ma ei loe blogisid

esmaspäev, 28. august 2017

Ma kasvatasin munad.. nii, et ma võtan sõna ühel blogimaailma kõige tundlikumal teemal - blogide kirjutamine. Ma ei ürita kuidagigi väita, et mina oleks mingi blogimise etalon, sest ma ise tean, et see on umbes kaheksas blogi, mida ma alustanud olen ja mul jääb päris mitmeski asjas vajaka (eelkõige püsivusest).

Ma ei loe blogisid. Õigemini, ma loen viimasel ajal ainult nelja blogi - enda oma, Liisi oma, Alice'i oma ja Nullkulu (teksti kvaliteedi poolest mu totaalne lemmikblogi). Noh jah, mõnikord seda "Ise oled paks!" blogi ka. Nii kaua kui ma mäletan, olen ma üldse korraga maksimaalselt kolme blogi aktiivselt jälginud muutumises olevas edetabelis. Ma kuulun sinna blogipostituste jagamise gruppi, ma jagan oma postitusi seal ja aeg-ajalt ma sirvin neid pealkirju ja mõnikord ma võtan ka mõne postituse lahti ja lasen silmadega üle, aga enamasti ei jää ma lugejaks, üliharva kommenteerin.

Kui aus olla, pole ma kunagi suur blogilugeja olnud. Ma olen alati blogikultuurist huvitatud olnud, kuid enamasti vaatan ma blogides ainult pilte, ilmselt selle pärast, et minu enda blogis pilte eriti ei ole (ma ei viitsi neid teha ja mul pole midagi pildistada), ja ma olen tekstilise poole pealt alati hästi nõudlik ning sageli ei paku blogid mulle kirjanduslikust küljest seda, mida ma otsin, ja mida raamatud mulle pakuvad. Ma ei taha kuidagi küüniline olla, sest see pole enamasti blogina mingilgi moel mu eesmärk, kuid minu arust on Eestis blogidega see probleem (see probleem on ilmselt mujal maailmas ka), et olemas on küll selline enam-vähem quality content, mis pakub paljudele huvi, aga selle edasiandmine on alati natuke puudulik. Okei, paljudes blogides on ilusad pildid ja mõndades on hästi kirjutatud tekst, aga need ei kipu enamasti koos olema, mõne erandiga. 

Ma olen oma elus pidanud vähemalt kaheksat blogi ja nendel kõigil on erinevate väljundite kaudu olnud ühtne eesmärk - ma tahan kirjutada sellist blogi, millest ma ise parasjagu puudust tunnen ja millist ma ise lugeda tahan. Kui ma olen puudust tundnud kultuuriblogist, siis ma olen kirjutanud kultuuriblogi; kui ma olen puudust tundnud iroonilisest elublogist, siis ma olen seda ka kirjutanud. Praegu tundsin ma puudust blogist, kus oleks palju iroonilist enesehaletsust ja mõtteavaldusi, sest ma tunnen, et kõik blogid hakkavad jälle vaikselt natuke sarnaseks minema (ausalt, mina pole veel leidnud blogi, mis iroonia/huumori kaudu enesevihkamist väljendaks, aga kui sa olemas oled siis hmu jne) ja sellist eriilmelist quality contenti on raske leida ning blogimisest on saanud natuke nagu trendiasi - ma pean blogi, järelikult olen cool.

Ma ütlen selle lihtsalt välja - kõik ei ole loodud blogi pidama. Just seal blogipostituste jagamise grupis tuleb see välja, et on inimesi, kes siiralt arvavad, et nende elu huvitab kedagi, ja võibolla huvitabki, näiteks nende ema või vanaema või kallimat, aga see ei paku enamikule tegelikult üldse huvi. Võibolla väljendubki mu õelus just selles, et ma suudan leida kõige tobedamad blogid (nad ise ilmselt arvavad, et nad on hardcore-kvaliteet-blogijad) üldse ning siis nende üle nalja teha, sest mind hämmastab, et mõni inimene aru ei saa, et nende content on.. kergelt öeldes veidi debiilne ja täiesti mõttetu. Mulle lihtsalt näibki, et inimesed võtavad blogimise üles, kui trendiasja. Tahan ka saada tasuta nänni ja mõned kopikad teenida täpselt nagu Mallukas.

Seoses selle tungiva vajadusega pidevalt blogi pidada, on minu arust tõesti hästi palju siginenud neid blogisid, millel on küll lugejaid, aga mingit sisu otseselt ei ole. Ma tean, mu enda blogil ka ei ole muud sisu peale vingumise ja iseendast rääkimise, aga ma vähemalt tunnistan seda ja mul pole niikuinii blogimise taga mingisugust eesmärki, mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Mina näiteks ei suuda lugeda blogisid stiilis, "Proovisin täna seda uut smuutit, kus pole ühtegi säilitusainet. Maitseb superhästi! Proovi sina ka!" või "Järjekordne hea päev mu muidu sisutühjas elus, kus ma käisin sõpradega pildistamas". Võibolla kõneleb minus kadedus, sest mul pole sõpru ja mulle ei maitse smuutid, aga minu arust peaks iga blogija enne iga blogipostitust endalt küsima - KAS SEE ON BLOGI, MIDA MINA ISE LOEKSIN?

Ei, aga tehke oma asja, sest mis ütleja mina nüüd olen, mul ju ometigi pole ühtegi sponsorit ja aktiivseid jälgijaid on mul ka umbes ainult 3. But to be honest, I need my daily dose of cringe, seega do ya thing ja nii edasi.

3 kommentaari:

  1. Heheh, ma klikkisin siia sealtsamast postituste jagamise grupist. Olen samuti märganud, et väga ühekülgne on see pilt aga kuna ma ise pole oma blogi seal jaganud, eeldan, et väga paljud teised ka seda ei tee. Seega seal grupis pole väga hea läbilõige kogu sellest maailmast.
    Päris palju sisutühja contenti on. Imestan ka tihti, et kas nad ise tõesti loevad samasuguseid blogisid ja kas need tõesti huvitavad neid.
    Mulle endale meeldivad blogid, mille autorid on millegi poolest minuga sarnased ning kirjutavad minuga sarnaselt aga sellised käisin-täna-seal-tegin-seda-ja-toda kirjeldavad blogid ei anna eriti midagi. Arutelu ei ärata ja kaasaelamist ka esile ei kutsu. Konkreetselt igav ju?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõustun täielikult! Muidugi, olen ka ise sellele mõelnud, et ilmselt on tõelised pärlid kusagil peidus, mitte ei jaga oma postitusi facebooki-grupis, aga kuni ma nende olemasolust teadlik ei ole, ei saa ma neid ka lugeda.

      Nagu ma ütlesin, siis blogimise võtsin ma üles peamiselt selle pärast, et mulle meeldib kirjutada ja nagu ma ka postituses mainisin, siis enne iga blogipostitust ma küsin endalt "kas see on see content, mida ma tahaksin ka teiste blogides näha?" ja kui vastus on ei, siis ma lähen ja kirjutan postituse ümber. Ma ei eelda ega tahagi, et mu elu oleks samastutav ja mu eesmärk ei ole ka jätta muljet, et ma elan põnevamat elu kui ma tegelikult elan; ma lihtsalt tahaks, et mul oleks blogi, mida mul endal oleks hea kirjutada ja lugeda. :)

      Kustuta
    2. Seesama samastumine on see, mis lugejaid paelub. Või noh, mis mind lugejana paelub. Ikka see ehedus ja soov mõnusasti kirjutada. Seda on näha, kui kirjutamine inimesele meeldib ja kui see loomulikult tuleb. Mitte teatud pikkusega postitused, kuhu on võimalikult palju infot sisse surutud aga sellest hoolimata igav ja sisutühi on. Ja need kõige mõnusamalt kirjutavad just need, kellel pole väga palju lugejaid, sest neid pole kuskilt kerjamisega korjatud. Mulle näiteks lähevad just peale ilma piltideta blogid - neis on tavaliselt palju ägedat teksti. :)

      Kustuta