päev 1: riia lennujaamas on kõigi võileibade vahel keedumuna

teisipäev, 5. juuni 2018

Ma suutsin kuidagi 19 aastat ära elada ilma, et ma oleks kordagi elus lennukiga lennanud, aga ma ei mõelnud kunagi, et minu esimene lennureis toimub ühte minu unistuste sihtkohta, milleks täiesti juhuslikult sattus olema Itaalia. Olgem ausad, minagi olen üks neist inimestest, kelle jaoks sümboliseerib Itaalia endiselt head toitu, kõriauguni kultuuri ja meisterlikku kunsti.

Siiski, kõik, mida ma edaspidi öelda oskan, kõlab mulle endale nii banaalsena. Üks minust tahaks ainult pilte jagada, sest ka murdosa sellest, mida ma oskan ja tahan öelda, või pildid, mida saan näidata, ei anna mingitki aimu sellest, milline Rooma tegelikult on. Raske on kirjeldada lõhnu või ainuomaseid tundeid, mida tekitab ühes inimeses kohalejõudmine paika, kus ta alati on tahtnud olla. Ma ei oskaks ega tahakski kirjeldada, kuidas tundusid tänavakivid mu taldade all, mida ma nägin vaadates alla rõdudelt, milline oli tunne, kui sa libistasid sõrmedega üle Panteoni sammaste või kuidas kõditas muru, kui sa istusid Foorumis maha ja sõid tuunikalavõileiba, sest need on ainult minu omad.

Siiski, üritan ma reisi kokku võtta meeldejäävates seikades, millest esimene oli Tallinna Lennujaama turvakontrollis, kus naine, kes mu kotti läbi otsis, teatas mulle kätt ühte kotisahtlisse pannes: "Vabandust, aga teil on kotis mingi pulber." See on ilmselt number 1 asi, mida sa tõesti ei taha lennujaamas kuulda. Kohalik narkoparun coming through. Samuti olgu öeldud, et ma olin kergelt ärritatud, et Riia lennujaamas oli absoluutselt kõikide võileibade vahel keedumuna ning (prae)munade puudumine Roomas oli suisa kriminaalne.


Me jõudsime kohale 26 kraadisesse kuumusesse, mida minusugune põhjamaalane esialgu kuidagi taluda ei suutnud. 15 kraadi on alati olnud minu piir ja ootamatu kuumus ei löönud mind küll pildituks, kuid palju puudu ka ei olnud. Selleks, et hotellini jõuda, pidime me ette võtma pooletunnise rongisõidu lennujaamast vanalinna, mis oli omamoodi kultuurišokk - me nägime räpast aguliroomat, mis oli omamoodi väga kole, aga samas ka päris ilus samal ajal ja andis linnale  teistmoodi iseloomu.

Meie hotell oli üks tüüpilistest kolme tärni hotellidest, mis asus meie õnneks vanalinna suhtes väga heas kohas. 20 minutit ükskõik millisesse suunda ja sa jõudsid ikka vanalinna välja. Kui muidu viivad kõik teed Rooma, siis Roomas viisid küll kõik teed meie hotellini (jk, kõik teed viisid Peetrini). Minu jaoks oli aga juba järgmine kultuurišokk siis, kui ma jõudsin hotellituppa ja täiesti juhuslikult tuli välja, et mu vannitoale oli unustatud uks panna: mul oli alati võimalus istuda potil nii, et mul on pidev vaade aknast välja.. Aga ma hoidsin enamasti kardinaid ja aknakatteid ees. Nii igaks juhuks.




Esimesel õhtul käisime me ära Trevi purskkaevude juures, nägime ära Pantheoni, sõime ära kausitäie pastat ja jalutasime täiesti lambist ringi ümber Vatikani müüri naljatades paavsti üle ning mõtisklesime selle üle, miks minust ei võiks kunagi paavsti saada. Ma avastasin, et Taaveti riist on itaallastele justkui rahvuslik aare, mida pannakse peaaegu kõikidele suveniiridele. Ma sain teada, et vein maitseb seal väga hapult, tänavad on täis immigrante, kes tükivad peale ja üritavad sulle müüa kõiksugust nodi, mida sa ealeski ei vaja, kõik teed on alati pikemad, kui tunduvad, kõik majad on alati suuremad, kui sa pildilt näinud oled, kõik kujud on täpselt nii detailsed, kui kõik räägivad ja kõik on täpselt nii üle võlli keeratud, kui sa Itaalialt eeldad. Inimesed on ilusad ja head. Isegi kohviautomaat ütleb sulle gratzie, kui sa ühe euro eest parimat cappucinot ostad, mida sa kunagi joonud oled. Elu kulgeb äkitselt päev korraga ja sinul on liiga vähe päevi jäänud, et kõike seda seda kogeda ja sa saa aru, et elu pole enamat kui kunst.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar