koolistressist + sünnipäeva tähistamisest + muudest asjadest

pühapäev, 15. oktoober 2017

Guess who's back jne? Mul oli selle nädala jooksul mitu seika, kus mul oli tungiv soov eluga hüvasti jätta, sest maailm on mõnikord ikka äraütlemata kole koht, kus olla ning ma veetsin kolm õhtut järjest end magama nuttes, mis kulmineerus sellega, et ma olen nüüd kolm päeva ringi käinud näoga, nagu ma oles just nutmise lõpetanud, aga ma olen endiselt siin ja mul on endiselt asju, mida öelda, seega here it goes.

Lugesin hommikupoole paari koolistressi puudutavat postitust ja jäin mõtlema, et miks mina koolistressi all ei kannata. Olen peaaegu 12 aastat koolis käinud, omajagu halbu hindeid, kriitilisi situatsioone ja pea matvat hunnikut kodutöid näinud, kuid ma ikkagi ei tunne, et koolistress mind mingilgi moel mõjutaks. Nagu "Godot'd oodates" öeldi: "Olen oma litsis elus käinud läbi paksu ja vedela",ja koolistressil ma ennast juba murda ei lase. Ma olen ainult korra elus kooli pärast nutnud ja see oli vahetult pärast matemaatikaeksamit, kui ma olin 100% veendunud, et ma kukun eksami läbi, sest ma ise tundsin, et ma ei saanud ühegi ülesandega hakkama. Pärast sain ma siiski nelja, nii et see oli ennatlik nutt.

Selle eest pean ma ilmselt tänama oma ema. Mul pole koolistressi, sest hinded ei mõjuta mingilgi määral minu enesehinnangut. Ma lihtsalt ei lase negatiivsetel hinnetel enda väärtushinnangut alla tõmmata või vastupidi, positiivsel hindel oma väärtushinnangut tõsta. Miks tänada sellise asja eest oma ema? Mu ema on mulle esimesest klassist peale öelnud, et hinne pole oluline, oluline on see, et sa kohal käid ja asjast aru saad. Võib-olla ma ei oskagi seda tööd paberil ja võib-olla ma saangi kahe või kolme, mis siis? Oluline on see, et ma ei oleks see õppija, kes õpib korra selgeks ja seejärel unustab, sest ükskõik mida ma edaspidi ka õppima ei läheks, üht või teist asja läheb mul sellest kõigest tulevikus ikka vaja. 

Ma ei saa öelda, et ma hinnete suhtes täielikult ükskõikne olen, sest sisimas loodan ma alati, et saan viie või vähemalt nelja, aga reaalsus on see, et ma olen kolmega ka rahul. Õigemini, rahul olen ma selle tundega, et palju aega hiljem, kui õpetaja uuesti küsib midagi teemaga seonduvat, on mul teema ikka veel meeles ja ma tean, et see üks kolm või suisa kaks ei mõjuta kuidagi seda, mida kõike ma tegelikult tean. Sellega on siis nii..

Classical Art Memes
Tahan ma seda või ei, on mu sünnipäev endiselt lähenemas ja kuigi ma üritan sellest mitte välja teha, on see mul pidevalt varjuna kannul. Olen küll asja viinud nii kaugele, et mitte üheski sotsiaalmeedia kanalis pole enam mu sünnipäev nähtaval ja kuna inimesed üldiselt juba ei hooli väga sünnipäevast, kui kartulisalatit ja viina ei saa, siis ei ole kellelgi enamasti ka enam meeles, kui ma neile eelnevatel aastatel olen öelnud, et mul nüüd sünnipäev on, mis on minu seisukohast väga tore.

Küll aga hakkasin ma mõtteid mõlgutama, et võiks ju siiski iseenda seltskonnas seda "tähtpäeva" tähistada. Tegelikult ostsin ma omale suisa ise kingituseks pileti Draamateatrisse (tegelikult tahtsin ma näha Rakvere teatris etendust "Lendas üle käopesa", aga see on välja müüdud ja ma ei oleks kuidagi Rakverre ka saanud) ja täna hommikul hakkasin mõtlema, et võiks iseenda seltskonnas spaasse minna. Ja teate, mis ma avastasin? Novembris pakutakse peamiselt ainult erinevaid sügisromansse paaridele. Mina üksi ei anna kuidagi paari välja, seega peaksin ma üksi minemise eest 20 eurot peale maksma nagu viimane tolbakas. Kurat küll, ega mul rahakott puuga seljas pole. Ei teagi kohe, kas peaks vanematelt sünnipäevaks kallimat paluma või leppima teadmisega, et ega spaad maa pealt ära kao ja mul on järgmisel aastal sama võimalus?

Teine võimalus on muidugi see, et ma jätkan oma sünnipäeva ignoreerimist ja jälgin sama kondikava, mida eelnevatelgi aastatel: 1. ma ärkan. 2. ma vaatan kalendrisse. ma näen, et mul on sünnipäev. 3. ma lülitan end ülejäänud maailmast välja ja ma nutan end "november raini" saatel tagasi magama. Kõlab selgi aastal isegi päris ahvatlevana.

Mängin hetkel iseendaga mängu "kui androgüünselt emo võin ma klassipildil välja näha ilma, et mu ema mu peale vihaseks saaks?" Kostüümivalik on väga lai, sest mul on eraldi kapp t-särkide jaoks. Aga kellegi kohta, kel on eraldi kapp ka kleitide jaoks, kannan ma kole vähe kleite ja kole palju sama paari musti teksaseid. Samas, traditsioonidele truuks jäädes, peaksin ma selgi aastal koolipildil pükstes olema, sest ma olen seda eelnevalt juba 5 aastat teinud. Enese riidesse panemine on raske.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar