kas maailm on ainult selle pärast külm ja paha, et mina ise olen külm ja paha?

esmaspäev, 21. august 2017

Postitus on sponsoreeritud Liisi poolt hella armastuse ja kõikvõimaliku poolehoiuga.

Ma olin täna just ühte blogisse kommentaari kirjutamas, kui ma mõtlema jäin, et miks ma seda teen. Kommentaar ei olnud otseselt midagi erilist, aga ma ise tajusin selles teatavat negatiivset tagamõtet, samal ajal mõeldes, et inimene, kellele ma selle kommentaari postitan, ei saa võibolla aru, et ma ei ole kommentaari kirjutades lihtsalt õpetaja rollis, vaid rohkem nagu.. tänitaja.. halvustaja. Et selle kommentaariga tahaksin ma justkui öelda, et ma olen temast parem ja targem? Põrgut, isegi rohkem arenenud võibolla.

Cba 2 Pretend No More. Polly Nor
Keegi ükskord ütles mulle, et ma ei peaks üllatunud olema, et ma inimestele ei meeldi, kui ma teen kõik selleks, et neile mitte meeldida. Et ma olengi reaalselt see kibestunud hing, kelle enda elu on nii halb, et ta ei näe elamises muud lohutust, kui muuta kõigi teiste elud täpselt sama musedavaks või isegi veel hullemaks, levitades oma kibestumust ja maailmaviha nagu katku. Et ma olen kahepalgeline ja mu elu on üks surnud ring, kus ma tõrjun kõik inimesed endast eemale, sest minuga lihtsalt pole võimalik koos olla. See pani mind korra mõtlema, et kas ma tõesti olengi nii pask inimene, et vähe sellest, et ma endale kurja kaela kutsun, kutsun ma kurja kaela ka kõigile teistele? Ma jõudsin järeldusele, et ma lihtsalt ei meeldinud sellele inimesele ning meie elunägemuses on teatavaid erimeelsusi, mida ei olnud võimalik lahendada ning me läksime mõlemad helgema elu suunas.. not really.

Ma mäletan oma varasemast elust, et ma olen olnud palju karmisõnalisem ja õelam, kui ma praegu ealeski suudaksin olla, aga samas ma tean, et mingi osa sellest suurest õelusest on minus ikka veel olemas ja pääseb ka aeg-ajalt välja. Ma ütlesin inimestele tõsiselt halbu asju ja arvasin, et see ongi tõe välja ütlemine, kuigi samal ajal otsisin ma lihtsalt ettekäänet, et olla tõsiselt sitt inimene. Ma tahaks tänasel päeval öelda, et ma ei pea end otseselt halvaks või õelaks inimeseks, sest tegelikult on see juba pikemat aega üks asi, mille nimel ma üritan üsna passiivselt vaeva näha. Ma mõtlen nagu kogu see lahkem olemine, inimestest hästi mõtlemine ja nii iseenda kui ka teiste positiivne innustamine bla bla bla, aga see on raske. See ei nõua minult otseselt mingilgi moel suuremat pingutust kui inimestele ümbernurga või otse kehvasti ütlemine, sest sõnad on sõnad ja enamasti pole ma kumbalgi juhul täielikult siiras, sest miski väike osa minus ütleb, et tegelikult pean ma rääkima hoopis tõtt nagu ma siiani teinud olen.. Või vähemalt üritanud olen.

Tõega on lihtsalt see naljakas asi, et tõde ei kipu inimestele meeldima, kuigi nad seda küsivad. Miks olen ma saatan inimese nahas, kui mult küsitakse, kas see kleit istub mulle selga ja ma vastan, et no ausalt öeldes teeb see sind natuke ümaraks või ei sobi sulle värv? Muidugi, mingil tasandil ma mõistan, et võibolla panin ma inimest tundma, nagu ta oleks paks, aga tehniliselt ei saa mind selles süüdistada, sest taotluse ausale arvamusele esitas tema. Mõnikord ongi tõde julm ja selle välja ütlemine ei tee kellegi päeva otseselt paremaks, aga tõde väärib ütlemist. Mõnes mõttes saan ma siiski öelda, et minu oskus inimestele külma näoga ausalt asju näkku öelda, on mulle teatava reputatsiooni kasvatanud, sest mõned inimesed lihtsalt vajavadki seda, et sa neile näkku tatistaks, et nende idee on ühel või teisel esiletoodud põhjusel mittetoimiv. Olgugi, et tänu sellele on levinud mõnes ringkonnas minust ka kuuldusi kui õeluskotist ja mõrrast, aga I guess I'll have to live with it.

A real woman. Polly Nor
Kuigi, järele mõeldes on positiivseks olemine väsitav, kui sind ei ole loomupoolest positiivseks loodud. Ma oskan küll olla soft and cuddly, aga pikapeale muutub see mulle endale ebamugavaks, võiks suisa öelda, et oksendamiseni vastumeelseks, sest ma tunnen, et minu pikaajaline suhe depressiivsete mõtete ja suitsiidihuumoriga on kasvatanud minus mingitlaadi põlguse kõigele sätendavale ja rõõmsale, kui seda on üleliia palju. Mulle meeldiks, kui kõik tunneksid end hästi, ma lihtsalt tunnen, et mina pole see inimene, kes on siin selleks, et seda heaolutunnet luua.

Üks osa minust ütleb siiski, et võib-olla peaksin ma manama ette selle armastusväärse, südamliku ja inimliku maski, mitte olema tuima näo, sarkastiliste remarkide ja jahedate mõtetega mõrd, aga päeva lõpuks inimesed siiski ei muutu nii suurel määral, kuigi me seda loodame ja endale väidame, et ma suudaks vastu panna oma sügavamale tungile olla mõõdukalt kuri ja õel. Ma võiksin end muuta, võib-olla ma isegi tahaksin end muuta, et kogu mu maailmapilt ja silmavaade poleks nii pööraselt realistlikult negatiivsed, aga sügaval sisimas olen ma rahul sellega, et mõned arvavad, et ma olen õel, ning mõned vastupidiselt, arvavad, et täpselt minusuguseid filtrita ja ausaid inimesi oleks siia ilma rohkem vaja. Muidugi, ilmselgelt, maailm ei pea olema sünge ja kõle paik, kus kellelgi pole mahti ega tahtmist öelda või teha midagi ilusat, sest see on igaühe enda valik, kas ta leiab igalt heinakõrrelt lepatriinu ja metsast puu otsast Tiigri või ootab teda põllul tossav traktor ja soo lähedal puuonnis Iiah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar