story time: las minevik jääda minevikuks + hea-tuju-filmid

laupäev, 26. august 2017

Ma olen viimasel ajal jälle rohkem filme vaatama hakanud. Õigemini ma ei vaatagi nii väga filme, kui koostan listi filmidest, mida ma vaadata tahaksin.. ja siis võib-olla vaatan paar filmi ka. Aga selle filmide otsimisega seoses leidsin ma ühe filmi ja mul tuli üks mõttevälgatus selle kohta, et mõnikord on parem mitte meeleheitlikult asju minevikust ülistada.

Igatahes, kunagi ammu, kui ma olin umbes 11, sattusin ma TV3 pealt vaatama mingit filmi. Kuna tol ajal polnud meil telekas seda mugavat telekavast vaatamise funktsiooni, et vaadata, mis filmiga tegemist on, siis ma lihtsalt istusin vaikselt ja vaatasin filmi, seda enam, et ma hakkasin filmi vaatama umbes poole pealt, mitte täitsa algusest. Ma mäletan, et see film jättis mulle väga sügava mulje ja ma mõtlesin veel mõnda aega pärast seda filmi selle filmi peale, aga ainus, mida ma filmist mäletasin, oli, et üks natuke veidra välimusega medõde põetas sõja ajal üht surevat meest ja seejärel läks kellelegi külla. Ning siis mäletasin ma filmi lõppu, kus mingi kirjanik avaldas, et tema raamat põhineb tõestisündinud lool. Säärase info põhjal googeldamine ei andnud mulle muidugi midagi ja mu inglise keel oli ka nii nadi, et üsna raske oli midagi leida.

Kui ma umbes 16 olin, hakkasin ma sügavamalt filmidest huvituma ja rohkem filme vaatama ka. Põhimõtteliselt vaatasin ma iga päev vähemalt ühe filmi ja nädalavahetustel isegi mitu, kuni ma ükskord sattusin sellise filmi otsa, nagu "Atonement". Kujutage ette minu piiritut rõõmu, kui ma sain aru, et see on see film, mida ma neli aastat varem olin nii intensiivselt taga otsinud. 

Ja kujutage ette minu nördimust, kui ma sain aru, et see film ei meeldi mulle. See ei tekitanud minus mingeid emotsioone ja ma lihtsalt ei suutnud seda filmi seedida, sest see polnud minu jaoks sugugi põnev ja see oli nii pikk ja tüütu, kuigi hiljem lugedes ülistasid niimõnedki seda filmi. Ju ma siis mõtlesin selle enda jaoks mälestuste põhjal paremaks, kui see tegelikult oli, või vastupidi, tahtsin seda lihtsalt nii kaua, et kui ma selle ühel hetkel sain, ei pakkunud see mulle mingitki rahuldust. Igatahes peitub mõlemas variandis teatav tõde, mis on aidanud mul hiljem asjadega toime tulla.

Aga veel filmidest rääkides, siis olen sellel nädalal nii mõnegi filmi ära vaadanud. Vaieldamatult parim neist oli 1987 aasta film "The Princess Bride". Muidugi, tegemist on üsna imeliku filmiga ning nii mõnigi koht võttis õlgu kehitama, aga minu arust on antud film suurepärane feelgood-movie, sest ta on lõbus ja kelmikas, ühest küljest lapselik, kuid teisalt jälle elutõdesid täis ja see on täis tegelasi, kellele on mõnus kaasa elada. Kavatsen seda filmi kindlasti uuesti vaadata, sest see toob lausa tahtmatult naeratuse näole. See film tuletas mulle ka meelde, miks ma nii väga filme armastan.

Teine hea-tuju-film, mida ma soovitada julgen, on "Little Miss Sunshine" - päris ausalt, ma vaatan seda iga kord, kui mul on tunne, et ma olen paks nagu mammut (ma vaatasin seda kolmapäeval krõpsukausi kõrvale). see lugu iseenesest on nii sümpaatne ja see on üks nendest perssekukkunud perekonna lugudest, kus on koos nii palju värvikaid ja veidraid tegelasi, kellega juhtub nii palju tobedaid asju, et iseenda suhtes paremini tundmine on vältimatu.

See postitus tuletab kohe meelde, et mul on üks nukker filmiblogi, mis täiendamist ootab, aga mille jaoks ma end kokku ei suuda võtta..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar