päev 2: mu nahatoon hakkas meenutama rohkem parma sinki kui valget eestlast

neljapäev, 7. juuni 2018


Teise päeva hommikul sain ma kiiresti teada kaks asja: Itallastele meeeeeeldib saia süüa ja mina olin kõige ilusam tüdruk hotellis. Hommikusöögiteenindaja ütles. Aga saiaarmastuse kohta õppisin ma ise, kui söögisaali sisse jalutasin ja ainuüksi kõigi nende saiakeste nägemisest diabeedi pidin saama. Hommikusöök: 4 tassi cappucinot ja crossaint, mis oli nii väljast kui ka seest täidetud sulatatud šokolaadiga. Ma vist võtsin just seda kirjutades kilo juurde.

Meie õnneks oli meil kohe hotelli külje all kõige armsam võileivakohvik, mis pakkus sõna-otseses-mõttes kõige paremaid võileibu üldse ja mis kõige olulisem, siis need olid soolased ja sa said 5€ eest võileiva, mis mahtus vaevalt kätte ja oli nii Itaalia köök, kui üldse olla sai, sest näiteks ühe mu võileiva vahel oli nii kolm või neli sentimeetrit valikut erinevatest Itaalia sinkidest koos mozarella, tomatite ja beebispinatiga.

Me liikusime vastuvoolu läbi inimmere. Lennukid lendasid taevasse Itaalia lippu, me sõime gelatot ja aina imestasime. Meie tegelik eesmärk oli Colosseumini jõuda, kuhu me lõpuks ei jõudnudki, sest kogu Rooma elamus oli nagu pidev ootamine. Aina seisa ja oota oma korda kuhugi sisse pääseda. Me ostsime küll kahe päeva pileti Foorumisse ja Colosseumi, aga viimasesse me lõpuks ei jõudnudki. Tuli teha valikuid. Aga me nägime Colosseumi kaugelt ja natuke lähemalt ja mida sa hing veel ihkad.








Aga mul ei vedanud. Ma põlesin ära, mis enam-vähem tõmbas kogu mu ülejäänud päevaplaanidele vee peale, sest see oli hetk, kus päikesekreem enam ei toiminud: ma olin juba punane kui tomat või parma sink ja päike tegi füüsiliselt haiget. Aga me pätsasime sellegi poolest pargist puu otsast kaks apelsini, mis sest et Itaalias algab apelsinihooaeg alles augusti lõpus. Vaatasime läbi salajase lukuaugu eeldades näha Mussolini portreed, nägime kunstinäitust, sõime kohalikku pitsat, nägime kõige ehtsamat Itaalia machot, jõime salajastel rõdudel veini ja saime võimaluse heita pilgu üle Rooma ja me istusime kivisillal ja vaatasime, kuidas autod meie alt läbi sõidavad.

Itaalia machost rääkides, siis me käisime pitsat söömas ja istusime maha ühes vanalinna servas olevas restoranis. Meie teenindajaks osutus mees, kes nägi umbes täpselt nii itaallane välja, kui ma olin ette kujutanud: mitte eriti pikk, kiilakas, särk poolde kõhtu lahti nööbitud, et puhevil rinnakarvad ilmtingimata paistaks, kaelas paks kuldkett, jalas rätsepatööna valminud viigipüksid ja samm nii uhke nagu oleks ta kuningas. Ja ta nõjatus igale poole. Isegi vastu poste ja kohti, kuhu ta poleks pidanud nõjatuma. See lihtsalt oli mees, kes teadis, et ta on kõige kõvem mees ruumis.

Rooma tõesti on igavene linn, sest elu seal ei vaibu hetkekski. Kuigi õhtud on hämarad ja ööd pimedad, elab linn täies võimsuses edasi ka pärast öö saabumist. Tänavatel on alati inimesed ning sa avastad end vaatamast asjadele hoopis teise pilguga kui päevavalguses. Kõik on kuidagi võimsam, aga samas käegakatsutavam samal ajal. Aga kõik on ikkagi nii ilus. Idülliline. Ja elu ütleb, et need ongi need hetked elus, mis on ilusamad, kui teised. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar