unustage ära, ma olen paksuks tagasi läinud

kolmapäev, 13. juuni 2018

Dieedikultuur ei ole kindlasti see, kui sa istud kolmapäeva õhtul arvutiga voodis, vaatad Arrested Developmenti ja sööd kohupiimatorti, mille kõrvale sa kohupiimasaia ampsad. Muidugi on ka tark mõte kaalupostitusse panna kõige esteetilisem koogipilt üldse (Pilt tehtud Gustav Cafe's Kalamajas ja pildil on suitsukana tuulerull, Punase velveti kook, kukeseene quiche ja Old Truffe kook).

Igatahes, mul oli hommikul tõemoment, kui ma sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma obese. Ma tundsin end mõnda aega juba enda suhtes hästi, aga täna hommikul peeglit jõllitades tabas mind arusaamine, et beebikõhulihased, mille üle ma mõnda aega tagasi kohutavalt suurt uhkust tundsin, on jäljetult kadunud ning asendunud pehme polstriga, mis tudiseb kui ma end liigutan ja on selline kole ja lodev.. ühe sõnaga mitte midagi sellist, mida ma enda juures tahaksin näha või oleksin harjunud nägema. Sellele lisandus teadasaamine, et äkitselt on mu kehakaal ümardatult 90, mitte 80 ja üleüldse, ma olen paks.

Olgem ausad, eks ma ise olen süüdi, sest ma olen end kogu juuni algusega veits lõdvaks lasknud - ma ei keelanud endale Roomas midagi, kuigi üritasin teha pigem tervislikke valikuid ja igasuguse rämpsu söömist vältida (geez, te oleks pidanud mu reisiseltskonda nägema, kui ma veini ja küpsiste asemel virsikuid ja porgandit näksisin ja üks mu kaaslastest ütles, et ma olen lausa ebamugavalt tervislik lol bye). Aga kuna mul on perekondlikult soodumus kiiresti lihasesse minna, aga ka kiiresti  kõik pekid külge korjata ja seda ainuüksi koogilõhnast, siis ilmselt oleksin ma pidanud enda suhtes veel natuke rangem olema. Kõige hullem on muidugi see, et mul on lõpetamiseks rätsepa tehtud viigipüksid tellitud ja hetkel olen ma umbes 3kg igapidi liiga bloated (ma ei taha enda kohta paks öelda, kuigi just seda ma olen lol), et need mulle ilusti jalga istuks ja kuskilt ei kisuks.

Aga ma ei anna alla, sest ma võtan end kätte ja isegi kui lõpetamiseks ei jõua ma ilmselt ligilähedalegi, siis ükskord ikka jõuan nii kaugele, et mu kaalunumber läheneb jälle pigem 70 kilogrammile ja peegelpilt ei ole enam nii suur pisarakiskuja. Ma lähen nutan natuke patja ja siis lähen nutan natuke veel ja siis võtan end päriselt käsile. Olgu see postitus mu tunnistajaks. Ma ei näita endast ühtki pilti hetkel, sest ma olen enda pärast natuke liiga kurb selle jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar