ma võin omale madalseise lubada, sest ma tegin kükkidega lõpparve

teisipäev, 6. veebruar 2018

Mina väga väsinud pärast jalapäeva
Mul on nii umbes 120 päeva aega, et lõpetamiseks oma elu parimasse vormi saada ja praeguse hetke seisuga tundub mulle, et see on täiesti reaalne eesmärk, mille poole püüelda. Muidugi, üks võib väita, et 120 päeva on väga suur hulk päevi ja füüsiliselt heasse vormi saamine ei tohikski olla midagi ületamatut, eriti kui sul on selleks enam-vähem 4 kuud aega, kuid arvestades seda, kui aeglaselt on mul siiani tulemuste nägemisega läinud, siis ei julgenud ma varem väga suuri eesmärke seada. Kuid puhtalt jaanuarikuu põhjal võin öelda, et ma olen iseennast saanud trennirütmi, mis mulle sobib ja mind ka tulemuste oma silmaga nägemiseni viinud on.

Tänase päeva seisuga käin ma trennis 4 kuni 5 korda nädalas (enamasti 5) ja kuigi mõnele võib see tunduda enese surnuks treenimisena (üks mu tuttav ütles mulle ükspäev, et peaksin vähem trennis käima), siis ei ole kõik päevad ometigi vennad ning mu treeningute intensiivsus varieerub tegelikult päris kõvasti. Mõni päev olen ma võimeline kulutama 500+ kalorit, segades omavahel jõutreeningut ja HIIT'i, kuid mõni teine päev, tuues näiteks tänase, kulutan ma vaevu 200 kalorit LISS treeningu ja paari jõuharjutusega (ma pole endiselt suur kardiosõber). Võib-olla uudisena ka see, et ma lõpetasin jaanuaris ära kangiga kükkide tegemise ning sel polegi otseselt mingit põhjendust peale selle, et mulle ei meeldi üldse väga kükke teha. Ma teen küll jätkuvalt mingil määral kükke, kuid need on enamasti goblet-squatid või sumokükid ning neid mõlemaid teen ma sangpommiga.

Siiski, olgu öeldud, et ma olen jaanuari algusest alates kaotanud terve hulga sentimeetreid ja peaaegu 2 kilogrammi. Lisaks sellele, et kogu see treenimine aitab mul end füüsiliselt paremani tunda, on kõrvalmõjuna kaasnenud vähenenud nukrameelsus (who am I kidding?? see ei vasta tõele), mu näonahk on paremaks läinud, ma joon rohkem vett ja mulle veidi tundub, et külmetus ei hakka ka nii kergesti külge kui muidu.

Kaudsematest eesmärkidest kui 21.juuni rääkida, siis lubasin iseeendale, et aasta lõpuks olen nii heas vormis, et julgeksin ka jõusaalis crop-topiga käia ilma, et ma peaks põdema selle ülevoolava pekihulga pärast, mis mu kõhtu hetkel kimbutama kipub. Samuti oleks 100kg päris lahe ära deadliftida.


Mina riietusruumis poosetamas 

pühapäev, 4. veebruar 2018

Ma ei satu alati telekat vaatama, aga mõnikord ma kuulen midagi ja siis ma jään vaatama ka. Täna näiteks jalutasin ma telekast reporteri ajal mööda ja mind köitis üks küsimus, mis seal esitati. Nimelt küsiti ühelt Soome personaaltreenerilt, kas parem on treenida eesti või soome naisi ja tema vastas, et soome naisi, sest eesti naised kardavad raskuseid tõsta ja tänu sellele mehiseks muutuda. Eee...okei.

Seejärel küsiti grupilt naistelt, kes 10 nädala pärast bikinifitnessis lavale plaanivad astuda, et milline on ideaalne naisekeha ning naistel oli vastus kohe varnast võtta, mis ütles, et ideaalne naisekeha on peen, kuid kurvikas. Üks suisa vastas, et ideaalne naisekeha on bikinifitnessi keha ja paks pole kunagi ilus. Eee.. okei vol.2

Ma lihtsalt tahaks  küsida, et kas seal üldse saab olla selline asi, nagu ideaalne naisekeha? Ja kui saab siis, palun mulle ka üks. Ja ma tahaks veel öelda, et ma siiralt loodan, et kogu selle raskuste tõstmisega olen ma tõesti lõpetamiseks väga mehine mees või muidu on mõttetu. Võib-olla ei pea ma siis viimaks pidevalt sellele küsimusele vastama, et kas ma ei karda jõusaalis mehiseks muutuda, sest siis ma juba olen mehine või taluma neid küsimusi, et kuidas saada minuga sarnaseid tulemusi ilma, et tegelikult midagi tõstma või pumpama peaks. I'm done.


jaanuari lugemiselamustest

Ma jõudsin jaanuaris ära lugeda ei rohkem ega vähem kui 3 raamatut ning kõik need olid omamoodi lugemiselamused, mis jagamist väärivad. 

Alustasin jaanuarit Vonneguti "Hookuspookusega". Kõik, kes mind teavad, teavad ilmselt ka seda, et Vonnegut on mu absoluutne lemmikkirjanik ning ma loen teda alati suurima naudinguga ning neelan iga ta sõna. Kahjuks pean ma "Hookuspookuse" puhul nentima, et tegemist oli võrdlemisi igava ja veniva teosega, millel olid olemas küll kõik vonnegutilikud jooned, kuid mis ei paistnud millegi rohkemaga eriti silma. Teos rääkis Eugene Hartkest, kes jõuab identiteedikriisini, kui avastab, et on seksinud täpselt sama suure hulga naistega, kui ta on oma elus inimesi ära tapnud. Kahjuks ei olnud intrigeeriv sisu ja vonnegulik huumor piisavad, et mulle teosest mingit eredamat mälestust jätta.

Kõikidest jaanuaris loetud raamatutest jättis eredaima (ja jälgima) mälestuse mulle vaieldamatult Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras", mis oli provokatiivne, julge ja võiks suisa öelda, et nilbe ja rõve jutustus doktor Norton Perinast, kelle elutööks oli hõim, mis ei vanane ning sellega kaasnenud taak. Mind hämmastas algusest peale, kui osavalt suutis autor edasi anda kirjeldusi. Kuigi ma pole suur kirjelduste fänn ja üldiselt jätavad igasugused seiklusromaanid ja retked metsikus looduses mind täiesti külmaks, olin Yanagihara kirjelduste külge justkui naelutatud. Kuigi Norton Perina esindas isiklikul tasandil kõike, mida ma südamest jälestan, muutiski see raamatu minu jaoks nii võimsaks elamuseks, et ma ei saanud sellest suurest ebasümpaatiast aru enne, kui täiesti raamatu lõpus - autor oli lihtsalt nõnda oskuslikult suunanud tähelepanu kõigele muule, kui sellele, kui ebameeldiv Perina inimese, kamraadi ja vanemana oli. Kriipiv teos ja piisavalt häiriv, et mind öö läbi üleval hoida ja raamatut loopima sundida. 

Kolmandana lugesin ma jaanuaris Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesi", mis on jällegi kohati häiriva ja ebamugava sisuga romaan. Houellebecq pritsib kriitikat ühiskonna vastu nagu sülge ning seekord on tema kriitika suunatud heaoluühiskonna seksuaalsuse pihta - teda ärritab kõik, mis on seotud seksuaalse vabanemise, hipiliikumiste ja inimeste väga laiade vabaduste tunnustamisega. Raamat ise räägib kahest poolvennast - Brunot iseloomustab ekstreemne seksuaalsus ja pidev vajadus füüsilise seksuaalkontakti järele, mis väljendub tema pidevas mastubeerimistuhinas; Michael seevastu on seksi suhtes täiesti passiivne ja inimestega suhtlemises kohmetu. Kuigi "Elementaarosakesed" ei osutunud lõpuks pooltki nii šokeerivaks, kui osutus "Inimesed puude võras", on vaieldamatult tegemist ebamugava, kuid huvitava teosega, mida lugeda. Tegemist on küll utoopiaga, kuid teos suunab väga pädevalt tähelepanu ühiskonna murepunktidele, eelkõige just neile, mis on seotud inimeste ja suhetega. 

"Naised olid tõepoolest paremad kui mehed. Nad olid hellemad, armastavamad, kaastundlikumad ja õrnemad; neil oli vähem kalduvust vägivallale, egoismile, enesekehtestamisele, julmusele. Lisaks olid nad mõistlikumad, inteligentsemad ja töökamad." - Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"