mida värki, mis edasi saab?

pühapäev, 18. märts 2018

Mõni päev tundub mulle, et lõpetamine on ajuvabalt kaugel ning selle pärast ei peaks üldse põdema, aga teinepäev on mul midagi väiksema paanikahoo laadi, kui ma mõtlen, et tegelikult pean ma veel koolis käima umbes 50 päeva, mis jääb alles siis, kui ma eemaldan kõik nädalavahetused, vaheajad, potensiaalsed haiguspäevad ja muidu töllerdamised. 
Ma käisin ükspäev klassijuhatajaga vestlemas teemal, mis minust edasi saab. Ma olen viimasel ajal inimestele ütlema hakanud, et ma lähen rakendusfüüsikat õppima, aga kui aus olla, siis ma ei tea jätkuvalt päris täpselt. Mul pole õrna aimugi ja ma aina mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Iseenesest huvitab füüsika mind küll ja mu füüsikaõpetaja arvates on see ka selline eriala, mis võiks mulle sobida, kuid mul on küsimused, millele minu vaene väike pea või kellegi teise mõistus veel vastata ei oska. Või hoopis inseneriks?

Üldiselt kooli valikust rääkida, siis võib-olla olen ma liialt mugavustsoonis kinni, kuid Tartu ei tõmba mind eriti ning realistlikult mõeldes ütleb mu ärevus mulle, et mul on Tallinnas turvaline ja hea küll. Osa minust muidugi tahaks end pea ees jääkülma vette (loe: Tartusse) heita ja öelda, et saa siis nüüd hakkama - leia sõpru, koge elu ja astu välja sellest harjumuspärasuse kastist, mis sa ise enda ümber oled ehitanud. Samas teine osa, mis paistab olevat märksa ratsionaalsem osa minust, mõistab, et see iseendaga eksperimenteerimine võib totaalse kaosega lõppeda. 

Elu on raske, kui sa elasid kogu aja teadmisega, et sina ja su füüsiline keha ei pruugi praegusesse momenti jõudagi, seega sa ei teinud ühtki plaani ja kui keegi küsis, mõtlesid koha pealt midagi välja, mida vastata. Aga nõnda ma veerengi. Ma ei tea, mida ma teha tahan, aga ma tean, et need pole asjad, mida mu vanemad tahaksid, et ma teeks. Kuigi mõnda aega tagasi ei tundunud ka need kõikse tavapärasemad erialad nagu psühholoogia, õigusteadus või majandus sugugi halbade valikutena, kõlavad need minu jaoks praeguseks hetkeks nagu tagavaravalikud - midagi, mida ma lähen õppima siis, kui ma lõpuks midagi muud välja ei suuda mõelda aga niisama kasutu ühiskonna osana ka vedelema ei söenda jääda. Need ei kutsu mind! Aga miski muu ei kutsu mind ka, nii et tegemist on lõpmatu nõiaringiga, tuntud ka nimega mu mõistus, mis hoiab mind midagi otsustamast või oma elus üldse mingilgi moel selgusele jõudmast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar