loll olla on lõbus ja mitte mõelda on mõnus

reede, 15. september 2017

Esiteks tahan ma öelda, et mul on väga hea meel, et mu blogi on vahepeal väga positiivset tagasisidet saanud ja inimesed on julgemalt avaldama hakanud, et neile meeldib mu blogi lugeda, sest see on põnev ja samastutav. Isegi mõned mu klassikaaslased on teada andnud, et nad on lugejad ja neile meeldib. Samuti õnnestus mul täna hommikul tabada ajaloolist hetke, kus mu blogi sai 6000 vaatamist kokku! 10 000 peal võib hakata juba mingi nodi äraandmisele mõtlema, kui vahepeal peaks juhuslikult ime sündima ja ma rikkaks peaksin saama. Anyway, back to being my old negative self.

Seotud kujutis

Mõnikord ma mõtlen, et kas mina olen loll, et lasen inimestel omale krae vahele ja närvidele tantsima tulla, või on kõik minu ümber lihtsalt nii.. lollid. Siiski, inimesed ja nende tölbakus paneb mind üsna tihti end välja vihastama ja muidugi ma mõtlen pärast, et minust oli debiilne ärrituda millegi peale, mida ma muuta ei saa. Ma ometigi ei oma võimet inimesti laksust targemaks või minu enese jaoks aktsepteeritavamaks muuta.

Üks asi, mis mind viimasel ajal siiski eriti närvi ajab, on inimeste lugemus. Muidugi, kuna ma ise loen palju, olen ma enamasti natuke ärritunud või pettunud inimeste suhtes, kes loevad heal juhul ühe raamatu aastas ja seegi on kohustuslik kirjandus - enamiku infot ja kokkuvõtteid saab ju internetist vabalt kätte. Aga see on midagi sellist, millega sa lihtsalt pikapeale lepid, sest väga paljude noorte seas on endiselt juurdunud arvamus, et lugemine on selline nohiklik tegevus, et lugemisega tegelevad vaid need, kelle pole muud elu, mis on tegelikult väga kurb.

Veelgi enam on mind viimasel ajal aga ärritama hakanud inimesed, kes loevad ainult selleks, et öelda, et nad loevad. Ma lävin inimestega, kes on ehtsad näited sellest mentaliteedist ja see veits keerab iga kord mu närvid krussi, sest ma leian, et lugema peaks selle pärast, et üks tahab, mitte selle pärast, et ollakse jõudnud järeldusele, et kui loetakse ja räägitakse nendest raamatutest, mida loetakse, paistetakse targem ja haritum. See pole tõsi. Ainus, millena inimene sel juhul paistab, on uhkeldav ja pretendeeriv.

Ma hakkasin sellele põhjalikumalt mõtlema ja ma leian, et kui keegi loeb palju ja keerulisi raamatuid, siis ta lihtsalt ei eputa sellega ega räägi sellest igal võimalusel. Ta lihtsalt loeb. See kas sa oled palju lugenud või ei, paistab välja ja tuleb esile vestluses, ilma et üks pidevalt mainima peaks, et ta on lugenud üht või teist raamatut. Mina olen ka lugenud keerulisi raamatuid, aga ma ei tea, et ma alustaksin oma vestlusi lausetega stiilis: "Teate, lugesin eile õhtul "Vennad Karamazovid" esimese osa läbi ja see oli ikka päris keeruline ja raske raamat". See pole ometigi muud, kui eputamine ning tühjad sõnad ei tee inimest targemaks, kui sisust aru ei saada.

Mul on enamasti siiski hea meel, kui inimesed raamatuid loevad ja lugemist ka siiralt naudivad, aga ma leian, et lugemine pole mingi eesmärk või moeasi, mida eranditult igas vestluses esile peab tooma raamatute näol, mida ollakse lugenud, kuid mille ümber üks siiski kuhugijõudvat või adekvaatset arutlust üles ehitada ei oska. Ära ole inimene, kes loeb, et raamatu läbilugemisega kiidelda; loe, sest lugemine on mõnus.

Kuna mul on tuju täna eriti tsitaadirohke olla, siis lõpetan ma selle postituse tsitaadiga: 
"Raamatu lugemisel võib olla kaks ajendit: esiteks mõnu lugemisest endast ja teiseks teadmine, et saad raamatu läbilugemisega kiidelda." - Bertrand Russell 

3 kommentaari:

  1. Hmm, ma alustan tihti vestlust lausega, "Tead, ma lugesin eile..." ja vist terve rida minu tuttavaid samuti, on juhtunud isegi telefonikõnesid öösel kell kolm stiilis: "Kuule, magad või, ära, maga, kuula, ma just praegu lugesin...". St, kõik sõltub, ma saan aru, mida sa uhkeldamise all silmas pead, kuid tegelikult on ka olukordi või siis pigem seltskondi, kus selline käitumine ongi ok, isegi tavaks ja kuidagi... raamatutest rääkimine ongi elu pärisosa.

    (Aga blogi on sul tõesti tore, üks toredamaid, mida ma viimasel ajal lugema olen hakanud)

    :)

    VastaKustuta
  2. Selline vestluse alustamine on täiesti okei ning mu postitus on ka üsna äärmuslik ning inspireeritud sellest, millisesse seltskonda ma viimasel ajal ise sattunud olen. Mõned inimesed on võimelised raamatu suhtes seisukohta võtma ning valmis ka arutelu pidama, aga päris paljude puhul on tegemist lihtsalt ütlemisega, mis raamatut ta luges ja, mis on raamatu sisu ning see ei ütle mulle midagi, kui näiteks mina tahan arutelu pidada ning olen sama raamatut lugenud.

    Peamiselt oli see postitus ajendatud konkreetsest situatsioonist, kus üks inimene pidas vajalikuks tungida diskussiooni kohustusliku kirjanduse lugemisest ning tungis sinna sisse lihtsalt selleks, et spoilida Kafka "Protsessi lõpp" ning minu küsimuse peale, mida ta raamatu kohta arvas, ei osanud ta vastata ei ööd ega mütsi.

    VastaKustuta