üks pluss üks on matemaatika

neljapäev, 30. november 2017


Kui sa millestki ikka aru saad, kummitab see arusaamine sind edaspidigi ja sa ei saa teisiti, kui täheldad seda muutust oma mõttemaailmas aina selgemalt ja selgemalt. Lõpuks mõjutab see kogu elu ja nii saavadki algust suured muutused inimeste juures.

Ma hakkasin ükspäev Sartret lugema (olgu öeldud, et ma pole veel poole pealegi jõudnud, veel vähem lõpuni) ja taipasin, et mindki valdab omamoodi iiveldus. Elu, inimeste, kõige muu suhtes ja päev-päevalt läheb see aina tugevamaks. Ma ei ole tüdinenud elamisest, pigem lihtsalt sellest tundmusest, et nii paljud asjad, mida ma teen, on ebaolulised ning ei oma enam homme tähtsust. Mind elus hoidnud mõte sellest, et minu elu ei oma marginaalset mõtet või sügavamat tähendust, on end ammendanud ning jätnud alles praguneva jäänuki, mis iga hetk täielikult puruneda ähvardab. 

Eksistentsiaalsetest kriisidest rääkides, siis olen ma jõudnud ühe ette selle kõige otsesemas tähenduses. Minu eksistents on mulle eneselegi ootamatult vastuoludest lõhestatud ega seisa enam kindlatel jalgadel. Kõik küsimused, millele ma olin vastused leidnud, tunduvad tõele mittevastavad ja ebamäärased. Mustast ja valgest on saanud hall mass, mis on justkui paks udu mind ümbritsemas. 

Vastus küsimusele, kuidas tuli pimedus mu tuppa, on üks lihtne vastus: minu enese kaudu.

kellel siis ikkagi läheb halvemini?

esmaspäev, 27. november 2017

Juhtusin ükspäev lugema üht tsitaati selle kohta, et inimesed kipuvad rääkima ainult siis, kui neil midagi kurta on ja pärast seda olen ma täheldama hakanud, et tegelikult inimesed enamasti väga muud ei teegi, kui aina kurdavad ja kurdavad. Seda kurtmist on igat masti. Mõnele meeldib raha üle kurta, teised kurdavad selle üle, kui väsinud nad on. Mõned suisa kurdavad teiste inimeste üle, mis minu arvates on kõige tobedam, sest mida sa ikka selle teise inimesega peale saad hakata, kui ta ongi paras sitavares? 

Inimesed kurdavad lihtsalt selleks, et kurta. Muidugi, ma olen hetkel väga kahepalgeline, sest eks ma ise kurdan ka vahetpidamata, HECK, ma kurdan isegi praegu nagu paras persevest, aga ma olen iseennast seadnud positsioonile, kus ma ei ole võimeline end teiste kurtjatega võrdlema. Olgem ausad, inimestele meeldib kurta ja eriti tore on, kui sinu kurtmise tulemusena inimesed sulle kaasa tunnevad, sest sul on ju nii hullusti. Aga, mida see mulle või ükskõik kellele teisele juurde annab, kui ongi kõige hullem? Kaastunne pole ometigi miski, mille nimel kraagelda - kaastunne on ju nagu haletsus ja reaalsus on see, et see haletsuse ja kaastunde hunnik, mis üks enesele välja on nuumanud, ei tee muud, kui jätab kurtja nõrgale positsioonile ning mõnes mõttes on edaspidigi see manguja maik juures.

I'm complaining and I know it. Pseudoprobleemid ät its finest. Vahepeal tundub, et inimesed ei kurdagi nii väga selle üle, kui halb neil endal on, vaid selle üle, kui halb on olnud keegi teine. See ei tähenda, et ma kurdaks selle üle, et kuule, Matil on majas soojustusega jamasti, vaid ma kurdan selle üle, et Mati oleks mulle justkui ette heitnud, et minu majal on soojustusega hästi. Täpselt sama teema on selle kooliõpilaste hulgas populaarse teemaga, kes öösel kui palju magas. Kati ütleb, et magas 5h ja mina ütlen, et magasin 6 ja lähen Jukule rääkima, et Kati arvab, et ta on eriline, sest ta magas ainult 5h. 

Kurtmine on tüütu ja ma tegelen aktiivselt selle pideva kurtmisvajaduse elimineerimisega oma elust. Üks väheseid asju, mille üle ma jätkuvalt kurdan, on kurtmine ise, vot nii närvi on mind kurtmine ajama hakanud. Kui ma tahaks veel sammu kaugemale minna, siis ütleksin ma adjöö ka kõikidele inimestele, kes minu kuuldes endiselt veel lõputult kurdavad, aga siis ei oleks mu elus enam ühtegi inimest. Issand jumal, kui kurb, sa oled väsinud, sest said öösel ainult 4h magada? Ärge võtke isiklikult, aga mitte keegi peale sinu enda ei saa mitte midagi teha, kui sa ise õigel ajal magama ei oska minna.

minust sai nägija ja invaliid

pühapäev, 5. november 2017

Mul pole emotsionaalselt olnud just parimad ajad ning sellest annavad tunnistust ka kõik mu sahtlisse kirjutatud postitused, mis enamasti pole avaldamiseks eriti sobivad. Üldse on viimasel ajal olnud pidevalt selline peaga vastu seina jooksmise tunne, kus ühest küljest annan ma endast parima, et elu tagasi rööbastele saada, kuid teisalt ma lihtsalt ei jaksa midagi teha ning seal on olnud liiga palju päevi, kus ma olen lihtsalt lamanud ja silmi peast välja nutnud ilma igasuguse põhjuseta. 

Ma tahtsin sellest tegelikult juba nädala alguses kirjutada, kuidas minust jälle nägija sai. Nimelt sain ma uued okulaarid. Reklaamist olete kõik näinud, et oktoobris oli Instrumentaariumis selline pakkumine, et 100% - sinu vanus = sinu allahindlus, seega otsustasin ma seda ära kasutada ning palusin omale sünnipäevaks uued prillid, kuna mulle oli viimasel ajal tunduma hakanud, et ma ei näe enam eriti hästi. Panin end siis optometristi juurde kirja ja valisin internetist raamid isegi välja, kuid kohale jõudes ja proovides selgus, et ma näen nende raamidega välja nagu ülesöönud hamster ning pidin uued välja valima. Ka oli mul silmakontrollis naljakas juhus, kus ma pidin päris mitmest masinast mitu korda läbi vaatama, sest masin ütles, et mul on vasakul silmal spiraal, mida seal tegelikult ei olnud.

Üleüldse oli mul hüsteeriline hirm, et ma olen vahepeal nii palju pimedamaks jäänud, et kole, aga reaalsus oli see, et mu vanad prillid olid lihtsalt väga sitased ja kulunud ning tegelikult on mu silmad täpselt samaks jäänud.. või noh, peaaegu, sest mu vasak silm on natu-natukene nõrgem ning vajab nägemiseks -3.00 klaasi, samal ajal kui paremale piisab -2.75st nagu varemgi. 

Wearing: Under Armour spordirinnahoidja ja särk,
LuluLemoni retuusid ja Adidase tossud
Mu intensiivsest fitlyfist rääkides, siis oli trenn üks asi, mis mu elus konstantselt püsis ja mind käimas hoidis, mis siis, et mul läks paar korda see treenimine kohe täitsa nihu. Nimelt juhtus paar korda, kus ma läksin suure hurraaga trenni kohale, kuid kohale jõudis oli kõik järsku kuidagi nii halvasti (ma olin paks, ei jaksanud midagi teha, pea valutas ja keegi kasutas jalapressi sel ajal, kui mina seda kasutada tahtsin), et lõpuks ma lihtsalt lamasin treeningsaali põrandal suure sooviga omal silmad peast nutta ja jäätist süüa.

Päris halb tunne oli. Mitte otseselt selle pärast, et mul trenn tegemata jäi, sest ma üldiselt ei ürita endale väga puid kütta, kui trenn vahele jääb, aga lihtsalt kuidagi.. tobe tunne oli, et ma niimoodi tundsin, sest ma tegelikult ju oleks jaksanud küll, aga veider mentaalne blokk tuli ette. Muidugi, siis ma läksin koju, nutsin peatäie ja sõin Ben&Jerry's jäätist ning olemine läks märksa paremaks ning läksin homme uuesti suure hurraaga ja tegin ja jaksasin ja tundsin end pärast hästi. 

Mina peale trenni, kui olin arusaamisele
jõudnud, et ma ei jaksa enam kõhulihaseid teha

Eile oli üle pika aja üks parimaid trenne, mis ma teinud olin. Nädala teine jalapäev, mis oli puhtalt improvisatsioon kohapeal, sest mingil põhjusel tahtsid kõik 8 inimest jõusaalis just jalgu teha, mina nende hulgas ning vahendite arv oli piiratud.

Lõpp oli muidugi märksa naljakam, kui algus, sest hakkasin siis alguses smith-machinele (ma usun, et seda masinat, kus kang käib torude küljes üles-alla kutsutakse nii) 10kg raskust peale panema, kui ma selle maha pillasin ja mu õnnetu varvas selle alla jäi. Kuna ma olen siiski strong ja metal af, siis ma ignoreerisin seda "kerget" valu ja jätkasin treeninguga, sest ma olin ainult soojenduse ära teinud ja no see polnud nüüd ka nii valus. 

Ja kujutage ette, ma tegin veel umbes poolteist tundi trenni enne, kui ma aru sain, et no päris valus on ikka ning kui ma enne pesema minemist lõpuks tossu jalast ära võtsin, siis sain ma aru, et mul peabki valus olema, sest mu varvas on reaalselt kahekordseks paistetanud ja üks suur verevalum. Mu esimene reaktsioon oli muidugi emale helistada, kes mulle siis mu kirjelduse järgi ütles, et see on täitsa võimalik, et olen varba murdnud. Ma muidugi teadsin seda ise ka juba vähemalt poolteist tundi, sest ma olin kohe pärast kukutamist inimestele snapi saatnud, et kuulge, mul kukub nüüd varvas otsast ära, sest ma just droppisin 10kg raskuse sellele peale. 

Aga mul ema sidus varbad kinni ja ütles, et kui paari tunni jooksul läheb varvas punasest totaalselt siniseks, siis ootab mind EMO ja küüne alt vere välja laskmine lol. Mu varvas tegelikult läks ka siniseks, aga emps pidas oma tuttavatega nõu, kes ütlesid, et kui ma kipsi tahan (ilmselt te teate, et varbaid ei panda kipsi, küll aga kogu jalg), siis peaksin ma kindlasti EMOsse pöörduma (2+2 nädalat kindalt ilma trennita), aga kui ma tahan võimalikult kiiresti tagasi trenni saada (nii umbes max 3 nädalat), siis peaksin ma järgmised paar nädalat rahulikumalt võtma ja laskma lihtsalt varbad ja jala teibiga kinni siduda. Ehk siin ma nüüd olen.

Asi pole küll nii hull, et mul karke vaja oleks, aga kui mul kargud oleks, saaksin ma ilmselt koolis liftiga sõita.