ma olin enne nii palju lahedam

neljapäev, 24. mai 2018

Kell on 1:11. Mul on 8h ja 49 minuti pärast matemaatika riigieksam. Ma vaatan "Kurjuse kannul" 13 hooaega ja mul on paranoia.

Ma olen oma mojo ära kaotanud. Ma olin enne (mitte "täna varem" enne, aga "mingi kolm kuud tagasi" enne) nii õnnelik, sest ma tundsin, et minu juures on see cool-vibe ja ma olen noh.. lahe ja inimesed võiks mõelda, et no täitsa võiks ju suhelda või kogu seda suurt coolindust kaugelt imetleda. Aga äkitselt olen ma täielik toss - vähe sellest, et ma olen võimetu ühiskonna ja inimeste suhtes küüniline olema nagu ma varasemalt olin, ei oska ma isegi enda vastu enam küüniline olla. Ma vahetasin kõik taustapildid ära ja lahedate meeste asemel vaatan ma nüüd igapäevaselt sama metsapilti nii arvutis kui ka telefonis. 

Mul on natuke tunne, et ma nagu üritan liiga palju, sest sügaval sisimas ma ikkagi tahan natuke liiga palju teistele inimestele meeldida ja ma janunen selle tähelepanu järele, mida internet mõnikord pakub. Üht osa minust ajab see oksele, sest ma tahan endale kinnitada, et see pole kohe üldse mina, aga teine osa minust tuletab mulle meelde, et ma ei peaks blogi, kui ma ei tahaks, et inimesed mulle raasukenegi tähelepanu pööraks. Ja mingi seniavastamata šakrate kogum minus tahab suisa väita, et ma olen suureks saanud ja kogu see cooliks olemine on end minetanud ja mul ei jää muud üle kui olla edaspidi noh.. ratsionaalne. Võib-olla natuke nukralt poeetiline, aga peamiselt väga tõsine ja täiskasvanulik ja noh, selge mõistusega. 

See kõik sai alguse siis, kui ma sündisin. Ma olin nii lahe, et samahästi oleksin ma võinud sündida Ray Bani päikeseprillid ees ja nahktagi seljas. Nüüd mul isegi pole nahktagi ja ma kannan jakikesi.  Ma kordan - jakikesi. Põrgut, mul oli täna seljas virsikuroosa pääsukestega kleit, millel oli all ääres sats, sest seda oli lihtne selga panna ja seda ei pidanud triikima. Mida!? Mu kulmud on ka nüüd peaaegu õed, mitte enam võõrad ja kuidagi näen ma enda kohta väga aktsepteeritav välja. Ma ei oska end enam riidesse panna. Minus puudub särts ja mürts. Ma ei tunne iseennast iseendana ja ma tean, et ma olen mina, aga ma olen nüüd teistmoodi mina. Mina, kes on sümpaatsem ja rohkem mallidesse istuv ja.. ta ei meeldi mulle, Võib-olla meeldib vähemgi kui see mina, kes eelmises elus iseennast vihkas. Kui veider on see, et ma vihkasin end tollal ja nüüd äkki ei vihka, aga ma igatsen taga just seda mina, keda ma tollal nii väga vihkasin? Mul on ükskõik. Mul on nii savi, aga samal ajal hoolin ma hoopis rohkem. Ma ei tea, mis mu jutu mõte on. Olen piirialade kangelane. Miks ma ei suuda iseendast lahti lasta? Miks ma ei võiks esteetiline olla? Miks ma ikka veel iseendale ei meeldi..

PS! Kuidagi irooniliselt maalisin ma eile oma blogile selle headeri ja see on kuidagi liiga lähedal sellele, kuidas ma end tunnen. Ma vaatan seda maali ja tean, et see olen mina, aga samas ma ei tunne ennast selles maalis ära, sest miski on paigast ära.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar