minu seitsmes tuhat

neljapäev, 28. september 2017

Tunnen end nagu silmakirjatseja. Mu blogi populaarseim postitus on sellest, miks ma retsi heaks ei kiida, samal ajal palusin ma oma rebaselt eile õhtul, et ta mulle vahvleid teeks (ta ei teinud kahjuks, sest tal pole vahvlimasinat, aga see-eest tegi ta mulle imeilusad ja hästilõhnavad muffinid aw) JA olen retsimise ajal mustade (mu hardcore emo-beebid) tiimi pealik. Minu "alluvuses" on reaalselt 6 rebast, keda ma saaksin terroriseerida, aga tõele näkku vaadates ma ilmselt ütlen neile kogemata, et nad on mu lapsed ja annan neile vaba voli retsist viilida.

Mul oli koolis eile uurimistööde konverents, kus abituriendid esitlesid oma eelmise aasta uurimistöid, vastasid 11. klasside küsimustele ja olid niisama ilusad. Ka mina pidin oma vissisid seal lehvitama ja ma pean ausalt ütlema, et ma olen täielikult hakanud avalikku esinemist nautima. Ärge saage valesti aru, ma ei suudaks endiselt elu sees minna avalikus kohas inimese juurde ja vestlust alustada, aga mulle tegelikult ka meeldib mingi seltskonna ees seista ja rääkida. Ma tunnen, et ma olen selles hea.

Seoses konverentsiga jõudsin ma ka järeldusele, et minust saaks päris hea püstijalakoomiku, sest ma ei suuda avalikult esinedes kunagi tõsiseks jääda. Eilegi tundsin ma pidevat vajadust kildu rebida ning oma esitlust alustasin ma kohe icebreaker naljaga. Tutvustasin kõigepealt ennast, oma töö nime ja kahte juhendajat nind mainisin seejärel, et tegelikult pole see oluline, mitu juhendajat sul on, sest minul oli kaks ja ma suutsin mõlema eest ära joosta. Samuti pidasin ma mingil põhjusel vajalikuks mainida, et kirjutasin uurimistöö kirjaliku osa kolme päevaga ja lasin sõbrannal üle lugeda ja vead ära parandada, mis samuti teatava naeru esile kutsus. 


Kui su elu on päriselt ka paras tragikomöödia, on muidugi üldiselt ka suht raske asju tõsiselt võtta, sest sa ei saa enam päris täpselt aru, kas elu lihtsalt nu***b sulle näkku või oled sa selle ära teeninud. Sellega seoses.. kui suur peab olema ühe inimese karmavõlg, et ta pärast aastatepikkust võitlust aknega lõpuks oma naha korda saaks ning siis ärkaks ühel hommikul üles, nägu vinniline nagu pubekal? Ilmselt päris suur.

Kui veel elu humoorikast rääkida, siis käisin ükspäev venna ja emaga üht kasutatud autot vaatamas Ma ei ütleks selle masina kohta pigem auto, sest tegemist oli lahmaka bussiga ja seal oli mingil põhjusel laibahais sees (in reality oli see lihtsalt mingi rõvedalõhnaline lõhnakuuks, aga peaaegu). Olime siis seal platsil ja müügimees tõstis autol kapoti üles, et ema mootori üle saaks vaadata ning ma ütlesin nagu muuseas oma emale, et auto on korras, kuni ükski juhe isoleerpaelaga kinni pole teibitud. Müügimees küsis šokeeritult, et kus ma sellist lahendust näinud olin. Mu ema ei julgenud öelda, et me säärase lahendusega sinna olime sõitnud.

Ma olen viimasel ajal hakanud jälle vahelduseks rinnahoidjat kandma (ma kandsin muidu ka, aga need olid peamiselt braletted, mida ma päris rinnahoidjaks ei liigita; rinnahoidja on siiski traatidega puur ümber su rindkere) ja jõudsin tänu sellele eile öösel järeldusele, et ma peaks palkama (või leidma) kellegi, kes mind õhtuti lahti riietaks, sest ma ei viitsi ise rinnahoidjat ära võtta, aga ma ei taha seda otseselt kanda ka. See sama isik võiks mulle vahvleid ka aeg-ajalt küpsetada, sest seda ma ka ei viitsi. Oh seda vallalise inimese elu..

Aga teate, mis on koertega elamise juures kõige lahedam? See kui sa annad oma koerale viineri ja ärkad neli hommikut hiljem üles ja leiad selle sama poolnäritud viineri padja alt. Samuti, ma leidsin täna tänavalt 20 eurot. See oli ilmselt selle money dog pildi pärast, mis ma ükspäev tumblris reblogisin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar