bulletjournalimisest.. ja laiskusest?

neljapäev, 16. juuli 2020

ma kunagi ammu blogisin oma bulletjournalimisest, siis kui ma selle enda jaoks hiljuti avastanud olin, nii et ma olin selle pärast veel tunduvalt enam ekstaasis kui ma praegu olen. seda postitust saab vaadata ja lugeda siit. aga kuna ma vahelduseks jälle oma bulletjournaliga rahul olen, sest see viimaks vastab minu praktilistele ja esteetilistele ootustele ja vajadustele, siis ma mõtlesin uuesti jagada, kuidas ma oma bulletjournalit kasutan, rakendan ja kaunistan. 

kui ma 2017. aastal alustasin, oli see tegelikult eesti mõistes veel üsna tundmatu business. mulle vähemalt tundus nii. täaseks on eestisse aga isegi ilmunud esimeses blogid, mis ongi täielikult pühendunud sellele, et oma bulletjournalit igakuiselt eksponeerida. kes siiski endiselt ei tea, mis on bulletjournal, siis bulletjournal lühidalt kokku võttes on tegemist kalender-märkmikuga, mida sa ise koostad ning selles seisnebki kogu asja võlu - luua endale täpselt selline märkmik nagu sa ise soovid ja ideaalis ette kujutad. 



nagu eelnevalt pildilt näha oli, olen ma jätkuvalt minimalistliku stiili pooldaja. seal on näha ka mu üsna tüüpiline weekly log, mida ma kasutan enamasti oma päevatoimetuste üles märkimiseks, sest mul on vahel tõsine probleem sellega, et end tegevustega joonel hoida ja ma kipun päeva jooksul ära unustama, mida ma tahan ja pean tegema, eriti kui see puudutab tühiseid asju nagu pesu pesemine. samuti, nagu näha, märgin ma kõrvalsektsioonis üles erinevad üritused, mis mind nädala sees ees ootavad. mitte, et mul ürituste osas mäluga probleeme oleks, aga minu meelest on see hea võimalus omada ülevaadet, kuhu peab jõudma. eriti hetkel, kui üritustele jõudmine on mu töö. 

tunnistan ausalt, et trackerite ja muude loetelude kasutamise lõpetasin ma suurest laiskusest ammu ära. eelmise aasta journalis ma lihtsalt avastasin, et mul pole otsest viitsimist iga päev üles märkida, kas ma käisin trennis, magasin kaheksa tundi, jõin vett, lugesin raamatut, tegin tööd, õppisin midagi muud ja nii edasi ja nii edasi. see hakkas ka minu jaoks näima nagu mõttetu ruumi raiskamine, sest ma oleksin saanud seda ruumi muu ja praktilisema jaoks kasutada (näiteks viimased kaks kuud olen ma seda lehte kasutanud oma sissetulekute ja väljatulekute analüüsimiseks). 

kui weekly logi ürituste sektsioon vaatleb ainult konkreetse nädala üritusi, siis monthly logi kasutan ma peamisel kuu oluliseimate ürituste üles märkimiseks. muud rakendust sellel eriti polegi. 

rääkides uuesti weekly logist, siis ma kasutan nö liikuvaid liste, et oma päeval silma peal hoida. see tähendab, et ma panen kõik kohustused hommikul ühe hurraaga kirja ning lisan päeva jooksul jooksvalt tegevusi, täpselt nii palju kui vaja või meelde tuleb. järgmisel hommikul alustan lihtsalt uue listiga. kui ma varasemalt joonistasin kõik päevad välja ning andsin kõigile päevadele piiritletud mahuga kasti, siis ma sain aru, et see on mõttetu, sest mõni päev ma lihtsalt kirjutan sinna nii palju asju, et ruumist jääb puudu, kuid teinepäev ei täida üldse. 

küll aga olen ma oma bulletjournalit hakkama kaunistama väljaprintide ja washi lintidega. mul on eraldi toos ühevärvilisi ja kaunistustega teipe, mida ma aeg-ajalt kasutan, kui mulle tundub, et nädal või päev liiga tühjaks on jäänud. sama asi on piltidega. ma ei kasuta neid igal nädalal, pigem siis, kui mu kohustused ei täida kogu weekly logi ära ning sinna jäävad tobedad augud. tagasi vaadates on selliseid vahepalasid minu meelest väga tore näha. annab kogu märkmikule elu. 

vahel kasutan ma weekly logi ka märkmeteks või tähelepanekuteks. näiteks märgin ma üles, millest vestlesin psühhiaatriga või mida tahan küsida intervjuul. jällegi, ma ei pea vajalikuks seda, et mul oleks eraldi lehekülg päeviku pidamiseks, sest ma tean, et ma ei pruugi seda kasutada ja tõenäoliselt ei kasuta.

üldiselt ma olengi lihtsalt püüdnud kogu märkmiku enda jaoks võimalikult praktiliseks ja kasutatavaks teha, et ma ei tunneks, et mul on kohustus, vaid pigem vajadus. 

samuti, oluline küsimus - kas keegi on toidublogist huvitatud? kas siis instagramis või eraldi blogina, mis püüaks olla nii odav ja maitsev kui võimalik? mul on ideid, aga ma ei ole hetkel veel kindel, kas sellisele asjale oleks huvi

kõige selle keskel otsustasin ma täiskohaga teoloogiks hakata

esmaspäev, 29. juuni 2020

ilmselt on kõik kursis mu hädise filosoofiatudengi eksistentsiga, aga ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma üldse olen maininud, et ma vahepeal ka täiskohaga teoloogiks otsustasin hakata. omal moel ongi see postitus sellest, aga samal ajal on see ka sellest, kuidas mu teine ülikooliaasta möödus. 

millalgi esimese aasta lõpus otsustasin ma kohustusliku kõrvalerialana religiooniuuringuid ja teoloogiat õppima hakata. mu ajendiks polnud muu, kui tõik, et ma mingi kõrvaleriala valima pean ja isiklik huvi, mis esimese aasta esimeses pooles välja lõi, kui ma kaht religioonialast ainet juba võtsin. otsus teoloogiat filosoofia kõrval täiskohaga õppida tuli tunduvalt hiljem. nimelt siis, kui selgus, et üks mu kohustuslik aine on märgitud kui üle aasta toimuv eeldusainetega aine, mis omal moel mu tunniplaani segi lõi.

lõplik otsus tuli siis, kui ma numbrid kokku lõin ja aru sain, et tegelikult ju pole vahet, kas ma teen 180 EAP'd või 216 EAP'd, sest ma olin niigi oma graafikust nii kõvasti ette jooksnud (st mul oli esimese aasta lõpuks juba 69 EAP'd (hehe) koos kohustuslikust 60st), et natuke ennast lisaks painutades (loe: semestris keskmiselt 40 EAP'd tehes) saan ma need 216 EAP'd ka nagu niuhti kätte. nõnda ma siis istungi peaaegu kolmandat semestrit järjest oma 42 EAP'ga ja ootan halastust. 

Nathaniel Russell 
pärast tulevat sügissemestrit jääb mul teha veel ligikaudu 22 EAP'd (wow, eksole), millest 18 ainuüksi peaks olema mu kaks bakalaureusetööd. reaalsus on siiski see, et ma pean kevadsemestrisse mahutama veel mõned ained, nagu näiteks fenomenoloogia ja india usund ja islami sisemine pluralism ja no veel paar tükki, sest ma olen krooniline oivik ja ülepingutaja, kes teeb mingil haiglasel ja enesehävituslikul põhjusel a l a t i kümme grammi rohkem kui temalt nõutakse. ja selle pärast ka, et ma väga-väga-väga tahan võtta mõningaid aineid, mis mult nõutud ei ole, kuid ma tunnen, et bakatöö huvides tuleksid mulle tingimata kasuks ning ma lihtsalt ei suuda neist ainetest loobuda. ma pigem suren.

üldiselt on ülikool hästi tore. mulle vähemalt väga meeldib. ja enne, kui keegi küsib, siis jah, mul on ülikooli kõrvalt aega ka pidu panna ja muude asjadega tegeleda, kuigi ma pean tunnistama, et trenn on viimasel ajal unarusse jäänud. aga mitte seepärast, et kooli oleks nii palju, aga ma lihtsalt pole viitsinud ning olen selle asemel oma aega inimestele pühendanud.

ma mainin pea alati, et otsus oma tähelepanu filosoofia ja usuteaduse vahel jagada on tingitud isiklikust huvist, kuid siiani on ka pea iga inimene küsinud, kas ma olen usklik või midagi, et usuteadust õppida tahan. rõhutan veelkord, et usuteadusega seob mind haiglaslik soov mõista inimpsüühhikat ning leida vastus küsimusele, miks keegi usub või vastupidi ja eelkõige, miks inimesed ei usu. kas siis jumalat või musti kasse. minu arust on see üks huvitavamaid küsimusi

ja enne kui keegi küsib, siis ma olen jätkuvalt sedalaadi meelestatud, et filosoofia on üks parimaid asju, mis minuga siin eksistentsis juhtunud on. filosoofia peab lihtsalt nüüd usuteaduse ja ühe kavaleriga kohta jagama, sest elu käib ootamatuid teid mööda ning mina püüan lihtsalt sammu pidada. naljakas oli muidugi see, et nüüd kevad tundus mulle esimest korda, et usuteadus meeldib mulle natukene rohkem kui filosoofia. lihtsalt seetõttu, et kuidagi sattusid mul usuteaduses olema nii toredad ained, nii ägedate õppejõududega, et ma käisin peaaegu hea meelega loengus kohal. filosoofias, vastupidi, suutsin ma valida ja pidin valima ained, mille vastu mu huvi oli pea minimaalne. kuna mu filosoofilised huvid on mujal, tundusid loogika ja epistemoloogia mulle terve semestri vältel nii.. üleliigsetena. ometigi pidin ma neid kannatust trotsides võtma, kuid paraku väljendus mu vastumeelsus ka mu hinnetes.

ma ei oska täpselt määratleda, kui palju ma tegelikult juurde olen õppinud filosoofiat tudeerides, kuid kamaluga on neid teadmiseid kindlasti. pealegi tunnen ma, et igasugune lõimumine filosoofia ja usuteaduse vahel muudab mind avatumaks, empaatiavõimelisemaks ja argumenteeritumaks, sest kusagil seal, kus tekib ühisosa, kasvan mina suuremaks inimese ja indiviidina. seal minetan ma küüniklikkuse ning saan enam inimeseks kui ma enne olin. filosoofia ja usuteadus on küll kohati sarnased, kuid puhtpraktiliselt pakuvad need mulle totaalselt erinevaid asju, millest mõlemad on nii ilusad ja humaansed. 

viimaks. kas ma peaksin rohkem filosoofiast ja usust kirjutama? või huvitavad inimesi rohkem sellised täiesti kaootiliselt suvalised heietused mu elust, mida ma heal juhul korra kuus suudan kirja panna?

dost thou have faith now, o dearest friend?

esmaspäev, 27. aprill 2020

"Või mis minulgi sest peaks olema, et olen. Huvitav, umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. [--] Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam." - Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevikud"

haiglasest uudishimust, kaaskannatajate innustusest ning klaasikesest värskast inpireerituna ja pooletunnise intensiivse mõttetöö järel olen jõudnud tõdemusele, et on aeg. ma ei suutnud seda mõtet nii lõpuni ellu kutsuda, et sellest midagi asist saaks. oh mind. kui ma küsisin kavalerilt, kuidas, või õigemini millise postitusega, peaksin ma blogimaastikule naasma, soovitas ta mul kirjutada poeetiline ja ammendav soovituskiri, kuidas hästi seksida.

ma igaks juhuks mainin, et ma ei tee seda. hetkel. austusest iseenda vastu tunnistan hoopiski, et see blogipostitus pole muud kui püüd vältida õlale koputavaid tähtaegu, millest ma hetkel mööda püüan hiilida. kui midagi siin haledas eksistentsis selle vahele jäänud kümne aasta jooksul muutunud ei ole, on see minu võimetus olla tubli ja tragi ning mitte sattuda iseendaga kohustuste osas pahuksisse. olen tänagi hea mitu tundi vahtinud ekraani, mõelnud kõiki olulisi mõtteid, mis tuleb inkorporeerida, et mu arvustusest, camuse esseest, epistemoloogia esseest ja loogika kodutööst ometigi asja saaks, kuid.... oeh. mul on üks schellenbergi tekst ka lugeda, meenus mulle selle loetlemise järel (skeptiline religioon, anyone?). 

ma ei hakka oma elust kokkuvõtet tegema. nagu artur alliksaar mu oleskelu kokku võtaks, siis pole olnud paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibin ma praegu*, sest ausalt öeldes ma vaevu mäletan, mis on juhtunud vahemikus 31. mai kuni 27. aprill. välja arvatud see, et ma ühel hetkel avastasin, et mulle t ä i e g a meeldib seks. okei, võib-olla ma ikkagi peaksin kirjutama postituse sellest, kuidas hästi seksida...? kuid kerge faktiloendus ütleb mulle, et ma sain vahepeal 21, ma käin endiselt ülikoolis (kuigi nüüd suisa kahel erialal korraga), leidsin armastuse, kirjutan hetkel postimehele albumiarvustust, kaalun 73,4 kg ja kannan teksariidest traksikleiti nagu viimased kaks kuud enne tänast päeva.

üks hea laul vahepeale: greta van fleet - age of man

kuigi võib-olla ma just nimelt peaksin tegema kokkuvõtte oma elust ning alustama asjadest, mis mind hetkel kõige sügavamalt puudutavad? ma just eilne päev lage vahtides mõtlesin sellele, et aasta tagasi ootasin ma võõralt maalt tagasi kutti, keda pidasin oma unistuste printsiks. me püsisime koos täpselt 2,5 kuud ja nüüd sellele ajale tagasi mõeldes saan ma aru, et olin kogu aja õnnetu, sest ma olin armunud ideesse. iga kord, kui ma sellele mõtlema juhtun, tunnen ma selle suhtes.. vastakaid tundeid. naiivsust ja rumalust. aga ka tagantjärele tarkust ja sellist hilist realisatsiooni selles mõttes, et kui ma oleks õigel hetkel ise aru saanud, oleks ma peaaegu selle inimese eest põgenenud, mitte püüdnud end peaaegu meeleheitlikult temaga siduda. sest kuigi ma pean endiselt teda väga meeldivaks ja ägedaks inimeseks, kellega on alati põnev rääkida, ei ole ta päriselt intiimsuhte materjal ning oleksin veetnud oma eksistentsi muserdatuses, sest ma tõesõna vihkasin end tol hetkel liiga palju, et endale head soovida. tegelikult ongi sellistest asjadest raske õigel hetkel aru saada ja siis koged mingeid muid tundeid, elad teisi situatsioone läbi ja siis järsku lihtsalt... jõuab kohale mingi arusaamine ja sa äkitselt tead. ja mina tean nüüd, et ma lihtsalt ei saanud õigel hetkel aru, et ma tegelikult õnnetu olen. ja see on inimlik. inimlikult paratamatu? 

samas. pühapäeva hommikul ärkasin ma selle peale, et kamraad romantik, kellega ma juhuslikult pool aastat tagasi tuttavaks sain ja nüüd juba mõnda aega romantiliselt seotud olen, tõmbas mind läbi une lähemale, suudles mu kõrva ja sosistas "ma armastan sind". nii et kõik on hästi. kõik on väga hästi. 

härra kavaler on selles mõttes naljakas kuju, et ta parasjagu piilub üle arvuti, kuidas ma pinges näoga seda kõike trükin ja muigab endamisi ja ta on nii armas, et mu süda natuke lekib kleepuvalt magusat maasikamoosi iga kord kui ma teda vaatan. ta kannatab kõik mu poola black metali kuulamise hood ka ära. praegu on peaaegu naljakas mõelda, et pool aastat tagasi viisin ma ta koju ning tal olid sinised juuksed ja mustaks lakitud küüned ja nii ilus nägu, et ma siiani ei mõista, miks ta tol õhtul õrnalt mu selga silitas ja mulle õlle ostis. ma pidin vahepeal vetsus kontrollimas käima, mis ta nimi on. ja ma tunnistan, et ma olin lihtsalt väga üksildane tol õhtul. tol ajaperioodil üldiselt? aga hommikul ei tahtnud ma enam, et ta ära läheks, sest mul oli täpselt selline tunne, et ta pea sobib mu sülle nagu valatult ja tema käsi ühtib minu omaga ideaalilähedaselt. ikka veel ühtib. ja mõni päev olen ma tema kõrval ärgates ikka veel nii õnnelik, et mul tulevad suurest heldimusest pisarad silmanurkadesse ja ükssarvikud kakavad mulle südamesse. ja siis ta ütleb, et puder on rõve toit ja ma olen korraks solvunud, aga siis ta teeb nalja, tantsib natuke ja keedab mulle kaerahelbeputru ja paneb lusikaga mustikamoosist silma keset pudrusõõri. 

tuletage mulle meelde, et ma tagasi tuleks ning filosoofiast ja vaimuhaigla koridoridest ka räägiks, sest mul oli just realisatsioon, et mul on liiga palju asju rääkida, et need kõik ühte postitusse ära mahutada. järgneb (liiga suur) ülesvõte mu karantiininäost. kohe näha, et mõni meist pole juba mõnda aega juuksurit näinud: 









* kes ei tajunud, siis see oli artur alliksaare parafraseering

mu hädine eksistents filosoofiatudengina

reede, 31. mai 2019

olen aus. olen kooliga pahuksis olnud. olen teinud kooliväliseid projekte (khm, 6. mai ja  13. mai postimehe kultuurisektsioon) ja elanud elu. samas olen ma nii väga püüdnud tubli ja tragi olla, aga vahepeal võtan ikka õppimise vahele pause, et vetsus paar pisarat nutta ja seejärel edasi rassida. samas, kuna kaks nädalat veel ja ongi ülikooliga selleks aastaks ühel pool, siis on viimane aeg ära teha postitus koolimuljetest, mida ma juba enne semestri algust vaikselt kirja panema hakkasin. naiivselt arvasin, et ma kirjutan selle kõvasti enne valmis, kui tagasi kooli lainele jõuan, kuid selle asemel jõuan ma selle valmis vahetult enne, kui kooli lainelt minema tüürin.

ma olen oma õpingute vältel saanud üsna mitmeid küsimusi filosoofia õppimise teemadel. peamiselt muidugi neid "miks sa mõnda päris eriala ei õpi?" või "mis tööd sa kavatsed filosoofiharidusega saada?", kuid ka teistsuguseid ja märksa mõistlikumaid küsimusi, nagu näiteks "miks on filosoofia oluline?" või "mida sa soovitad inimesele, kes tahab filosoofiat õppida, kuid pole kindel?" või "kuidas sa nii palju tekste lugeda jaksad kogu aeg?". palun väga, vastused on siin.

esiteks, filosoofia on päris eriala, kuigi mulle öeldi ükspäev "ma arvasin, et filosoofia on mingitlaadi aine, mida sa õppida saad. ma ei teadnudki, et see päriselt ka eriala on", aga uskuge mind, see on päris eriala. jah, me küll otsustame, kas toolid ja lauad on päriselt olemas või vaid pelk idee, mida meie meeled tajuvad, kuid see on päris eriala. peamiselt seetõttu, et kogu eriala on üles ehitatud ülekantavatele ainetele, või siis õigemini õppeainetele, mis pea igal elualal kasuks tulevad. me lihtsalt õpime neid kontekstis, kus me peame vahepeal esseed kirjutades vastama küsimusele "kuidas tunda elus olemise tunnet?". siiski, kinnitan, et filosoofia on igal moel vägagi päris eriala. 

nagu ma juba mainisin, on mu eriala suuresti üles ehitatud ülekantavatele oskustele. me õpime lugema, kirjutama, argumenteerima. me õpime asju mõistma, lahti mõtestama ja väär-argumente avastama. me loeme palju tekste, me kirjutame palju tekste, me vestleme, vaidleme ja arutleme omavahel ja me loeme seejärel veel rohkem tekste, et siis veelgi enam arutleda. jah, ma olen edaspidi täielik ora perses, sest mul on kõige kohta midagi öelda, ma olen tõenäoliselt võimeline iga argumenti ümber lükkama või olema nagu sokrates oma "but what is x?"-küsimustega ja keegi ei taha minuga enam suhelda, välja arvatud kaaskannatajad, filosoofid, aga ma arvan, et tegelikult tulevad sellised oskused alati pigem kasuks kui kahjuks. seda enam, et ma ei ole veel kohanud, et ükski lugemisvara elus mulle kahjuks oleks tulnud, seega miks peaksid mulle äkitselt kahjuks tulema näiteks martha nussbaumi essee feminismist ja kultuurilistest universaalidest. veelgi enam, kuidas mulle saaks kahjuks tulla heideggeri, foucaulti, aristotelese, machiavelli või nietszche lugemine? muidugi välja arvatud see, et ma just eputasin räigelt ja olen kogu ülejäänud elu seetõttu talumatu know-it-all.

kui aus olla, siis filosoofiaharidusega saan ma üsna kindlasti tööd, lihtsalt mitte filosoofina. või noh, filosoofina saan ka tööd, kuid seda alles siis, kui olen lisaks omandanud magistri ja doktori ning asunud seejärel ülikooli alluvusse tööle. ma ei tea, kuidas teiega, kuid minu arust kõlab, nagu plaan. eks paari aasta pärast ole näha, kuhu ja kuidas ma oma tudeerimistega jõudnud olen. küll aga võin ma lisaks akadeemilise karjääri püüdlemisele minna näiteks poliitikuks, eetikanõustajaks, suhtekorraldajaks, tänu laiapõhjalisele keeleharidusele ka tõlkijaks. 

paljud küsivad ka seda, kas on raske. ma ei ütleks, et see filosoofia õppimine nii keeruline või raske on, aga sa pead väga kindel olema enne, kui otsustad filosoofiat õppima asuda. see ei ole psühholoogia ja see ei ole hüppeplatvorm psühholoogiale. see ei ole ka eriala, kuhu sa tuled plaaniga selgusele jõuda, mida sa tegelikult õppida tahad, sest ma olen selliste väljakukkumist enda kursuselt juba piisavalt näinud (meil on juba praegu ~50% väljalangemine nende arvelt, kes arvasid ja eeldasid, et filosoofia on teistsugune). ma ütleks, et sa pead olema tõsiselt hullumeelne, ent samas vägagi ratsionaalne, et end filosoofiaõpingutele pühendada. sa pead teadma. 

hindamisest rääkides, siis hindeid saame me peamiselt seminariosaluse ja esseede pealt. see tähendab, et mul on pea kõigis ainetes kohustuslik osalemine (ja seminaris kõnelemine!), hinde lunastamiseks peab sageli tegema jooksvaid kodutöid ning semestri lõpus esitama lõpuessee, mis kokku moodustab mu lõpuhinde. enamik aineid on 6 ainepunkti ained, mis tähendab, et need on tegelikult üsna suuremahulised. suur on nii koduse töö maht kui ka lõpuhinde lunastamiseks vajaliku töö maht. 2000-3000 sõna esseed on selline standard, mida tavaliselt kirjutama peab. mõnes aines on ka eksam, mis koosneb umbes kolmest küsimusest, millele siis nii öelda argumenteeritud lühiesseedega vastama peab.

ega mul vist muud ei olegi öelda. kui kedagi huvitab, siis mu keskmine hinne on hetkel 4.0, aga kuna mul on veel tervelt neli hinnet saamata, siis see võib siia sinna kalduda, tõusta või langeda. stippi sellise keskmisega muidugi ei saa, selleks peaksin ma kuskilt vähemalt tubli 0.6 juurde saama, et üldse stipile kandideerima hakata, aga see on igal moel homse minu probleem. tegelikult mitte. see on tänase lõpuesseesid kirjutava minu probleem. probleem, mida ma parandada püüan. 

mina, korratu treeningentusiast, demonstreerin figuuri

laupäev, 9. märts 2019

olen viimased kaks tundi istunud ja kaalunud, kas ma tõesti tahan, pean ja soovin täna trenni minna, et jalgu treenida ning millegi tegemise asemel vegeteerin ma siin varsti pea surnud lehel ja kirjutan sellest, kui tubli treenija ma olen. kiidan ennast, kuigi mul on tunne, et ma ei vääri hetkel seda kiitust.

ma pole sellest viimasel ajal küll üleliia kõnelenud, kuid olen jätkuvalt enam-vähem aktiivne trennihunt. lihtsalt selle vahega, et viimane kord kui ma end mingilgi moel treeningriietes demonstreerisin, kaalusin ma veel tubli 78 kg, olin küll võrdlemisi toonitud, kuid korjasin sellegi poolest veel jõudsalt polstrit ligi. kogun siiani. ma küll nendin, et olen viimasel ajal jõusaalis aega veetnud kõvasti vähem, kui eelmise aasta keskel, lõpus ja vältel, kuid olen suutnud siiski säilitada graafiku, mis mind vähemalt kolmel päeval nädalas jõusaali paigutab. 

kui kedagi huvitavad kaalunumbrid, siis esmaspäeva hommikuse seisuga kaalun ma 70,7 kg. ma kaalusin nii vähe viimati seitsmendasse klassi minnes. mõõtmeid ei oska ma siinkohal aga jagada, sest mul puuduvad kodused mõõtmisvahendid, et tuvastada oma ümbermõõtude muutumine, kuid võin öelda, et kannan riidesuuruseid 10 või 12. suurus 12 küll kehtib peamiselt pükste kohta, sest ma ei usu, et suurus 10 mu kintsud ja tagumiku kuidagi ära mahutaks, küll aga on särgid suuruse võrra kahanenud. usegi mu treeningriided on mulle praeguseks hetkeks tiba suureks jäänud ning vajavad treeningu vältel alatihti korrigeerimist. 

mu eesmärgid on sarnaselt alustamisele nihkunud taaskord mu jalgade ja tagumiku suunas. peamiselt seeõttu, et kuigi mulle väga meeldivad toonitud käsivarred, õlad, biitseps, mida demonstratiivselt pingutada ja seljalihased, mis mulle justkui tiivad annavad, olen viimasel ajal tundnud, et olen liialt tähelepanu ülakehale suunanud ning mu tagumik, tingimata mitte oma halvimas vormis, on tähelepanuta jäänud ning vajab jätkuvalt pisut tõstmist ja vormimist, kuigi mu dominantsete reite juures on see pigem keerukas. 

söön ma üsna korrapäratult, sest ma olen ilmselt maailma kõige halvim tervislik toituja, dieedipidaja.  olen väga palju avokaadosid hävitama hakanud ja üritan ka igapäevase külmikutoidu osas langetada pigem tervislikke valikuid, kuid ma lihtsalt olen kaootiline. ja selle korrapäratuse ja kaootilisuse all pean ma peamiselt silmas seda, et kuigi mul võib kapis olla täiesti adekvaatset toitu, mis ka mulle toitainete osas rahuldust pakub, söön ma siis, kui mul kõht tühi on ja seda, mille järgi mul isu on, mis tähendab aeg-ajalt suvalisel momendil friikartuleid sinepiga. samuti sageli tähendab see seda, et ma võin terveks ööpäevaks söömise ära unustada ja seejärel kell 5 hommikul fastersis mingit eriti rõvedat burgerit omal näost sisse ajada, kuid teinepäev söön ma kolm toidukorda, täidan kõik makro-mikro-valgu-eesmärgid ja joon kolm liitrit vett. 

seni ma elan lihtsalt lootuses, et nõnda elades ma ei sure ära ja need beebikõhulihased, mida ma aeg-ajalt välja joonistumas näen on suveks siiski real deal ja kuigi mu eesmärk pole kordagi olnud rannavorm (võib-olla on ka, tahaks riieteta hea välja näha lihtsalt), siis tahaks suve hakuks end siiski piisavalt enesekindlalt tunda, et randa minna. oleks kahtlemata huvitav. 



appi!!! ma vajan armastust

esmaspäev, 28. jaanuar 2019


kui keegi hakkas kunagi iidsetel aegadel mu blogi lugema, sest teile meeldis mu depressiivsusega vürtsitatud ebarealistlik positiivsus, siis pean teile pettumuse valmistama öeldes, et ma olen nüüd positiivsusega vürtsitatud ratsionaalne optimism, sest aasta lõpus alguse saanud õnnelaine pole siiani lahtunud ning on siiani pigem suisa hoogu kogunud. kuidagi kerge on õnnelik olla, kui sa ühel ilusal päeval ärkad hommikul ja saad aru, et elul pole tegelikult väga vigagi. elu pole pelgalt enam talutav, vaid päriselt hea ja isegi kui see kõlab nagu ebaratsionaalne lootuse hellitamine, on sul siiski mingi teadmine, et läheb veelgi paremaks. varsti, varsti, varsti..

pean nentima, et kogu mu kirjanduslik energia on viimasel ajal pea täielikult kulunud lõpuessee kirjutamisele läbisegi mulle enesele emotsionaalset rahulolu ja lõpetatust pakkuvate kirjatükkidega. avastasin enese jaoks ootamatult vennaskonna, kes pole mulle varem just eriti eredalt silma või kõrva tükkinud (heh, pille-riin), aga nüüd kuidagi kõnetas. samas ma ei eita, et punkuule on mulle alati pigem hingelähedane olnud ja kuigi ilusad ja head read kõlaks õige inimese esituses mu kõrvus paremini, meelsamalt ja paneks lisaks hingele helisema ka muud osad minust, nii et minust endast luule saaks, lepin ma siinkohal ka trubetskyga mulle igatsusest kõrva sosistamas.

kuigi pean nentima, et mu enese arutus on mind viimasel ajal täitsa ära väsitanud. ma ei jaksa ega jaksa ega jaksa.. 

aasta retrospektiivis

esmaspäev, 31. detsember 2018


ma isegi ei tea, miks või milleks ma langetan enda õlgadele koorma teha kokkuvõte möödunud aastast, kui ma vaevu enam adun päevade möödumist. kuid ajendatuna mu ärevusest kihutatud ihust ja neist positiivsetest emotsioonidest, mis mind hetkel möödanikule mõeldes valdavad, siis ma vähemalt annan endast parima, et ma teaksin järgmisel aastal, et täna, 31. detsembril 2018, olin ma  elus olemise üle õnnelik.

samas olen ma täiesti veendunud, et aasta algus oli kohutavalt nõme, sest see oli veel see aeg, kus ma olin faasis, kus kõik lihtsalt oligi täiesti jabur, mu eksistents oli nii hale ning mind valdas pidev paanika tuleviku ees. ma olin 19, ärevuses sasipundar, kes ei tahtnud olla ei ärevuses ega sasipundar, kuid kõige vähem tahtis olla elus ja üleüldse oli mu elus tol hetkel ainult kaks konstanti ning need olid kool ja trenn. ma teadsin, et ma tahan ülikooli astuda ning olin pähe võtnud kõigile öelda, et ma õpin alates sügisest rakendusfüüsikat või saab minust insener. kui ma sellele nüüd ise mõtlen, siis vaevalt ma isegi seda tol hetkel uskusin, sest kui ma oleksin seda päriselt tahtnud, lõputu matemaatika ja igavese füüsika järele ihalenud, oleksin ma lõpus rohkem pingutanud, mitte leppinud isikliku miinimumiga ning seda eluliseks õnnestumiseks pidanud. 

võib-olla ma mäletangi oma elus hetkel ainult arusaamismomente. neid isiklikke mõistmisi, kui ma sain aru, et elu on enamat kui lõputu hale eksistents, millega ma olen sunnitud leppima, ja et mina ise olen enamat kui melanhoolia ja lõputu kurbus (see what i did there, billy) ja viha enese vastu, mida ma paratamatuseks pidasin. ma olin veel aasta keskel šokeeritud ja võõrastav selle suhtes, et ma võiksin üldse tunda teisiti, kui raskemeelselt ja kusagil sügaval minus võiks peituda enamat, näiteks lust või rõõm. seda isegi tähele panemata kadus pikapeale minust küünilisus nii enese kui ka teiste vastu ja ma seadsin oma mõistuse ja tunnete vahele kontrastse eristuse, mis on aidanud mind kogu ülejäänud aasta. ja nüüd ma olengi nukralt poeetiline, aga peamiselt väga tõsine ja selge mõistusega, kuigi mõnikord mässleb minugi hinges maru.

ma olen praeguseks hetkeks pea viis kuud üritanud pead vee peal hoida ja minu õnnestumised ja ebaõnnestumised jäävad siinkohal teiste ja haritumate hinnata, kuid ma tunnen, et ülikoolis filosoofia õppimine on parim asi, mida ma enda jaoks teinud olen. filosoofia muudab mind rahulikumaks ja ratsionaalsemaks, aitab mul mõtted ja tunded lahus hoida ja kahe jalaga maa peal püsida, vältida negatiivseid sundmõtteid ja asjadele kainelt läheneda. see nõuab minult nii palju ratsionaalset mõtlemist, et mul ei jää muud üle, kui rakendada seda ka ülejäänud elus. see muudab mind õnnelikuks. see võimaldab mul inimesena kasvada ja ma olen tänu filosoofiale kohanud nii palju lahedaid inimesi. just neid inimesi, kes mind inimesena toetavad. mõttekaaslased.

aga just sel aastal, vaevu enne 20. sünnipäeva sain ma viimaks aru, et ma olen noor inimene. isegi mitte nii väga selles mõttes, et ma oleksin endale ühel hetkel teadustanud, et 20 pole võib-olla pool elugi ning isegi kui on, siis on ülejäänud elu ikkagi veel ees, vaid pigem selles mõttes, et ma olen noor. mul on noore inimese keha, noore inimese huvid, kuigi ma olen alati end vaadelnud kui noort vanainimest, nii oma huvides osas kui ka tervikut vaadates ning sellekohased märgid on talletanud ka mu alasti ihu, kuid sellegi poolest pole mul päeva lõpus mõtet midagi häbeneda, sest see kõik kuulub mulle, on minu kujundada ja teha ja ma ei pea selle pärast silmi peitma. ma võin, saan ja tahan olla tuuli, meela intonatsiooniga. minu lemmikversioon endast on mina mustas pulloveris

loetud raamatuid: 31
vaadatud filme: mõnikümmend
itaalia keelset popmuusikat kuulatud rohkem, kui loendamiseks sünnis on.

samuti, ma ei sünnitanud ühtki järglast, mida võib mõnes mõttes õnnestumiseks lugeda