kuidas ma isepäiselt ja üksipäini remonti tegin

reede, 11. august 2017

Esiteks tahan vabandada siinse vaikuse pärast. Mul on viimasel ajal olnud tegemist Londoni MMi jälgimisega ja mu arvuti oli mõnda aega remondi tõttu kadunud. Ma tegelikult üldse ei plaaninud sellest blogida, seega on ka pilte väga vähe, aga midagi saan ikka näidata. Üks kogemus jälle juures ja nii edasi.

Pealkiri on ilmselge liialdus. Päriselus tegin ma remonti siiski emaga kahekesi ja meie mõlema senine remondikogemus piirdus tapeedi panekuga. Mina olin ühe korra oma vanas toas seinu värvinud ja neli paani tapeeti pannud, mu ema oli oma elu jooksul märksa rohkem paane seina pannud ja paar seina rohkem värvinud, kuid muu tegemiseks polnud meil kumbalgi kordagi vajadust olnud.

Juhtus aga nii, et kogu meespere sõitis nädalaks ajaks ära, meie emaga olime kahekesi kodus ja me otsustasime, et just nüüd on hea aeg remonti teha. Kui aus olla, siis polnudki see nii väga remont, kui pigem pidime mina ja mu vennad toad ära vahetama, sest mina elasin üksi kaks korda suuremas toas, kui nemad kahekesi ja selle suure toavahetuse järel oli mul võimalus saada seina sisse ehitatud kapp!!! Seega pidime me tegema lillelisest tüdruku toast poistele sobiva toa ja poisilikust toast tüdruku toa.

Esimene päev läks meil puhtalt sellele, et me saaksime kogu laga toast välja. Me ei olnud just eriti kogumise meeleolus, seega viskasime me ainuüksi esimese kolme tunniga ära 6 prügikotitäit riideid, vanapaberit, mänguasju ja muud nodi, mis mu vendade toas leidus. Seda nänni oli julmalt väljendades suisa sittakanti palju ja me ilma liialdusteta viskasime me toast õhtuks välja täpselt nii palju sitta, et me saime täis 600l prügikasti ning peale selle lendas toast tükkidena välja ka kirjutuslaud ja kapp. Mind hämmastab siiani, kust see kõik kraam tuli, sest see tuba on ainult 3*3 meetrit suur. 

Kõige hullem asi (kõige enam esines seda esimesel päeval, aga seda juhtus ka teistel päevadel) oli see, et me leidsime kogu päeva vältel toast üllatuslikke kruvisid. Mu vennad oleks nagu hullumajas elanud, sest pea kõik selles toas oli kruvidega seina külge kinni lastud. Need ei olnud ka mingid lühikesed kruvid, vaid tegemist oli oma 15 cm pikkade kruvidega ja põhimõtteliselt kõige juurest millega me tegelema hakkasime, leidsime me vähemalt ühe kruvi, mida me seejärel ka seinast välja ei saanud.

Teine päev algas ehituspoodi minekuga. Minul oli üsna selge visioon, millist tuba mina tahan ja tapeet oli mul tegelikult juba varasemast ajast olemas, seega oli meil ehituspoest vaja osta parkett, seinavärv ja nipet-näpet kraami viimistluseks ja nii edasi. Kuna mu vendade toas oli vana puitpõrand all, mida polnud võimalik üles kiskuda, soovitas mees Bauhofist meile tavalise parketi alla pandava materjali (see valge, mul pole õrna aimugi, kuidas seda nimetatakse) asemel põhimõtteliselt hästi tihedalt kokku pressitud klaasvilla, mis tõstis põrandat umbes 7 mm ja tegi vana põrandapinna ühtlasemaks, et sinna peale parketti lihtsam panna oleks. Muidugi ei hakanud me kohe kojujõudes parketti panema, vaid alustasime eelmisel päeval veel laiali jäänud asjadest ning kiskusime maha tapeedi.

Ausalt öeldes ei kujutanud me ette ka, kui kohutav võib olla vanas majas remondi tegemine, aga ütleme nii, et isegi pärast tapeedikihi mahakiskumist ei olnud me just esimesed, kes olid üritanud siia seina tapeeti panna, sest seinas oli umbes kuus kihti tapeeti, mida meil polnud võimalik ära kiskuda, sest ilmselt oleks sein sel juhul koost lagunenud. Igatahes ei jäänud meil muud üle, kui tapeet lihtsalt seina panna. Me muidugi kogu aja kartsime, et selleks ajaks, kui me paar paani edasi oleme jõudnud, on kogu eelnev töö koos seinaga alla sadanud või siis inetult lainetama hakanud, kuid õnneks ei juhtunud kumbagi. Kuigi meil oli tapeeti kahe seina jagu, otsustasime me viimasel hetkel ümber ja otsustasime ülejäänud kahte ja veerandisse seina seineksi panna (alguses oli plaan, et kaks seina tapeet, üks ja kõige pikem sein seineks ja värv), peamiselt selle pärast, et see on paksem ja seda on tunduvalt lihtsam panna. 


Kuna mu ema tuttav soovitas lasta liimil ja seineksil vähemalt 12h kuivada, siis otsustasime me teise päeva lõpuks parketiga algust teha. Õigemini, mina otsustasin, sest mu ema läks tööle. Mu töö algas sellega, et ma vaatasin umbes 2h kõikvõimalikke videosid YouTubest, kuidas laminaatparketti põrandale panna ning seejärel panin ma maha selle alusmaterjali, mis võttis mul juba oma tund, sest ma pidin seda päris mitme koha jaoks väiksemaks lõikama. Seejärel sain ma hakata parketti maha panema. 

See oli k o h u t a v. Esimesed kaks rida sain ma ilusti maha. Nagu tõsiselt ilusti. Mul oli võrdluseks mu vana toa põrand ja elutoa põrand ja no see minu pandud põrand nägi täpselt samasugune välja. Ainult, et ma kohe üldse ei viitsinud neid parketitükke väiksemaks saagida või lõigata. Ma teadsin küll, et meil peaks kodus kusagil olema ka see tööriist olema, millega oleks parketti lihtsam lõigata, aga ma olin liiga arg, et seda kasutada, seega pidin ma käsisaega läbi ajama. Ma panin kuskil 2 ja pool rida ära ja siis ma olin liiga väsinud, et midagi rohkemat teha ja otsustasin parketi panemise siiski kaheinimese tööks jätta. 

Ema tuli hommikul koju, otsustasime siis parketti edasi panna.. See päädis sellega, et me tegime 10 h tühja tööd, sest me avastasime alles kümme tundi hiljem, et me polnud parketti juba mõnda aega normaalselt kinnitanud (ehk umbes kolmandast reast alates). Me teadsime küll, et kui parkett ühel hetkel kinnitunud on, siis seda enam lahti ei tohi võtta, sest vastasel juhul ei kinnitu see enam hoopiski, aga kuna meie parkett polnud in the first place ise kinni, siis me võtsime ta ikkagi üles ja hakkasime otsast peale. Muidugi enne seda vaatasime me veel mõned õpetusvideod ja muud säärast, et kindlad olla, et me midagi maha ei maganud. Lõpuks läks meil kogu parketi maha panemiseks 4 h (sest meil olid jupid juba olemas) ning tegelikult tegime me suurepärast tööd. Ainult üks koht on selline, et kahe lipi vahel on vahe sees, aga meil polnud sellega hiljem midagi peale hakata, seda enam, et see vahe tekkis alles järgmisel päeval.

Tagasi mõeldes oleksime me pidanud ilmselt enne värvima ja siis parketi maha panema, aga kuna me juba olime parketi panemisega alustanud, siis panime me ta ka lõpuni ja hakkasime siis seinu värvima. Turvasime põranda parketiplaate ümbritsenud papi ja vana voodilinaga ning värvimine võis alata. 

Ma polnud nii mõnusat tööd veel teinud kui seina värvimine. See kahe ja poole seina värvimine oli selle suure parketipaneku järel päriselt ka nagu puhkus palmi all, aga siis tekkis jälle see peaga vastu seina jooksmise tunne (mitte päriselt, sest ma ilmselt oleks kogemata oma pea kuhugi kruvi otsa löönud või midagi). Kujutage ette, et kõik läheb nagu repase reega ja siis te saate aru, et teil ei jätku vaatamata kõigile arvutustele värvi ja teil jääb värvimata ei vähem ega rohkem kui üks ruutmeeter. Muidugi saime me järgmisel päeval aru, et üle tuleks värvida ka osa krobelist seineksist, sest see oli mingil määral värvi sisse imanud ja laiguline jäänud. 

Seinad ka teist korda üle värvitud, saime me aru, et kui me mööbli sisse saame, on meil ainult liistud panemata. Rääkisin isaga ja ta ütles, et koju tulles panevad nad liistud ise seina, sest seal mingi nurga mõõtmise teema ja ma ei oska seda riistapuud kasutada ja blablabla, seega tassisime me lihtsalt voodi tuppa, et mul oleks koht, kus magada ja jäime meespere naasmist ootama. 

Reaalsus oli muidugi see, et liistud sain ma põrandale täna pärastlõunal (nädal pärast seinade värvimist) ja ma pidin need sinna ka ise panema ja mõõtma. Aga vähemalt on mu tuba nüüd lõplikult elavav, kuigi kõik mu riided on ikka veel suurtes riidekottides nurgas ja ootavad kappiseadmist, ning ikkagi leian ma aeg-ajalt igasugu polte ja kruvisid igalt poolt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar