ma panen omleti vahele praekapsa ja mu trennieelne snäkk on räägu burks ja friikad sinepiga

pühapäev, 15. aprill 2018

Vaatamata internetis levinud arvamusele ei päästa paksud kintsud elusid, vaid hävitavad täiesti häbitult su viimsedki teksapaarid ja jätavad su juurdlema, kas sa tõesti pead esmaspäeva hommikul eksamit kirjutama Lululemoni retuusides.

Räägupesa grillburger, tagaplaanil friikartulid sinepiga
Mõtlen hetkel oma muserdava elu üle järele, valutan esimest korda elus trapetsit ja nukrutsen vaikselt, sest mind ootavad ees kaks trennivaba päeva ja eesti keele eksam. Kuidagi imelik on mõelda, et alles ma nutsin üheksanda klassi matemaatikaeksami pärast silmi peast välja ja vahtisin eesti keele eksamil oma tulevase klassijuhatajaga tõtt ja nüüd kirjutan ma juba eesti keele riigieksamit, mis justkui tähendab gümnaasiumi lõpuspurdi algust, tellin lõpukellaks torti ja otsin lõpetamiseks viigipükse. Aga seoses selle trapetsi valutamisega, siis rääkisin vennale, et mul trapets valutab esimest korda elus ja ta ütles, et see on selle pärast, et mul lihtsalt polnud seal enne lihast, mida valutada. Aitäh, mees!

Alice ütles, et ma peaks ka rääkima, mida ma hommikuks söön, aga kui aus olla, siis enamasti ei söögi ma hommikul midagi.. kui mul pole just praekapsast, mida omleti vahele panna. Ma tean, et see kõlab jube veidralt, aga see on üks parimaid hommikusööke, mis ma kunagi välja olen mõelnud ning eriti hea on see kerge pohmaka-einena (mitte et ma teaks..). Üldiselt söön ma siiski ühe.. või kolm kiivit (koorega, sest kellel on kiivi koorimiseks üldse aega) ja olen juba läinud, sest kell on 7:19 ja mu buss läheb 7:22 ning mina olen veepudeli täitmisega alles poole peal.


thicc babe. Mina reedel tühjas jõusaalis poosetamas
Ma alates viimasest updatest olen ma füüsiliselt veel märksa tugevamaks saanud. Trennis käin ma nüüd lausa 5-6 korda nädalas ja lisaks vastupidavustreeningule olen ma oma kavasse lisanud ka puhta jõupäeva - kaks kuni kolm erinevat harjutust, vähe repe, suured raskused. Ma ei oska täpselt öelda, kui palju seda näha on, aga see on pigem tundmise asi. Ma tunnen, et ma olen füüsiliselt märksa tugevamaks saanud. Kui ma eelmise aasta juunis keskel treeningutega alustasin, jaksasin ma vaevu 20kg deadliftida, ma olen päris kindel, et tegin pooli harjutusi vale tehnikaga ja  mul puudus igasugune kontakt nende vähestegi lihastega, mis mul olemas olid. Olgem ausad, mõni päev ei saa ma siiani oma vasaku kannikaga kontakti ja isegi single-leg deadliftid ei aita, aga enamasti on mul siiski hea tunnetus ja ma tunnen, et olen juba praegu pika tee maha käinud. Tänasel päeval deadliftin ma 70kg, mis tähendab, et see veidi aega tagasi veebruaris veel natuke utoopilisena kõlanud 100 ei ole enam üldse kaugel. Ma hip thrustin ka nüüd juba 70kg ja suudan heal päeval rinnalt suruda 35kg. Ma olen paar kilo juurde võtnud, aga mu võhm on paranenud nii palju, et lühikese maa jooksmine (60-100m) võtab vaevu võhma välja/ajab hingeldama ja ma ei võikski õnnelikum olla. Muidugi, suuremal osal päevadest ma jätkuvalt vihkan jooksmist, vihkan voodist üles tõusmist ja eelistaksin iseenda kallal mitte nii palju vaeva näha, aga enamuse ajast it's great to love yourself.

Samas, mul on kahe viimase nädala jooksul kaks paari teksaseid puruks rebenenud ja kui ma kolmapäeval uut paari uudistamas käisin, jõudsin ma mingil põhjusel järeldusele, et probleem pole mitte veidrad riidesuurused ja kettide võimetus teha teksaseid erinevatele kehatüüpidele, vaid mina, kes ma olen üldiselt ka üsna suur, mu paksud reied ja virsik, mille kallal ma nii palju vaeva olen näinud. Ma olen pea pool aastat endaga rahul olnud ja ma käisin ühe korra teksaseid ostmas ja mul olid järsku body issues - ma olin paks ja inetu, mu reied olid massiivsed ja ma meenutasin iseendale mammutit. Happens.

Mis sul kõva on? - Loodetavasti mu kõhulihased varsti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar