eluülikool

reede, 13. juuli 2018


Mul on selline veider tunne, nagu ma oleks totaalselt teine inimene pärast gümnaasiumi lõpetamist. Ma justkui tunnen end vabamalt, et ma enam mingit emotsionaalset lisataaka kaasas ei pea kandma, mis minu jaoks kõik need kolm aastat gümnaasiumiga seostus. Selline tunne, et toksiline õhk mu ümber on hajunud ja ma saan vahelduseks jälle hingata.

Ma tegelikult märkasin seda täna, kui ma trammi pealt maha tulin, et emaga kokku saada, sest kui ma oma varju kõndimas nägin, ei tundunud see üldse minuna. Mu kõnd on alati olnud pigem kiire ja põgenev, aga nüüd kui ma oma varju ja akendelt peegeldust kõndimas nägin, siis oli mu kõnnis selline eneseteadvus ja siht oleks nagu silme ees olnud. Ja üldse, viimasel ajal kui ma ülikoolidesse olen kandideerinud ja erinevatel vestlustel käinud, on mul endal tunne olnud, et ma räägin juba kuidagi vabamalt ega pea kogu aeg silmas pidama, mida ma ütlen. Tuttavlik ja kriitiline kullipilk ei ole mind kogu aeg jälgimas, ma saan vabalt kõike arvata ja mõelda ja ka välja öelda. Samuti on minu üdini negatiivsesse tuuma sisenenud teataval hulgal positiivsust, sest juhtumisi olen ma viimasel ajal väga õrnasti meelestatud kõigi tuttavate ja võõraste osas, kes parasjagu midagi saavutada soovivad ja üritavad. You go, bitch, you can do it!


Teistel teemadel, ja nüüd võin ma seda viimaks ametlikult öelda, siis olen tänasest üsna ametlikult  alates sügisest Tartu ülikoolis filosoofiat studeerimas ja utoopilistes unelmates järgmine Simone De Beauvoir olemas. Tsiteerides SAIS'st tulnud meili, siis "Palju õnne!". Kandideerisin kokku kolmele kavale kahes koolis: kahele katsele jõudsin ilusti kohale, aga kolmanda vestluse ajal sõin ma Gustavis koos Avega Schwarzwaldi torti ja jõin lattet, sest elu on elamiseks. Kandideerisin ma Tartu Ülikoolis filosoofiasse, Tallinna Ülikoolis (BFM) ajakirjandusse ja informaatikasse, kuigi juba kandideerides oli mul tunne, et Tallinna Ülikool pole see koht, kus ma end sügisest näen ja see pole kuidagi seotud vanamehega bussis, vaid see oli mu enda sisemine kutse.

Rääkides sisseastumiseksamitest, siis ma kirjutasin ajakirjanduse essee rinnahoidjata Heidi Klumist ja minu suureks üllatuseks kutsusid nad mind ikkagi vestlusele. Vestlus oli ka omamoodi kogemus, sest ma lugesin kodulehelt, et igaühele oli aega antud 20 minutit, aga mina rääkisin oma jutud ära 7 minutiga ja mulle tundus, et ma jätsin neile üsna positiivse ja enesekindla mulje, mis väljendus ka mu lõplikus punktiskooris 91 punkti. Ma võin tunduda nagu pika jutu mees, aga ma ei ole seda. I'm actually short and sweet ja seda on ka mu jutud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar