minu seitsmes tuhat

neljapäev, 28. september 2017

Tunnen end nagu silmakirjatseja. Mu blogi populaarseim postitus on sellest, miks ma retsi heaks ei kiida, samal ajal palusin ma oma rebaselt eile õhtul, et ta mulle vahvleid teeks (ta ei teinud kahjuks, sest tal pole vahvlimasinat, aga see-eest tegi ta mulle imeilusad ja hästilõhnavad muffinid aw) JA olen retsimise ajal mustade (mu hardcore emo-beebid) tiimi pealik. Minu "alluvuses" on reaalselt 6 rebast, keda ma saaksin terroriseerida, aga tõele näkku vaadates ma ilmselt ütlen neile kogemata, et nad on mu lapsed ja annan neile vaba voli retsist viilida.

Mul oli koolis eile uurimistööde konverents, kus abituriendid esitlesid oma eelmise aasta uurimistöid, vastasid 11. klasside küsimustele ja olid niisama ilusad. Ka mina pidin oma vissisid seal lehvitama ja ma pean ausalt ütlema, et ma olen täielikult hakanud avalikku esinemist nautima. Ärge saage valesti aru, ma ei suudaks endiselt elu sees minna avalikus kohas inimese juurde ja vestlust alustada, aga mulle tegelikult ka meeldib mingi seltskonna ees seista ja rääkida. Ma tunnen, et ma olen selles hea.

Seoses konverentsiga jõudsin ma ka järeldusele, et minust saaks päris hea püstijalakoomiku, sest ma ei suuda avalikult esinedes kunagi tõsiseks jääda. Eilegi tundsin ma pidevat vajadust kildu rebida ning oma esitlust alustasin ma kohe icebreaker naljaga. Tutvustasin kõigepealt ennast, oma töö nime ja kahte juhendajat nind mainisin seejärel, et tegelikult pole see oluline, mitu juhendajat sul on, sest minul oli kaks ja ma suutsin mõlema eest ära joosta. Samuti pidasin ma mingil põhjusel vajalikuks mainida, et kirjutasin uurimistöö kirjaliku osa kolme päevaga ja lasin sõbrannal üle lugeda ja vead ära parandada, mis samuti teatava naeru esile kutsus. 


Kui su elu on päriselt ka paras tragikomöödia, on muidugi üldiselt ka suht raske asju tõsiselt võtta, sest sa ei saa enam päris täpselt aru, kas elu lihtsalt nu***b sulle näkku või oled sa selle ära teeninud. Sellega seoses.. kui suur peab olema ühe inimese karmavõlg, et ta pärast aastatepikkust võitlust aknega lõpuks oma naha korda saaks ning siis ärkaks ühel hommikul üles, nägu vinniline nagu pubekal? Ilmselt päris suur.

Kui veel elu humoorikast rääkida, siis käisin ükspäev venna ja emaga üht kasutatud autot vaatamas Ma ei ütleks selle masina kohta pigem auto, sest tegemist oli lahmaka bussiga ja seal oli mingil põhjusel laibahais sees (in reality oli see lihtsalt mingi rõvedalõhnaline lõhnakuuks, aga peaaegu). Olime siis seal platsil ja müügimees tõstis autol kapoti üles, et ema mootori üle saaks vaadata ning ma ütlesin nagu muuseas oma emale, et auto on korras, kuni ükski juhe isoleerpaelaga kinni pole teibitud. Müügimees küsis šokeeritult, et kus ma sellist lahendust näinud olin. Mu ema ei julgenud öelda, et me säärase lahendusega sinna olime sõitnud.

Ma olen viimasel ajal hakanud jälle vahelduseks rinnahoidjat kandma (ma kandsin muidu ka, aga need olid peamiselt braletted, mida ma päris rinnahoidjaks ei liigita; rinnahoidja on siiski traatidega puur ümber su rindkere) ja jõudsin tänu sellele eile öösel järeldusele, et ma peaks palkama (või leidma) kellegi, kes mind õhtuti lahti riietaks, sest ma ei viitsi ise rinnahoidjat ära võtta, aga ma ei taha seda otseselt kanda ka. See sama isik võiks mulle vahvleid ka aeg-ajalt küpsetada, sest seda ma ka ei viitsi. Oh seda vallalise inimese elu..

Aga teate, mis on koertega elamise juures kõige lahedam? See kui sa annad oma koerale viineri ja ärkad neli hommikut hiljem üles ja leiad selle sama poolnäritud viineri padja alt. Samuti, ma leidsin täna tänavalt 20 eurot. See oli ilmselt selle money dog pildi pärast, mis ma ükspäev tumblris reblogisin.

kuidas ma motivatsiooni leian?

teisipäev, 26. september 2017

Vastus on see, et ma ei leiagi, sest ma ei otsi. Ma ei ole motiveeritud. Ma lihtsalt sunnin end asju tegema, sest muidu ma ei teekski neid. Motivatsioon on müüt, mille taga peitub tahtmine ja mitte-tahtmine. Ma tahan seda ilusat keha, seega ma teen selle kallal tööd ja ma ei varja oma suurt rabelemist või mitte-rabelemist motivatsiooni taha. Ma tahan seda piisavalt, et selle nimel tegutseda. Kui ma ainult arvaksin, et ma seda tahan, kuid tegelikult poleks mul sellest sooja ega külma, siis ilmselgelt ei veedaks ma nii suurt osa oma ajast treeningsaalis.

Ma tunnen juba eos, kuidas see postitus hakkab tiirlema ümber sama mõtte nagu planeedid tiirlevad ümber päikese, aga ma ei saa sinna midagi parata lol

Minuga käib siiani kaasas üks lause, mille mu koolidirektor mulle ükskord ütles: "Motivatsioon - õõh, ma vihkan seda sõna, sest see huvitav sõna on omistatud millelegi, mida pole olemas."

Pildiotsingu motivation quotes tumblr tulemusMotivatsioon on illusioon. Ma ei usu motivatsiooni ega selle maagilisse ilmumisse. Kui ma päevast päeva motivatsiooni ootaks, poleks ma oma elus kuhugi jõudnud ning istuksin siiani oma tagumikku laiaks, oodates seda maagilist motivatsioonisüsti, mis sunniks mind koristama või trenni tegema. Ma ei otsi motivatsiooni ning ma ei ehita oma elu ümber selle, et olla motiveeritud, sest ma ei ole.

Seega, kuidas ma sain inimeseks, kes ma olen täna? Ilmselgelt mitte nii, et ma sain taevase ilmutuse selle kohta, et ma tegutsema peaksin. Ma lihtsalt pärast mitut aastat mittetegemist (motivatsiooni ootamist) otsustasin ühel hetkel, et aitab küll ja hakkasin tegema ning lakkasin ootamast rongi (motivatsiooni), mis niikuinii kunagi ei tule.

Enamasti on nii, et inimsed, kes kõige rohkem vinguvad, et nad pole motiveeritud, ei viitsi ega taha lihtsalt tegutseda. Enamik inimesi eeldab, et asjad tulevad lihtsalt ühel hetkel, kui ilmub motivatsioon - oh, kui mul oleks ometi motivatsiooni, läheks mul kaalulangetamine lihtsamalt, ma jaksaksin trennis rohkem kaasa teha ja ma saaksin paremaid hinded. Ise ka usud? Mu jaoks tundub suisa veider, et inimesed panevad kõik oma tegevused seisma puhtalt selle pärast, et neil ei ole midagi, mis on nende enda mõistuses kinni. Ma olen aru saanud, et inimesed, kes motivatsiooni ootavad, on enamasti lihtsalt laisad ega suuda ohje enda kätte haarata ning motivatsioon on hea vabandus, mille taha peituda.

Üks inimene küsis mult ükskord: "Mis sa arvad - kas on nii, et kui inimene tõesti midagi tahab, siis ta selle ka saavutab?" Ja ma ütlesin jah, sest see on nii. Mu elul ei pruugi olla ühtki üldist eesmärki, aga kui mu eesmärgiks on see, et ma ei ärkaks iga hommik üles plaaniga end ära tappa, siis ma ometigi ei oota motivatsiooni, et end kokku võtta ja ostustada, et nüüd ma siis ei sure, sest ma olen motiveeritud mitte surema, sest see on debiilne. Ja motivatsioon kehtib ometigi kõigi eluvaldkondade kohta. Inimesed, kes palju teevad ja saavutavad, ei istu motivatsioonihunniku otsas, nad tegutsevad - neil on mingi ajend ja see ajend ei ole kunagi motivatsioon.

Võtke ometigi ohjad enda kätte. "Mul pole motivatsiooni" on sama, mis "ma lihtsalt ei viitsi". :( Ma tean omast kogemusestki, et iseennast sundida on ka päris nõme, aga asjad polegi loodud lihtsalt tulema.

rebaste ristimisest

neljapäev, 21. september 2017

Mind pole retsitud. Kui ma kümnendasse klassi jõudsin, otsustasin ma retsist loobuda ning vaatasin kogu püha üritust vaid pealt. Põhjus, miks mind pole retsitud, on lihtne - ma ei poolda lihtsalt retsi. Ma ei leia midagi naljakat või lõbusat selles, kui üks grupp inimesi teisi terve nädala vältel alandab, sõna otsese mõttes orjastab ja muul moel ära kasutab. 

Muidugi, kindlasti oleneb see koolist ja retsijatest, kuid nii palju kui ma olen retsi näinud oma koolis või videote põhjal, on gümnaasiumi rets enamasti alandav ja maitselage. Ma ei taha olla see üks inimene, kes ütleb, et retsi ei peaks toimuma, sest mul pole retsi kui sellise vastu midagi ning nii palju kui ma ka ülikoolide retside kohta lugenud olen, paistab see mõnikord isegi tore ja lahe. Muidugi, õnnistage kümnendikud ülikooli tava kohaselt sisse, aga kui seda teha, peaks kõigil lõbus olema, mitte nii, et retsitavale jääb halb mälestus sellest, kuidas teda sunniti õli jooma ja sprottides maadlema.

Seda nõmedam on see, et kuna enamik gümnaasiume niikuinii eriti seda arulagedust kooli territooriumil ei poolda, suunavad õpilased omakeskis retsi metsa või linna peale, kus puudub õpetajate valvas pilk ning kõik debiilsused on võimalik viia järgmisele levelile. Kui koolirets ongi selline pigem leebe ning üles ehitatud seltskonnamängudele, näomaalingutele ning veidratele kostüümidele, siis koolist väljaspool võib teha kõike seda, mis koolis sees aktsepteeritav ei ole (loe: see sama sprottidel maadlemine, õli joomine ja kange sinepi hambapastana kasutamine).

Ma olen aastate jooksul näinud umbes viite retsi ning ma ei saa öelda, et ükski neist mulle eriti meele järele oleks olnud. I stand by my point - see on alandav. Mõned on üritanud mind veenda, et see on lõbus, aga ma ei lihtsalt ei ole võimeline nägema midagi lõbusat sellest, kui sind koheldakse nädala aega nagu orja, alandatakse, sunnitakse kellegi "heaaolu" nimel oma isiklikku raha kulutama ja asju ette ja taha ära tegema. Kui sa vastavalt "jumala tahtele" ei käitu, saad karistada? Seejärel mässitakse sind kellegagi koos toidukilesse, mis takistab su koolitundides õppimist ning sunnitakse oreo küpsiste vahel hambapastat sööma. Ja siis lööb keegi sind veel jalaga või seob kuhugi kinni, sest sa panid ta kohvi sisse kahe lusika suhkru asemel ühe.

Võib-olla olen ma ise lihtsalt selline isiksus, et ma ei suudaks aktsepteerida, kui ma peaks nädala aega kellegi bitch olema ning seetõttu ei näe ma ka põhjust, miks keegi teine peaks seda tahtma, kuid see ei muuda rohkem aktsepteeritavamaks fakti, et suur hulk noori inimesi ei taju ära piiri nalja ja sündsuse vahel ning retsi kasutatakse ära hea võimalusena endast alandavate võtete kaudu bossi tegemiseks.

Seega ei, ma ei poolda retsi. Mul küll on rebane, aga ta on nii armas ja tore inimene, et ma ilmselt küpsetan talle koogi, unustan ära, et ma teda retsima pean ja ülejäänud kooliaja vältel viin ma heldelt kõik oma vanad konspektid, et tal edaspidi kergem oleks. 

loll olla on lõbus ja mitte mõelda on mõnus

reede, 15. september 2017

Esiteks tahan ma öelda, et mul on väga hea meel, et mu blogi on vahepeal väga positiivset tagasisidet saanud ja inimesed on julgemalt avaldama hakanud, et neile meeldib mu blogi lugeda, sest see on põnev ja samastutav. Isegi mõned mu klassikaaslased on teada andnud, et nad on lugejad ja neile meeldib. Samuti õnnestus mul täna hommikul tabada ajaloolist hetke, kus mu blogi sai 6000 vaatamist kokku! 10 000 peal võib hakata juba mingi nodi äraandmisele mõtlema, kui vahepeal peaks juhuslikult ime sündima ja ma rikkaks peaksin saama. Anyway, back to being my old negative self.

Seotud kujutis

Mõnikord ma mõtlen, et kas mina olen loll, et lasen inimestel omale krae vahele ja närvidele tantsima tulla, või on kõik minu ümber lihtsalt nii.. lollid. Siiski, inimesed ja nende tölbakus paneb mind üsna tihti end välja vihastama ja muidugi ma mõtlen pärast, et minust oli debiilne ärrituda millegi peale, mida ma muuta ei saa. Ma ometigi ei oma võimet inimesti laksust targemaks või minu enese jaoks aktsepteeritavamaks muuta.

Üks asi, mis mind viimasel ajal siiski eriti närvi ajab, on inimeste lugemus. Muidugi, kuna ma ise loen palju, olen ma enamasti natuke ärritunud või pettunud inimeste suhtes, kes loevad heal juhul ühe raamatu aastas ja seegi on kohustuslik kirjandus - enamiku infot ja kokkuvõtteid saab ju internetist vabalt kätte. Aga see on midagi sellist, millega sa lihtsalt pikapeale lepid, sest väga paljude noorte seas on endiselt juurdunud arvamus, et lugemine on selline nohiklik tegevus, et lugemisega tegelevad vaid need, kelle pole muud elu, mis on tegelikult väga kurb.

Veelgi enam on mind viimasel ajal aga ärritama hakanud inimesed, kes loevad ainult selleks, et öelda, et nad loevad. Ma lävin inimestega, kes on ehtsad näited sellest mentaliteedist ja see veits keerab iga kord mu närvid krussi, sest ma leian, et lugema peaks selle pärast, et üks tahab, mitte selle pärast, et ollakse jõudnud järeldusele, et kui loetakse ja räägitakse nendest raamatutest, mida loetakse, paistetakse targem ja haritum. See pole tõsi. Ainus, millena inimene sel juhul paistab, on uhkeldav ja pretendeeriv.

Ma hakkasin sellele põhjalikumalt mõtlema ja ma leian, et kui keegi loeb palju ja keerulisi raamatuid, siis ta lihtsalt ei eputa sellega ega räägi sellest igal võimalusel. Ta lihtsalt loeb. See kas sa oled palju lugenud või ei, paistab välja ja tuleb esile vestluses, ilma et üks pidevalt mainima peaks, et ta on lugenud üht või teist raamatut. Mina olen ka lugenud keerulisi raamatuid, aga ma ei tea, et ma alustaksin oma vestlusi lausetega stiilis: "Teate, lugesin eile õhtul "Vennad Karamazovid" esimese osa läbi ja see oli ikka päris keeruline ja raske raamat". See pole ometigi muud, kui eputamine ning tühjad sõnad ei tee inimest targemaks, kui sisust aru ei saada.

Mul on enamasti siiski hea meel, kui inimesed raamatuid loevad ja lugemist ka siiralt naudivad, aga ma leian, et lugemine pole mingi eesmärk või moeasi, mida eranditult igas vestluses esile peab tooma raamatute näol, mida ollakse lugenud, kuid mille ümber üks siiski kuhugijõudvat või adekvaatset arutlust üles ehitada ei oska. Ära ole inimene, kes loeb, et raamatu läbilugemisega kiidelda; loe, sest lugemine on mõnus.

Kuna mul on tuju täna eriti tsitaadirohke olla, siis lõpetan ma selle postituse tsitaadiga: 
"Raamatu lugemisel võib olla kaks ajendit: esiteks mõnu lugemisest endast ja teiseks teadmine, et saad raamatu läbilugemisega kiidelda." - Bertrand Russell 

neljapäev, 14. september 2017

Küsisin end täna 10 minutit varem ühiskonnaõpetusest ära. Õpetaja ütles, et muidugi võin minna, kui vaja on. Kui 10 minutit tunni lõpuni oli jäänud, pakkisin asjad kokku ja tõusin püsti, et lahkuda, mille peale üks mu klassivend küsis valjusti: "Aga õpetaja, miks tema võib minna ja teised ei või?" 
Õpetaja vastas: "Ta küsis ja tal on vaja minna."
Klassivend seepeale jälle: "Aga kuhu sa lähed, Tuuli?"
Vastasin: "Vanaemaga sõõrikuid sööma."
*üldine naer*
Õpetaja: "Tuuli teeb nalja ainult."
Ei teinud. Ma läksin 10 minutit varem tunnist ära, et vanaemaga sõõrikuid sööma minna.

ma olen paks!?

esmaspäev, 11. september 2017

Vasakul 2015 juuli ca 105 kg - paremal 2017 aprill ca 75 kg.
Samad poosid since 1998
Ma olen nii kaua kui ma mäletan paks olnud. Kunagi olin veel paksem ja mu kaalunumber näitas kolmekohalist arvu, aga iseendalegi üllatuseks õnnestus mul poole aastaga peaaegu 30kg alla võtta ning jõuda enam-vähem normaalsesse kaalu ja end isegi täiesti kõhnana tunda, mis oli küll esimene kord mu elus. See kahjuks ei kestnud kaua, sest mulle läksid küll viimaks 12 suurus püksid jalga ning mõne arvates olin ma täitsa vinks-vonks peenike valmis, aga ma sain aru, et iseenda mõistes olen ma skinny-fat. Ilmselt olen ma seda praegugi oma 10 suurus pükstesse pressides (jk, ma kannan endiselt enamasti 12 suurus pükse, sest i have gained some boooootyy ja mulle meeldib pükse kandes hingata), lihtsalt natukene enam toonitud.

Ja siis eile, kui ma olin 5 lõhesaia ära söönud, mõtlesin ma, et peaks ehk dieedile minema (ma sõin need lõhesaiad siiski terve päeva vältel, mitte korraga; ega ma loom ei ole). Ma tegelikult isegi ei tunne, et ma peaksin otseselt dieedil olema, sest mõõtmetelt olen ma oma 81 kg juures väiksem kui ma olin 75 kg juures, aga ma tunnen end raskena. Või noh, ma ei tunne end ka otseselt raskena ja ma ei lase end üldiselt ka kaalunumbrist eriti mõjutada, sest kaal on midagi, mida ma teadlikult väldin, ja ei kaalu end ka üldse (va korra iga paari kuu tagant), aga nüüd kui ma kaalusin ja jälle seda 8ga algavat arvu nägin, tundsin ma end kohe eriti mammutina ja pidin kontrollima, kas mu 10 suurus viigipüksid ikka lähevad mulle veel jalga. Läksid küll. Ilmselt see teadmine, et kaalunumber on 81 kaalub mind märksa rohkem alla kui peaks. Pool sellest kaalunumbrist on ilmselt see teadmine ise, et ma nii raske olen, mitte kaalusegu pekist, lihasest ja luudest. 

Aga teate, mis on tore? Ma avastasin täna hommikul jopet seljast võttes, et kui ma käe kerge pinge alla panen ja seda liigutan, teeb mu biitseps neid imeasju, mida mulle endale hullult toonitud härraste puhul katsuda meeldiks. Lasin klassiõdedel ka katsuda, sest mul oli vaja oma  suurt uhkustunnet, mida ma oma relvade üle tundsin, teistega jagada. See andis ka võimaluse veenduda, et ma siiski ei kujuta seda ette ning mu biitseps-gainz ilmutab end ja teate, ma ei saaks enda üle hetkel rohkem uhke olla. Ja õhtul magama minnes olen ma siiski iseendaga õnnelik ja ma ei teagi kohe, kas see paar kilogrammi väiksem kaalunumber saaks mind kuidagi veel rahulolevamaks muuta. Ilmselt saaks. Aga bikini body 2k18 here i come! 

minu viies tuhat + kõige igavam koolinädalat kokkuvõttev postitus, mis kunagi kirja on pandud

laupäev, 9. september 2017

Kogu selle aja jooksul, mis mina suurt vaeva nägin, et ära lahendada kõik matemaatikaülesanded, mis armas õpetaja meile selle nädala vältel jättis, sai mu blogi kokku 5000 vaatamist (õigemini, umbes 600 vaatamise pärast on vaatamiste arv juba 6000). Kummardus!

Ma tegin sel nädalal iga õhtu matemaatika kodused ülesanded ära. Kogu mu koolikarjääri jooksul pole kordagi juhtunud, et ma oleks suutnud 4 õhtut järjest üldse mingeid koduseid ülesandeid teha, sest enamasti olen ma võimeline end kokku võtma vaid kahel järjestikusel õhtul ja seda ka nii, et ma pooleldi nutan ja vingun, et tahan magama minna, mitte matemaatikat teha.

Minu enda jaoks on kõige hämmastavam see, et ma olen kogu selle koolitralli vahele suutnud ka trenniskäimised mahutada. In fact, ma elan siiani läbi neljapäevase jalapäeva järelmõjusid ja käin ringi nagu täielik puujalg - ilmselt pingutasin ma veidi üle ning nüüd on nii, et ma tunnen isegi voodis lamades oma reielihaseid ja püsti tõustes on mul pidev teadmine, et ma siiski oman tuharalihaseid. Muidugi, rühmatreeningutesse jõudmisega on natuke keerukam, sest ma ei saa nende toimumisaegu ise valida ning osadesse trennidesse on kohalejõudmine just nimelt kooli tõttu natuke raskendatud. Sellegi poolest ma annan endast parima.

Häbitu endel näitamaks mu suurt sisemist kurbust
ja mu veel suuremat nina
Üks asi, mille pärast ma veel iseenda puhul uhkust tunnen, on see, et ma olen kogu oma päevakava mahutanud vahemikku 6:15st 22:00ni ehk kogu nädala jooksul juhtus ainult üks kord, kus ma ärkasin hiljem kui 6:15 ja jõudsin magama hiljem kui 22:00 ja see oli selle pärast, et ühel hommikul ei pidanud ma hommikul bussi peale jooksma ja üks õhtu läks mul matemaatikaharjutuste tegemisega veidi kauem aega kui ma eeldasin.

Päris ausalt, mulle meeldib organiseeritud olla. Hea tunne on ebaoluline logelemine nädala sees oma päevaplaanist elimineerida ning asendada see treeningute, õppimise või lugemisega, sest see tähendab, et ma magan öösel paremini (elagu 8h und!), ma tunnen ennast koolis puhanumana ning üldse, ma tunnen ise ka, et mu mõistus töötab paremini. Mis minuga küll juhtunud on? Ma ausalt ka varem elasin selle nimel, et ma saaksin koolist koju tulla ja mitte midagi teha ja siis süüa ja magama minna. Nüüd ma ei suuda ära oodata, et ma saaks koju jõuda, trenni minna, kodused tööd ära teha ja raamatut lugeda. 

My skin is glowing, my depression is cured, ma olen õnnelik ja terve, kõik on timm. Elu on ilus ja mu põhilause on endiselt "anyway, gonna kill myself". Ma lähen treenin selga ja kõhtu.

minu bulletjournalist

esmaspäev, 4. september 2017

Mul on pidev probleem sellega, et ma lükkan asju edasi, kuni ma neid ei teegi või kuni mul on aeg otsakorral. Seega, enesehävituslik, nagu ma olen, avastasin ma juunis enda jaoks bulletjournali. Ilmselt on seoses pinteresti, instagrami, youtube ja kõikvõimalike muude jagamismeediumite kaudu jõudnud bulletjournal juba paljudeni, kuid lühidalt kokku võttes on tegemist kalender-märkmikuga, mida sa ise koostad. 

Paljud kindlasti küsivad, et mis mõte on koostada ise märkmik, kui sul on võimalik see poest osta, kuid tegelikult seisnebki selles asja võlu. Kui poest ostetud märkmik-kalender on kindlalt ära määratud malli järgi loodud ning iga kuu on täpselt samasugune, siis bulletjournali eripäraks on see, et iga kuu on täpselt selline, nagu sina selle lood. Mina loon omale bulletjournalit praeguseks hetkeks kolmandat täiskuud ja kolisin üleeile oma septembri tavalisest ruudulisest vihikust ümber sellisesse uhkesse täpilisse nagu see päris bulletjournal on. Ma ütleks siiski, et tavaline ruuduline vihik ajab asja kenasti ära ning on tegelikult hulga soodsam lahendus. Näiteks mnu kõvade kaantega spiraalkaustik maksis 1,19€ Selveris, samas kui see nn päris bulletjournal maksis krõbedad 8,95€ ja on seejuures veel miniatuurses mõõdus, mitte täisformaadis.


Ma olen pigem minimalistliku lahenduse pooldaja, seega läksin ma septembris üle täielikult must-valgele kujundusele; eelmised kaks kuud kasutasin ma ühte aktsentvärvi, millega ma olulisemad kohad üles märkisin. Igasuguste joonistuste äärtesse tegemine on täielikult vabatahtlik ning ma isegi joonistan vaid esilehel, mis märgib uue kuu algust, harva mujal.

Internetis leiab erinevaid mooduseid, kuidas keegi oma märkmiku kujundab ning kahe kuuga sain ma aru, et mul pole mõtet joonida hiiglaslikku kalendrit (monthly log), kuhu asju sisse kanda, sest ma lihtsalt ei kasuta seda, seega piirdun ma enamasti esilehel keskmise suurusega kalendriga ning jätan alla veidi vaba ruumi, et vajadusel märkmeid teha, kuid enamasti seda ei juhtu ning kõik minu ülesanded lähevad weekly logi.

Kuna ma ei kaalu ennast, kuid tahan siiski oma keha juures toimuvaid muutuseid üles märkida, siis avalehe pöördel alustan ma mõõtudega (ma ei näita seda, sest see on ainult mu enda jaoks) ja märgin üles oma kuu treeninrutiini/kava, mille järgi ma siis põhimõtteliselt trenni teen. See on siiani minu jaoks üks kõige kasulikumaks osutunud lehekülgi ning toimib see nii, et ma mõõdan end kuu esimese päeva hommikul ning kuu viimase päeva hommikul ning kannan mõlema kuupäeva mõõdud tabelisse, et muutust näha. 

Järgmisel lehel on mul trackerid. Mina jälgin oma peamiseid tegevusi, treeninguid ning und. Tean, et paljud trackivad ka tujusid ning ka mina joonistasin omale kaks esimest kuud tujude jälgimiseks trackeri, kuid ma sain aru, et erinevalt treeningute ja harjumuste trackerist ei kasuta ma seda peaaegu üldse, seega asendasin ma selle une trackeriga. Kuu lõpuks peaksid kõik trackerid olema lahedas mustris ning jällegi, andma hea ülevaate. 


Viimasena enne weekly logi on mul sektsioon blogipostituste ideede jaoks, nn brain dump. Ma jätan selle osa võrdlemisi väikseks, sest ma ei kasuta seda nii palju, kuid vahel tuleb see kasuks, seega olen ma selle sisse jätnud. Selle all on kaks sektsiooni - muusika, kuhu ma panen kirja laulud, mida ma kuu jooksul kõige enam kuulan või mis on mulle esimesest kuulamisest sümpaatseks saanud, ning seal kõrval on filmid/sarjad, kuhu ma joonistan sarja trackereid ja märgin üles filme, mida vaadata. As you can see, ma pole veel Game Of Thronesi seitsmendat hooaega näinud, sest ma pole väga episood nädalas tüüpi inimene.. ikka hooaeg päevas. 

Weekly logi üritan ma eriti lihtsana hoida, sest ma tean, et mõni päev kirjutan ma kogu ala täis ning kui ma sinna veel midagi joonistaks, muutuks asi minu jaoks liiga kirjuks. Weekly logi alustan ma alati mõne tsitaadiga ning väikese minikalendriga, mis annab mulle üldise ülevaate, et ma ei peaks kogu aeg avalehele keerama. Siis on mul lehekülg seitsmeks päevaks jaotatud, et kogu nädal ühel lehel näha oleks. Varem, kui ma sektsioonid suuremad jätsin ning 7 päeva kahele leheküljele jaotasin, jäi mul liiga palju ruumi üle ning see tundus raiskamisena, sest valget ala jäi nii palju. Enamasti kasutan ma oma bulletit märkimaks üles treeninguid, kus ma tahan osaleda, või planeerin niiöelda ette oma trennipäevad jõusaalis, samuti kohad, kus ma pean olema või üritused, millest tahan osa võtta.

Kõige lõpus võtan ma lause või paariga kokku oma nädala - kuidas läksid treeningud, kuidas ma end tundsin, mis oli meeldejäävaimad hetked, et hiljem oleks hea meenutada. Olen näinud, et päris paljud kasutavad ka seda one line a day varianti, kus iga päev kirjutatakse üles üks lause, mis päeva kokku võtaks, kuid jällegi, minu jaoks pole see nii oluline, et ma iga päeva täpselt mäletaks. 

Hetkel tundub kogu märkmik kuidagi eriti tühi, kuid olen näinud, et tegelikult läheb mul kuu lõpuks kasutusse kogu ala, sest kuigi ma ei tee otseselt palju, meeldib mulle üles märkida ka kõige mõttetumad ülesanded päevaks, sest see tekitab selle tunde, nagu oleksin ma kogu aeg rakkes ehk ma ei tunne end mõnikord väga pikaks venivate hingetõmbemomentide vältel nii kasutuna ja kui sa võitled pideva tundega, et sind ei ole vaja, sest sa ei tee niikuinii mitte midagi, siis on seda tegelikult väga vaja.

tagakiusamisest

reede, 1. september 2017

Ma olen kiusamise ohver. Praegusel hetkel. Mul ei olnud varasemas elus kunagi kiusamisega probleeme, kuid mida vanemaks ja targemaks ma olen saanud, seda enam mind on kiusatud. Kahjuks pole see enam sedalaadi kiusamine, kus sinu vihavaenlane ütleb sulle, et sa oled paks jänesehammastega vorst, vaid seal on inimesi, kes on oma elu passiivseks eesmärgiks seadnud päevast päeva su elu põrguks tegemise.

Mulle on korduvalt öeldud, et ma võiksin end ära tappa. Seal ei ole isegi midagi naljakat viisis, kuidas seda öeldud on. Ütleja on reaalselt mõelnud, et ma võiksingi end ära tappa, sest ilmselt loodab ta, et tema elu oleks ilusam, kui ta mu lõusta enam iga päev ei näe. Ma elan iga päev teadmisega, et ma olen vihatud. 

Ma olen kogu aeg teadnud, et võib-olla ma lihtsalt ei ole meeldiv inimene. Kõik meist üritavad jätta endast internetis paremat muljet ja ilmselt olengi ma internetis naljakam, samastumisväärsem ja huvitavam, kuid siis ma sain aru, et ma olen nende samade inimeste poolt vihatud nii päriselus kui ka internetis. Ja siis ma sain aru, miks. Inimestele ei meeldi, et sa oled neist targem. See ärritab neid. Ma võin mõnikord öelda asju, mis panevad mind kõlama kui debiilikut, aga ma olen tark. Ma olen väga tark. 

Võib-olla on see puhas enesekiitus ja ma arvan endast liiga hästi, et tunnistada, et ma lihtsalt olen veidrik selle kõige selgesõnalisemas tähenduses. Või õigemini, ma tean, et ma olen veidrik ja mulle meeldib veidrik olla, aga ma arvan lisaks sellele endast liiga hästi, et aktsepteerida seda, et ma ei meeldi inimestele oma veidruste pärast. "You have to be odd to be number one" ütles Dr. Seuss, aga miks just mina pean olema paaritu, kummaline ja.. üleliigne. Veelkord kiusamisest rääkides, siis kiusamine pole alati sõnadega. Mõnikord on see passiivne moment, kus sa ütled midagi ja mitte keegi ei kuula sind, sest nad kõik eiravad sind. Neid ei huvita su sõnad, sest sa oled ebaoluline ja omapärane; su mõtted ei oma tähendust, sest sind on üks ja sa oled paaritu. 

Ja siis ma mõtlen, et kurat küll. Ma olen ikka veel siin ja sel peab olema mingi tähendus ja vaatamata kõigile inimestele, kes teevad mu elu põrguks, saavad minu sõnad tähendama palju rohkemat, kui nemad mõista suudavad. Ma olen ikka veel siin ja ma ei kavatsegi pakkuda neile seda rahuldust, et ma peaksin lakkama olemast.