i am human and i need to be hugged

neljapäev, 1. november 2018

Elu on ikka nii põnev ja eriline üritus. Mu emotsionaalne väljendusoskus on mandunud ja mu tunnete ampluaa aina kitseneb, aga ma olen veidralt õnnelik elus olemise üle. Ma armastan kallistamist. Mu elus on käimas mõned kihlveod, mille kaotamises ma kindel olen. 

Laulsime eile õhtul Halloweeni puhul karaokes Fleetwood Maci - The Chaini, mis oli ilmselt kõige kohutavam versioon sellest laulust ja kõige kohutavam karaoke, mis kunagi lauldud on. Me hirmutasime isegi tantsuplatsi tühjaks ja keegi ei plaksutanud. Kahjuks on sellest videojäädustus, mida ma kunagi kuulata, näha ega meelde tuletada ei soovi. Samuti sain Tinderist kokku ühe tüübiga, kes tahtis minuga Kaelakee häält laulda ja oli nõus Maarja-Liisi osa endale võtma, sest minu külmetusest kähe alt annab hetkel pigem Ivo Linna välja. Kohtumisel ameles ta momendiks mu kõrvaga ja ta ütles et ma olen nii nunnu, et ta tahaks mind taskusse panna. Ju ma siis olen. 

Hommikune vestlus saksa keeles: pinginaaber küsis, millal ma viimati kokteile jõin ja ma ütlesin, et ma pigem ei vastaks sellele küsimusele. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar