päev 3: ma helistasin rongis teel rannast kolosseumini emale ja palusin, et ta mulle kapsahautist teeks

laupäev, 9. juuni 2018

Mul on teooria, et Itaalias on kolme sorti mehi. On täiuslikult hoolitsetud ülikondades mehed, kelle lõuajoon ja habe on justkui noaga lõigatud. Nende olekus on see eneseteadlikkus ja neil on alati kohti, kus olla ja olenguid, kuhu minna. Teiseks on lokkidega ja tumedasilmsed poisikesed, kes on natuke ujedad, aga ka neist õhkub seda eneseteadlikkust ja ägedust. Nad ise teavad, et nad on ägedad. Kolmandana on ehtsad Itaalia machod. Sageli on nad kiilakad, mõnikord on neil suur ja üle püksivärvli valguv kõht, aga alati on neil lahti nööbitud vähemalt esimesed kolm nööpi, et näidata oma rinnakarvu ja paksu kuldketti.

Me istusime vahukooretordil (Altare della Patria) ja kõlgutasime jalgu, vaadates meid ümbritsenud hooneid ja Victor Emmanuel II hobusel istumas. Me kogesime kultuuri rongis, sõites 40 minutit  Ostiasse randa, mis kandis nime Hakuna Matata. Me kuulsime, kuidas kõlab Despacito akordionil. Me nägime kultuuride ristumist, kui meie vastas istus nunn ja tema kõrval kaks noort poolalasti tüdrukut. Ma käisin jalgupidi tulisoolases vees, sest mu õlad olid põlenud ja vesi polnud eriti soe. Me ostsime turult värskeid virsikuid, mis nõretasid mahlast. Me sõitsime veel rongiga ja leidsime pargi, kust avanes unustamatu vaade linnale.  Me sõime veelkord gelatot, mis maitses ikka veel nagu päris šokolaadi fondant ja ilus poiss leti tagant jättis mulle terve Oreo gelato sisse.

Ma ei saaks öelda, et ma koju igatsesin, aga mul on siiski hea meel, et ma kodus tagasi olen. Oma voodi on ikka kõige parem koht, kus olla. Samas naljakas on see, et mida enam ma tagasi mõtlen, seda vähem on mul öelda. Kõik sulab kuidagi veidrasse uttu segamine jaheda reaalsusega, kuhu ma Eestisse tagasi tulin. Kuigi ma tunnen vaid heameelt, et ma olen tagasi kodus, oma voodis ja mu keha ei pea igapäevaselt toime tulema kuumusega, on mul ikkagi mingitlaadi reisijärgne muserdatus ja üks osa minust eelistaks siiski hommikul üles ärgata ja aknast välja vaadates kuulda tänavamelu ja näha vaadet linnale või kellegi taimi täisistutatud rõdule. Ma pole isegi soojalembene, aga siin on suvi hetkel nii külm ja sünge, kõik on kuidagi nii sarnane ja justkui juba nähtud. Elu on jälle rutiin. Raske on olla ja kõige enam igatsen ma pimedaid öid. Ööd olid seal mustad, aga siin vaevu hämardub kui juba jälle päike paistab ja kogu öö kõlab linnulaul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar