mis sa eksamile kaasa võtad? - hea tuju ja raudsed närvid

teisipäev, 17. aprill 2018

Eesti keele eksam on nüüd edukalt (loodetavasti) läbitud, aga erinevat mu tuttavatest minul küll mingit pingelõdvendusperioodi ei järgne. Koolis pean ma ka tervelt 31. maini käima ehk koolitundides tiksun ma ka veel eksamite vahepeal, mälumängurin ja palvetan, et mulle selle ajaga matemaatika pähe koputatakse.

Hommikul kooli poole jalutades tulid mulle vastu kaks paralleelikat, kellest üks ütles mu selja taga "issand, Tuuli on nii rahulik" ja tegelikult ma ei oskagi öelda, miks.. samas ei näinud ma paanitsemisel ka otsest mõtet, sest paanitseda saab pärast eksami kirjutamist ka, ei pea ju tingimata eksami eel või vältel. Mu lemmikmoment kogu eksamist oli tegelikult see, kui raadio mängima pandi, et me saaksime haridusministri tervitust kuulda. Kõik olid närvis, aga me pidime enne tervitust veel terve Öölapse ära kuulama, mis paljusid ilmselt veel enam närvi ajas. Aga eesti keele eksamist endast rääkides, siis eneselegi üllatuseks kirjutasin ma eksamit ainult kolm ja pool tundi ja mu ametlik lõpetamisaeg oli 13:48. Kui kedagi huvitab, siis variandiks valisin mõlema poole puhul esimese: lugesin Mihkel Muti "Eesti ümberlõikaja" katkendit (ma v i h k a s i n raamatut ja jätsin selle pooleli) ja kirjutasin sama variandi teemat iseendaks jäämisest lihtsusest ja keerukusest muutuvas maailmas.

Siin minu poolt ka kolm nõuannet kõigile eksaminantidele kaheks tulevaks eksamiks, sest mul pole mõtet selle kohta eraldi postitust teha. Olgu ka öeldud, et tegemist on asjadega, mis minu puhul toimivad, kuid ma ei taga sajaprotsendilist töötamist kõigi puhul:
  • Närvi võib alati ka pärast eksamit minna. Enne pole väga mõtet ja tõele näkku vaadates on sul närveerimiseks aega peaaegu kaks kuud kuni eksamitulemused avaldatakse.
  • Igasugused lutsukommid ja karamellid on eksami ajal tunduvalt parem lahendus kui šokolaad, sest šokolaad teeb suu paksuks ja ajab jooma, joomine ajab pissile ja pissimine raiskab aega ja võib mõtte segi ajada. 
  • Samas, kui sul mõte koos on, siis mine pissile, sest suur tõenäosus on, et su põis takistab sind mõtlemast ja kui sul juba mõte segi on, siis samahästi võid sa võtta selle momendi, et pissida.

Aga mida ma tegelikult rääkida tahtsin ja millest ma tegelikult juba mõnda aega tagasi oleksin rääkima pidanud (pluss Liis ütles, et ma peaksin sellest rääkima), on see, et mina ja minu tiim võitsime üleriigilise koolinoorte mälumängu "Uus hõbe" ja sõidame nüüd Rooma ja Vatikani. Hilisemat analüüsi meie võidu osas pole ma veel läbi viinud, kuigi minuni on jõudnud punktileht, aga ma olen läbi analüüsinud superfinaali ja saanud teada, et meie võit tulenes teadmisest, kes on Bernard Kangro ja hämmastavast juhusest, kus me oskasime pakkuda, kus toimus 1928. aasta taliolümpia (Šveitsis). Muidugi, nagu alati, eeldasime me ise kõige hullemat ning arvasime, et me ei pääse isegi superfinaali, aga hiljem selgus, et olime finaali suisa võitnud, mis oli väga meeldiv üllatus. Ma olin ka kaks päeva ülekooliline kuulsus. Vatikan, here I come!

Pärast võitu käisime ka meeskonnaga tähistamas ja piljardit mängimas ja alates 8.aprillist on 8.aprill mu teine sünnipäev, sest vähe sellest, et ma võitsin oluliseima koolinoorte mälumängu, võitsin ma ka oma elu esimese piljardimängu. Nii et mis päriselt oluline on?

Hello it me, ilmselt suurima naeratusega, mis mu näol kunagi olnud on.

ma panen omleti vahele praekapsa ja mu trennieelne snäkk on räägu burks ja friikad sinepiga

pühapäev, 15. aprill 2018

Vaatamata internetis levinud arvamusele ei päästa paksud kintsud elusid, vaid hävitavad täiesti häbitult su viimsedki teksapaarid ja jätavad su juurdlema, kas sa tõesti pead esmaspäeva hommikul eksamit kirjutama Lululemoni retuusides.

Räägupesa grillburger, tagaplaanil friikartulid sinepiga
Mõtlen hetkel oma muserdava elu üle järele, valutan esimest korda elus trapetsit ja nukrutsen vaikselt, sest mind ootavad ees kaks trennivaba päeva ja eesti keele eksam. Kuidagi imelik on mõelda, et alles ma nutsin üheksanda klassi matemaatikaeksami pärast silmi peast välja ja vahtisin eesti keele eksamil oma tulevase klassijuhatajaga tõtt ja nüüd kirjutan ma juba eesti keele riigieksamit, mis justkui tähendab gümnaasiumi lõpuspurdi algust, tellin lõpukellaks torti ja otsin lõpetamiseks viigipükse. Aga seoses selle trapetsi valutamisega, siis rääkisin vennale, et mul trapets valutab esimest korda elus ja ta ütles, et see on selle pärast, et mul lihtsalt polnud seal enne lihast, mida valutada. Aitäh, mees!

Alice ütles, et ma peaks ka rääkima, mida ma hommikuks söön, aga kui aus olla, siis enamasti ei söögi ma hommikul midagi.. kui mul pole just praekapsast, mida omleti vahele panna. Ma tean, et see kõlab jube veidralt, aga see on üks parimaid hommikusööke, mis ma kunagi välja olen mõelnud ning eriti hea on see kerge pohmaka-einena (mitte et ma teaks..). Üldiselt söön ma siiski ühe.. või kolm kiivit (koorega, sest kellel on kiivi koorimiseks üldse aega) ja olen juba läinud, sest kell on 7:19 ja mu buss läheb 7:22 ning mina olen veepudeli täitmisega alles poole peal.


thicc babe. Mina reedel tühjas jõusaalis poosetamas
Ma alates viimasest updatest olen ma füüsiliselt veel märksa tugevamaks saanud. Trennis käin ma nüüd lausa 5-6 korda nädalas ja lisaks vastupidavustreeningule olen ma oma kavasse lisanud ka puhta jõupäeva - kaks kuni kolm erinevat harjutust, vähe repe, suured raskused. Ma ei oska täpselt öelda, kui palju seda näha on, aga see on pigem tundmise asi. Ma tunnen, et ma olen füüsiliselt märksa tugevamaks saanud. Kui ma eelmise aasta juunis keskel treeningutega alustasin, jaksasin ma vaevu 20kg deadliftida, ma olen päris kindel, et tegin pooli harjutusi vale tehnikaga ja  mul puudus igasugune kontakt nende vähestegi lihastega, mis mul olemas olid. Olgem ausad, mõni päev ei saa ma siiani oma vasaku kannikaga kontakti ja isegi single-leg deadliftid ei aita, aga enamasti on mul siiski hea tunnetus ja ma tunnen, et olen juba praegu pika tee maha käinud. Tänasel päeval deadliftin ma 70kg, mis tähendab, et see veidi aega tagasi veebruaris veel natuke utoopilisena kõlanud 100 ei ole enam üldse kaugel. Ma hip thrustin ka nüüd juba 70kg ja suudan heal päeval rinnalt suruda 35kg. Ma olen paar kilo juurde võtnud, aga mu võhm on paranenud nii palju, et lühikese maa jooksmine (60-100m) võtab vaevu võhma välja/ajab hingeldama ja ma ei võikski õnnelikum olla. Muidugi, suuremal osal päevadest ma jätkuvalt vihkan jooksmist, vihkan voodist üles tõusmist ja eelistaksin iseenda kallal mitte nii palju vaeva näha, aga enamuse ajast it's great to love yourself.

Samas, mul on kahe viimase nädala jooksul kaks paari teksaseid puruks rebenenud ja kui ma kolmapäeval uut paari uudistamas käisin, jõudsin ma mingil põhjusel järeldusele, et probleem pole mitte veidrad riidesuurused ja kettide võimetus teha teksaseid erinevatele kehatüüpidele, vaid mina, kes ma olen üldiselt ka üsna suur, mu paksud reied ja virsik, mille kallal ma nii palju vaeva olen näinud. Ma olen pea pool aastat endaga rahul olnud ja ma käisin ühe korra teksaseid ostmas ja mul olid järsku body issues - ma olin paks ja inetu, mu reied olid massiivsed ja ma meenutasin iseendale mammutit. Happens.

Mis sul kõva on? - Loodetavasti mu kõhulihased varsti.

ma ei tea filmidest mitte midagi

laupäev, 14. aprill 2018

Ma olen kulinaarne geenius, sest ma suutsin täna õhtul küpsetada pitsa, mis põhimõtteliselt otse ahjust ära söödi ja ma olen iseenda üle väga uhke. 

Mul oli täna õhtul õilis eesmärk pitsad valmis küpsetada ja seejärel teha koos pitsaga üks õdus Twin Peaksi maraton, sest ma olen alati seda vaadata tahtnud ja selleks ei saa olla paremat momenti kui kaks päeva enne eesti keele riigieksamit. Seega, küpsetan oma pitsasid ja jõuan järsku järeldusele, et ma ei tea David Lynchi loomingust midagi. Ärge saage valesti aru, suure filmikunstisõbrana oskaks ma ilmselt  peast nimetada suure osa kõigest, mis ta kunagi teinud on (kuigi võimalik, et hindan end üle), aga ma ei tea tema loomingust tegelikult mitte midagi. 

Ma olen kuulnud, näinud gife, stille, lühiklippe. Kuulanud tema filmide soundtracke, aga ma pole tegelikult kunagi ühtki tema filmi näinud. Mingil põhjusel ei ole ma siiski näinud ühtki spoilerit, ma ei tea ühtki story-line'i, ma ei tea isegi, kes tema filmides mängivad ja üleüldse paneb mind hämmastama, et kuigi tänu interneti olemasolule olen ma vägagi teadlik tema olemasolust ja tema loomingu olemasolust, on tema looming üldiselt justkui hästihoitud saladus.

Täpselt sama teema on minu jaoks Martin Scorsese "Taxi Driveriga".  Ma olen näinud pilte, gife, top 10 liste, kus peetakse seda filmiks, mida kindlasti elu jooksul peab nägema. Ilmselt on enamik meist näinud stseeni, kus Robert DeNiro peeglisse vaatab ja küsib: "You talkin' to me?" ja pärast kuskil verine on, aga mis temaga juhtus? Miks ma pole selle kohta ühtki spoilerit näinud, kuigi see film on 42 aastat vana, kõik räägivad sellest ikka veel ja seda peetakse filmikunsti pärliks?

Üleüldse olen ma viimasel ajal avastanud, et ma pole väga paljusid filme näinud ja mul puudub pea täielikult ülevaade filmidest, mis 2016 ja 2017 aastal välja lasti, sest ma olen näinud.. umbes kolme. Ma konkreetselt võin ette lugeda, mis filmid ma 2017 aastal ära vaatasin, sest neid on üks.. kaks.. üksteist ja seitse neist olid tulnud välja varem kui 2010, viis neist enne aastat 2000. 2017 oli ka aasta mil mu filmi(kultuuri)blogi viimaks välja suri, sest mul polnud enam mingit motivatsiooni ühtki filmi vaadata või raamatut lugeda, veel vähem neist kirjutada. Samas põhjus, miks ma praegu kõigist filmidest, millest ma midagi ei tea ja kõigist filmidest, mida ma siiani näinud pole, heietan, on see, et kultuur on see, kus on mu juured. Ma ei tea, miks ma seda kõike räägin.. Ja ma hakkan nüüd "Twin Peaksi" vaatama.

(PS! Ega mu kultuuriblogi päriselt kuhugi ära kao, ma lihtsalt panen selle hetkel pausile ja kui mul kunagi peaks jälle soov tulema kõiki oma arvamusi põhjalikumalt kirja panna, teen ma kindlaks, et need arvamused kõik ka sinna jõuavad.)