minust sai nägija ja invaliid

pühapäev, 5. november 2017

Mul pole emotsionaalselt olnud just parimad ajad ning sellest annavad tunnistust ka kõik mu sahtlisse kirjutatud postitused, mis enamasti pole avaldamiseks eriti sobivad. Üldse on viimasel ajal olnud pidevalt selline peaga vastu seina jooksmise tunne, kus ühest küljest annan ma endast parima, et elu tagasi rööbastele saada, kuid teisalt ma lihtsalt ei jaksa midagi teha ning seal on olnud liiga palju päevi, kus ma olen lihtsalt lamanud ja silmi peast välja nutnud ilma igasuguse põhjuseta. 

Ma tahtsin sellest tegelikult juba nädala alguses kirjutada, kuidas minust jälle nägija sai. Nimelt sain ma uued okulaarid. Reklaamist olete kõik näinud, et oktoobris oli Instrumentaariumis selline pakkumine, et 100% - sinu vanus = sinu allahindlus, seega otsustasin ma seda ära kasutada ning palusin omale sünnipäevaks uued prillid, kuna mulle oli viimasel ajal tunduma hakanud, et ma ei näe enam eriti hästi. Panin end siis optometristi juurde kirja ja valisin internetist raamid isegi välja, kuid kohale jõudes ja proovides selgus, et ma näen nende raamidega välja nagu ülesöönud hamster ning pidin uued välja valima. Ka oli mul silmakontrollis naljakas juhus, kus ma pidin päris mitmest masinast mitu korda läbi vaatama, sest masin ütles, et mul on vasakul silmal spiraal, mida seal tegelikult ei olnud.

Üleüldse oli mul hüsteeriline hirm, et ma olen vahepeal nii palju pimedamaks jäänud, et kole, aga reaalsus oli see, et mu vanad prillid olid lihtsalt väga sitased ja kulunud ning tegelikult on mu silmad täpselt samaks jäänud.. või noh, peaaegu, sest mu vasak silm on natu-natukene nõrgem ning vajab nägemiseks -3.00 klaasi, samal ajal kui paremale piisab -2.75st nagu varemgi. 

Wearing: Under Armour spordirinnahoidja ja särk,
LuluLemoni retuusid ja Adidase tossud
Mu intensiivsest fitlyfist rääkides, siis oli trenn üks asi, mis mu elus konstantselt püsis ja mind käimas hoidis, mis siis, et mul läks paar korda see treenimine kohe täitsa nihu. Nimelt juhtus paar korda, kus ma läksin suure hurraaga trenni kohale, kuid kohale jõudis oli kõik järsku kuidagi nii halvasti (ma olin paks, ei jaksanud midagi teha, pea valutas ja keegi kasutas jalapressi sel ajal, kui mina seda kasutada tahtsin), et lõpuks ma lihtsalt lamasin treeningsaali põrandal suure sooviga omal silmad peast nutta ja jäätist süüa.

Päris halb tunne oli. Mitte otseselt selle pärast, et mul trenn tegemata jäi, sest ma üldiselt ei ürita endale väga puid kütta, kui trenn vahele jääb, aga lihtsalt kuidagi.. tobe tunne oli, et ma niimoodi tundsin, sest ma tegelikult ju oleks jaksanud küll, aga veider mentaalne blokk tuli ette. Muidugi, siis ma läksin koju, nutsin peatäie ja sõin Ben&Jerry's jäätist ning olemine läks märksa paremaks ning läksin homme uuesti suure hurraaga ja tegin ja jaksasin ja tundsin end pärast hästi. 

Mina peale trenni, kui olin arusaamisele
jõudnud, et ma ei jaksa enam kõhulihaseid teha

Eile oli üle pika aja üks parimaid trenne, mis ma teinud olin. Nädala teine jalapäev, mis oli puhtalt improvisatsioon kohapeal, sest mingil põhjusel tahtsid kõik 8 inimest jõusaalis just jalgu teha, mina nende hulgas ning vahendite arv oli piiratud.

Lõpp oli muidugi märksa naljakam, kui algus, sest hakkasin siis alguses smith-machinele (ma usun, et seda masinat, kus kang käib torude küljes üles-alla kutsutakse nii) 10kg raskust peale panema, kui ma selle maha pillasin ja mu õnnetu varvas selle alla jäi. Kuna ma olen siiski strong ja metal af, siis ma ignoreerisin seda "kerget" valu ja jätkasin treeninguga, sest ma olin ainult soojenduse ära teinud ja no see polnud nüüd ka nii valus. 

Ja kujutage ette, ma tegin veel umbes poolteist tundi trenni enne, kui ma aru sain, et no päris valus on ikka ning kui ma enne pesema minemist lõpuks tossu jalast ära võtsin, siis sain ma aru, et mul peabki valus olema, sest mu varvas on reaalselt kahekordseks paistetanud ja üks suur verevalum. Mu esimene reaktsioon oli muidugi emale helistada, kes mulle siis mu kirjelduse järgi ütles, et see on täitsa võimalik, et olen varba murdnud. Ma muidugi teadsin seda ise ka juba vähemalt poolteist tundi, sest ma olin kohe pärast kukutamist inimestele snapi saatnud, et kuulge, mul kukub nüüd varvas otsast ära, sest ma just droppisin 10kg raskuse sellele peale. 

Aga mul ema sidus varbad kinni ja ütles, et kui paari tunni jooksul läheb varvas punasest totaalselt siniseks, siis ootab mind EMO ja küüne alt vere välja laskmine lol. Mu varvas tegelikult läks ka siniseks, aga emps pidas oma tuttavatega nõu, kes ütlesid, et kui ma kipsi tahan (ilmselt te teate, et varbaid ei panda kipsi, küll aga kogu jalg), siis peaksin ma kindlasti EMOsse pöörduma (2+2 nädalat kindalt ilma trennita), aga kui ma tahan võimalikult kiiresti tagasi trenni saada (nii umbes max 3 nädalat), siis peaksin ma järgmised paar nädalat rahulikumalt võtma ja laskma lihtsalt varbad ja jala teibiga kinni siduda. Ehk siin ma nüüd olen.

Asi pole küll nii hull, et mul karke vaja oleks, aga kui mul kargud oleks, saaksin ma ilmselt koolis liftiga sõita. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar