minu viies tuhat + kõige igavam koolinädalat kokkuvõttev postitus, mis kunagi kirja on pandud

laupäev, 9. september 2017

Kogu selle aja jooksul, mis mina suurt vaeva nägin, et ära lahendada kõik matemaatikaülesanded, mis armas õpetaja meile selle nädala vältel jättis, sai mu blogi kokku 5000 vaatamist (õigemini, umbes 600 vaatamise pärast on vaatamiste arv juba 6000). Kummardus!

Ma tegin sel nädalal iga õhtu matemaatika kodused ülesanded ära. Kogu mu koolikarjääri jooksul pole kordagi juhtunud, et ma oleks suutnud 4 õhtut järjest üldse mingeid koduseid ülesandeid teha, sest enamasti olen ma võimeline end kokku võtma vaid kahel järjestikusel õhtul ja seda ka nii, et ma pooleldi nutan ja vingun, et tahan magama minna, mitte matemaatikat teha.

Minu enda jaoks on kõige hämmastavam see, et ma olen kogu selle koolitralli vahele suutnud ka trenniskäimised mahutada. In fact, ma elan siiani läbi neljapäevase jalapäeva järelmõjusid ja käin ringi nagu täielik puujalg - ilmselt pingutasin ma veidi üle ning nüüd on nii, et ma tunnen isegi voodis lamades oma reielihaseid ja püsti tõustes on mul pidev teadmine, et ma siiski oman tuharalihaseid. Muidugi, rühmatreeningutesse jõudmisega on natuke keerukam, sest ma ei saa nende toimumisaegu ise valida ning osadesse trennidesse on kohalejõudmine just nimelt kooli tõttu natuke raskendatud. Sellegi poolest ma annan endast parima.

Häbitu endel näitamaks mu suurt sisemist kurbust
ja mu veel suuremat nina
Üks asi, mille pärast ma veel iseenda puhul uhkust tunnen, on see, et ma olen kogu oma päevakava mahutanud vahemikku 6:15st 22:00ni ehk kogu nädala jooksul juhtus ainult üks kord, kus ma ärkasin hiljem kui 6:15 ja jõudsin magama hiljem kui 22:00 ja see oli selle pärast, et ühel hommikul ei pidanud ma hommikul bussi peale jooksma ja üks õhtu läks mul matemaatikaharjutuste tegemisega veidi kauem aega kui ma eeldasin.

Päris ausalt, mulle meeldib organiseeritud olla. Hea tunne on ebaoluline logelemine nädala sees oma päevaplaanist elimineerida ning asendada see treeningute, õppimise või lugemisega, sest see tähendab, et ma magan öösel paremini (elagu 8h und!), ma tunnen ennast koolis puhanumana ning üldse, ma tunnen ise ka, et mu mõistus töötab paremini. Mis minuga küll juhtunud on? Ma ausalt ka varem elasin selle nimel, et ma saaksin koolist koju tulla ja mitte midagi teha ja siis süüa ja magama minna. Nüüd ma ei suuda ära oodata, et ma saaks koju jõuda, trenni minna, kodused tööd ära teha ja raamatut lugeda. 

My skin is glowing, my depression is cured, ma olen õnnelik ja terve, kõik on timm. Elu on ilus ja mu põhilause on endiselt "anyway, gonna kill myself". Ma lähen treenin selga ja kõhtu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar