muutuvad ja siis näksin neid. Olen kursis ka taimsete valguallikatega, aga mu suurim probleem ongi see, et kuna ma olen igasuguste maitsete suhtes jube tundlik, siis näiteks ei suuda ma tarbida üldse ühtegi taimset piima, sest kuigi teised ütlevad, et seal ei ole ju mingit maitset, siis minu jaoks on maitse ikkagi väga tuntav, eelkõige just mandli- ja kookospiimal (kuigi, ma ei joo ka tavalist piima peaaegu üldse), ka on mul selline love-hate relationship kaunviljadega, kus ma mõnikord muud ei tahakski süüa, kui punaseid ube, aga teinekord jäävad oad suus ringi käima ja tekitavad ka sellise ebameeldiva tunde. Üritan lihtsalt aeglaselt end igasuguste asjadega harjutada, sama asi on ka munaga. Ilmselt saab mul ühel hetkel ka omleti söömisest villand ja siis on muna jälle täielikult mu menüüst välja heidetud ning millegi muuga asendatud.

      Aga aitäh retsepti eesti! Märgin omale üles ja kavatsen kindlasti tulevikus proovida. :)

      Kustuta