jaanuari lugemiselamustest

pühapäev, 4. veebruar 2018

Ma jõudsin jaanuaris ära lugeda ei rohkem ega vähem kui 3 raamatut ning kõik need olid omamoodi lugemiselamused, mis jagamist väärivad. 

Alustasin jaanuarit Vonneguti "Hookuspookusega". Kõik, kes mind teavad, teavad ilmselt ka seda, et Vonnegut on mu absoluutne lemmikkirjanik ning ma loen teda alati suurima naudinguga ning neelan iga ta sõna. Kahjuks pean ma "Hookuspookuse" puhul nentima, et tegemist oli võrdlemisi igava ja veniva teosega, millel olid olemas küll kõik vonnegutilikud jooned, kuid mis ei paistnud millegi rohkemaga eriti silma. Teos rääkis Eugene Hartkest, kes jõuab identiteedikriisini, kui avastab, et on seksinud täpselt sama suure hulga naistega, kui ta on oma elus inimesi ära tapnud. Kahjuks ei olnud intrigeeriv sisu ja vonnegulik huumor piisavad, et mulle teosest mingit eredamat mälestust jätta.

Kõikidest jaanuaris loetud raamatutest jättis eredaima (ja jälgima) mälestuse mulle vaieldamatult Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras", mis oli provokatiivne, julge ja võiks suisa öelda, et nilbe ja rõve jutustus doktor Norton Perinast, kelle elutööks oli hõim, mis ei vanane ning sellega kaasnenud taak. Mind hämmastas algusest peale, kui osavalt suutis autor edasi anda kirjeldusi. Kuigi ma pole suur kirjelduste fänn ja üldiselt jätavad igasugused seiklusromaanid ja retked metsikus looduses mind täiesti külmaks, olin Yanagihara kirjelduste külge justkui naelutatud. Kuigi Norton Perina esindas isiklikul tasandil kõike, mida ma südamest jälestan, muutiski see raamatu minu jaoks nii võimsaks elamuseks, et ma ei saanud sellest suurest ebasümpaatiast aru enne, kui täiesti raamatu lõpus - autor oli lihtsalt nõnda oskuslikult suunanud tähelepanu kõigele muule, kui sellele, kui ebameeldiv Perina inimese, kamraadi ja vanemana oli. Kriipiv teos ja piisavalt häiriv, et mind öö läbi üleval hoida ja raamatut loopima sundida. 

Kolmandana lugesin ma jaanuaris Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesi", mis on jällegi kohati häiriva ja ebamugava sisuga romaan. Houellebecq pritsib kriitikat ühiskonna vastu nagu sülge ning seekord on tema kriitika suunatud heaoluühiskonna seksuaalsuse pihta - teda ärritab kõik, mis on seotud seksuaalse vabanemise, hipiliikumiste ja inimeste väga laiade vabaduste tunnustamisega. Raamat ise räägib kahest poolvennast - Brunot iseloomustab ekstreemne seksuaalsus ja pidev vajadus füüsilise seksuaalkontakti järele, mis väljendub tema pidevas mastubeerimistuhinas; Michael seevastu on seksi suhtes täiesti passiivne ja inimestega suhtlemises kohmetu. Kuigi "Elementaarosakesed" ei osutunud lõpuks pooltki nii šokeerivaks, kui osutus "Inimesed puude võras", on vaieldamatult tegemist ebamugava, kuid huvitava teosega, mida lugeda. Tegemist on küll utoopiaga, kuid teos suunab väga pädevalt tähelepanu ühiskonna murepunktidele, eelkõige just neile, mis on seotud inimeste ja suhetega. 

"Naised olid tõepoolest paremad kui mehed. Nad olid hellemad, armastavamad, kaastundlikumad ja õrnemad; neil oli vähem kalduvust vägivallale, egoismile, enesekehtestamisele, julmusele. Lisaks olid nad mõistlikumad, inteligentsemad ja töökamad." - Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar