kunst endiselt ärritab mind

reede, 25. august 2017


Kellegi kohta, kes pidevalt kõigile mainib, et kunst ärritab teda, joonistan ja maalin ma endiselt siiski üllatavalt palju. Enamik mu töödest ei näe muidugi päevavalgust ning jäävad kuskile sahtlisügavusse peitu, kust ma need siis aeg-ajalt välja võtan ja üle vaatan, et endale meelde tuletada, et noh, enamasti ei ole kunst väga minu teema. Mul on sahtlis reaalselt ainult need tööd, millega ma rahul ei ole ning voodi all kastis hoian ma paari sellist tööd, mis mulle meeldinud on. Mu tuppa sisse jalutades on muidugi esimene asi, mis silma hakkab, mu maal, millega ma päriselt ka ise rahul olen, kuigi kui ma oleks päriselt ka andekam, oleksin ma nii mõnegi asja teisiti teinud, aga kuna ma nägin selle kallal ometigi nii palju vaeva, siis minugi poolest võib ta ka nähtaval kohal olla.

Tempera
Kui aus olla, siis enamasti meeldib mulle kõik oma (head) tööd maha müüa/ära kinkida, et ma neid vaatama ei peaks. See on ilmselt mingit isiklumat laadi kompleks, mis ei lase mul ühegi asjaga, mis ma loon rahul olla, ning sunnib mind sellest ühel või teisel moel vabanema. Nii palju ma siiski ennast ei vihka, et ma oma tööd täiesti ära viskaks või põletaks, aga minu jaoks on mõnes mõttes lihtsam toime tulla oma ande piiritletusega, kui ma need tööd ära peidan ja ekstra madalseisus ainult välja võtan.

Mu sõbrad, vanemad ja kõik, kes mu töid näinud on, ilmselgelt vaidlevad vastu, et "sa ju ometigi oled andekas, miks sa kunsti õppima ei lähe või sellega põhjalikumalt ei tegele?". Ma ei taha. Ma ei suudaks. "Annie Hallis" on see koht, kus Woody Alleni tegelane ütleb midagi sellist, et "kunstis üritatakse alati asju täiuslikuks saada, sest elus pole see võimalik". Ma nõustun täielikult, sest ma tean, et mul on elus enamikest asjadest ükskõik, ma ei ürita täiuslikkust taga ajada, sest ma tean, et see on mõttetu, aga mind halvab ja solvab isiklikul ja sügavamal tasandil see, kui mu omaenda kunst täiuslikuna välja ei kuku. Ma ei suudaks elada iga päev oma elust teadmisega, et ma õppisin midagi, mis on mind viinud pideva enesevihani, millest ma pool elu lahti üritasin saada. Suurim probleem kunstiga ongi see, et mida paremaks sa selles saad, seda rohkem komplekse see sinus tekitab. Ma pole joonistanud ühtegi head portreed 2015 aastast saati, sest kõik portreed, mis ma joonistan, tunduvad selle ühe portree järel kuidagi nigelad, poolikud, algelised ja mida kõike veel. Sa võid end ühe korra enesekindlalt tunda, aga see tunne kaob kohe, kui sa saad aru, et see enesekindlus ei jää püsima, kõik päevad pole vennad ja sa ei saa iga päev, nädal, kuu ja võib-olla isegi aasta tööd, millega sa ise siiralt rahul oleksid.

Ma ei tea isegi enam, mis selle postituse mõte on, sest mul kadus poole postituse pealt idee ära. Võib-olla ma lihtsalt otsin heakskiitu, võib-olla ma tunnen end hetkel viivuks oma maali suhtes enesekindlamalt kui ma olen viimasel ajal tundnud ning tahan jagada seda, mis ma loonud olen.


Päeva lõpuks olen ma tegelikult väga rahul, et asi, milles ma enam-vähem hea olen, on just maalimine ja joonistamine. Ma võiks olla hea laulja, aga liiga häbelik, et esineda.. või karismaatiline näitleja, aga liiga üheülbaline, et erinevaid rolle mängida.. aga selle asemel olen ma enam-vähem hea kunstnik, kes on lihtsalt enda suhtes liiga suurte ootustega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar