kas palju sõpru omada ikka on hea?

kolmapäev, 4. oktoober 2017

"My greatest talent is in my ability to choose good friends. It's about as important as things get." - Hunter S. Thompson

Mu isa on mulle kogu elu korrutanud, et oluline pole mitte see, kui palju on sul sõpru, vaid see, millised neist on usaldusväärsed ja püsimajäävad sõbrad. Ja siis ta räägib loo oma ainsast tõelisest sõbrast, kellega koos ta iga kell lahingusse läheks. Mõnikord kõlab see kole nukralt, aga teinekord ma mõtlen, et võib-olla on mu isal õigus.

Ma olen kogu elu läbi ajanud paari üksiku sõbraga. Ma olen over the top isiksus, kellega on sageli raske suhelda, sest mu iseloom on selline. Inimesed ärritavad mind väga sageli (peaaegu kogu aeg) ja ma tean, et mina ise ärritan inimesi täpselt samamoodi. Ma olen vali, arvamustega ja ma ei tahaks öelda, et mind on kerge välja vihastada, aga mul on kalduvus sõnade kaudu oma agressiivsust väljendada, kui miski mind ärritab. Samuti räägin ma palju, mis ajab paljusid närvi, sest mul pole otseselt midagi öelda. Mul pole lugusid, sest mu elus ei toimu mitte midagi, mis üldiselt minuvanuseid või üldse kedagi huvitaks; minu kasuks räägib see, et kuigi mul pole viinahäguseid joomalugusid, on mul ideid ja mõtteid, mida ma olen alati valmis jagama. Ühesõnaga on minuga sageli üsna keerukas läbi saada, sest ma lihtsalt olen teistmoodi. Sellegi poolest on mul imetabane oskus jätta inimestele endast hea mulje. Mulle meeldib mõelda, et see on selle pärast, et ma olen üpriski tark, suure lugemusega ja tean võrdlemisi palju muusikast ning filmidest, aga ma arvan, et tegelikult on asi mu näos, mis on selline mitte-midagi-ütlev.

Põhjus, miks mul umbes täpselt 3 sõpra on, peitub ilmselt selles, kuidas ma enda jaoks sõpru defineerin. Mu klassikaaslased ei ole kunagi mu sõbrad olnud, ma ei veeda nendega enamasti väljaspool kooli aega. Ma tean, et mõned on veendunud, et just nende koolisõbrad on nende tõelised sõbrad, sest need on ometigi inimesed, kellega sa oled 6, 9 või 12 aastat koos veetnud, kuid minu arust on naiivne arvata, et aeg määrab ära, kas teist saavad sõbrad kogu eluks. See, et sa oled ühe inimesega 12 aastat samas klassis käinud ja teda oma sõbraks pead, ei tähenda, et see nii jääb. Veelkord mu isast rääkides, siis ta ühe korra ütles mulle, et kui sa hängid 10 aasta pärast samade inimestega, kellega sa samas klassis kunagi käisid, on su elu kusagil takerdunud. Ka pole mu trennikaaslased, koorikaaslased, töökaaslased või ühegi muu grupi, kuhu ma kuulun, liikmed mu sõbrad. Nad on minu jaoks ikkagi trenni-, töö- ja koorikaaslased ja enamasti ei ole seal erandeid.

Sõpru eristab minu jaoks muudest inimestest see, kas ma olen nad ise valinud või olen pidanud leppima sellega, et ma olen nendega koos. Ma ei valinud oma klassikaaslaseid või trennikaaslaseid, aga ma valisin enda ümber inimesed, kellele ma usaldan oma saladusi ja ja jagan oma tundeid. Kas see teeb mind targaks? Võimalik. Mõnes mõttes näitab see kindlasti, et see tähendab, et ma oskan teha elus valikuid ning vajadusel loobuda inimestest, kes ei mõju mulle hästi. Ja vastupidi, aktsepteerida inimesi ja asju, mida ma ei suuda ega saa muuta või mis mõjuvad mulle halvasti.

Ma tean inimesi, kellel on palju sõpru, tuttavaid ja kes on end üldiselt ka alati ümrbitsenud suure hulga inimestega. Ma olen ka õppinud, et enamasti on need inimesed pealiskaudsed ja lubavad endale suuremat vabandust inimestega üleolevalt käituda, sest nad on arvestanud sellega, et neil on kiiresti võimalik see inimene asendada. Samas tähendab see ka seda, et lõpuks on nad ikkagi üksildasemad, kui inimesed, kes on end ümbritsenud paari üksiku inimesega. Samas, võib-olla siiski on toredam ja parem, kui su ümber on palju inimesi, kellelt vajaduselt teeneid küsida. Mina ju ei tea ja ilmselt ei saa ka teada.

2 kommentaari:

  1. su kirjastiil on nii vingelt "raamatulik" kui võib nii öelda ja seda raamatut loeks küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuleb ilmselt sellest, kui palju ma ise raamatuid loen. Aitäh!

      Kustuta