muusika minu kõrvadele

esmaspäev, 21. mai 2018

Olen küll kolm pärastlõunat päikest võtnud, kuid vaatamata sellele endiselt valge kui lumi ja ma olen enda kohta isegi väga päevitunud. Samas kui nüüd mõtlema hakata, olin ma viimati nii pruun (või siis natuke pruunim) üldse 2014 aasta laulupeo ajal, kui ma kogemata päikesepõletuse sain. Nõnda ma siis olengi: paldeitan päikese käes ja kuulan erinevat muusikat, mida ma nüüd jagada tahan. Tegelikult on see postitus on peamiselt inspireeritud sellest, et juba sel laupäeval näen ma viimaks Iron Maidenit ja 5.juunil juba üht oma lemmikpersooni siin ilmas ehk Corey Taylorit koos Stone Souriga ja ma ei suuda ära oodata!

Tegelikult on mu muusikamaitse üldiselt väga laialivalguv ja ma ei ole konkreetsetele stiilidele truuks jääv. Mulle endale meeldib mõelda, et ma olen nüüd juba sellest east väljas, kus ma arvan, et minu muusikamaitse on parim ja on olemas halb muusika ja minu muusika; minu jaoks on muusika nüüd vaid muusika ja ma kuulan lihtsalt seda, mis ette juhtub, kõnetab ja milleks tuju on, olgu selleks siis rock, metal, räpp, pop, jazz või klassikaline muusika.

Hiljutise eurovisiooni tõttu on minu playlistidesse viimasel ajal kogunenud hulk eurolaule (Who am I kidding, mul on eurolaulude jaoks eraldi playlist pealkirjaga euroz dollarz yeeniz but mainly euroz), nende hulgas nii vana kulda kui ka selleaastaseid lugusid. Ma ei hakka pikka ülevaadet eurovisiooni osas tegema, kuigi oma erinevate elude jooksul olen ma erinevates blogides seda pikalt ja laialt teinud küll ning ütlen lihtsalt, et mul on kahju, et Itaalialt ja Ukrainalt nõnda rööviti ja minu arust oleks Eesti žürii pidanud Itaaliale vähemalt mingidki punktid andma, et me nende kultuuri niiviisi ära kasutame lol.. Või siis raha saatma. Tegelikult on minu eurosüdame võitnud hoopis 2008 Prantsusmaa ja Sebastian Tellier lauluga "Divine". See laul kõlab minu jaoks täpselt nagu suvi tundub ja lihtsalt tekitab tahtmise kuhugi liivale pikali heita ja lasta endale kokteile ette tuua (sellega seoses, siis Saku uued alkoholivabad õllejoogid greibi ja vaarikaga tekitasid minu soovi täiesti karsklaseks hakata, 0/10 would not recommend).


Kuna ma olen viimasel ajal ka pigem muusika, kui sõnumi sõber, leiab minu playlistist viimasel ajal palju muusikat, millest ma aru ei saa, sest keelebarjäär tuleb ette. Peamiselt on tegemist siiski itaalia ja hispaania keelega, sest ma pole kunagi eriline frankofiil olnud ning mind intrigeerib prantsasliku õrnuse ja kõrkuse asemel pigem kergelt eksootiline ülbus ja seksapiil. Ja olgem ausad, prantslaslik kurgu-rrrrr ei ole ka eriti seksikas (sorry not sorry). Aga tagasi eurovisiooni juures, siis avastasin ma tänu Itaalia laulule enda jaoks kaks täiesti hämmastavat muusikut ehk Ermal Meta ja Fabrizio Moro, kellest Fabrizio Moro on võib-olla natuke rohkem minulikum oma kähiseva soft-rock vibe'ga, aga samas on oma poeetilisuse ja pehmusega viimastele päevadel minu kõrvad vallutanud pigem Ermal Meta ja ma pole ammu kuulnud paremat albumit kui tema 2017 aastast pärit "Vietato morire".

 
Lisaks, kui juba võõrkeelsetest lauludest rääkimiseks läks, on hetkel parim moment jagada üht mu lemmiklaulu üldse, milleks on Love of Lesbiansi 2009.aastal ilmunud "1999".



Siiski, vaatamata sellele, et olen suve lähenedes pigem popmuusika radadele rändama läinud, voolab mu soontes endiselt rokiviirus, mis on mind siiani täielikult vallanud (elu mõte on hard rock hallelujah!) ja kui ma just ei unusta end itaalia keele rüppe, kuulan ma ikkagi pigem "rasket" muusikat. Mu viimase aja eriti suur vaimustus oli Billy Talent, keda soovitati mulle tegelikult kuulamiseks juba siis, kui Green Day Eestis käis, aga ma ei jõudnudki selleni enne kui umbes kuu aega tagasi. Pärast seda sai alguse umbes kolmenädalane retk, kus ma muud ei kuulanudki, kui Billy Talentit ja kui otsustasin muud kuulata, tundsin ma Billy Talentist kohutavalt puudust. Lisaks nakatusin ma vahepeal pungipisikusse, mis võttis üsna laialdased mõõtmed tavapärase "ma kuulan eesti punki" asemel ning minu isiklikeks lemmikuteks kujunesid mõneks ajaks NOFX ja Pennywise.



Tahes tahtmata puutun ma kokku ka eesti muusikaga ning juba pikemat aega on minu vaieldamatu lemmik olnud Põhja Konn, mida vahepeal sai samuti nii söögi alla kui ka peale kuulatud, nii et  lõpuks kõriauguni sai (samas kuulan ma neid nüüd jälle, nii et päris kõriauguni ikka pole veel). Nende omanimeline kauamängiv on siiski vaieldamatult üks mu lemmikuid eesti albumeid, mis kunagi välja on antud ja ma loodan, et mul on millalgi lähiajal võimalik neid ka mängimas näha.



Üldist ülevaadet minu lemmikmuusikast leiab ilmselgelt minu spotifyst, aga eelkõige playlistist "värvid", mis võtab kokku minu muusikamaitse kõik varjundid ja täieneb jooksvalt, olenevalt sellest, kas ja millal ma midagi uut kuulamiseks leian, nii et kui keegi huvitatud on ja midagi leida loodab, siis lingin ma selle igaks juhuks ka siia.


Lisaks, ärge unustage, et veel viimaseid päevi saab minu poolt hääletada Eesti Blogiauhindadel ja seda uustulnuka kategoorias. Lingi hääletuslingile leiab kõrvalpaneelilt.

Peace. DJ Tuuli out!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar