1979

Pühapäev, 16. detsember 2018


the smashing pumpkinsi "1979" kõlab täpselt nii nagu nostalgia tundub. mitte et ma igatseks aegu, kus mind olemaski polnud, kuid kuidagi on see nii aegumatu, et ma võin taga igatseda ükskõik millist aega, aga 1979 kehtib ikkagi ja teeb veidral moel haiget. karl-erik taukari "segased lood" tuli välja 4 aastat tagasi. lood on ikka segased ja nostalgia lööb mind täna jalaga kõhtu nagu põrguline.

hakkasin just mõtlema, et kui veider. õigemini mõtlen ma viimasel ajal väga tihti, kui veider kõik siin elus on, aga täna hommikul hakkasin ma mõtlema sellele, et kui veider on see, et kui ma mõtlen tagasi aastale 2012 või aastale 2014 või isegi eelmisele aastale, siis justkui miski poleks muutunud, aga ometigi on kõik nii teistmoodi. osa minust oleks nagu ajas seisma jäänud ja keeldunud vooluga kaasa liikumast, kuid teine osa on iga päev ühe sammu edasi astunud, inimesena kasvanud ja muutunud kellekski täiesti võõraks, aga paremaks.

karmen ütles mulle eile öösel, et kui sa iseendaga end viimaks mugavalt ja hästi tunned, ilmuvad su ellu inimesed, kes seda toetama hakkavad ja ma olen varasemalt alati mõelnud, et see on lihtsalt üks neid asju, mida sulle öeldakse, et tõsta su enesekindlust, kuid reaalsus on see, et kui sa ei häbene enam kõiki oma puuduseid ja oled suisa häbitult aus ja enda inimene, siis sa tõmbad ligi ka inimesi, kes on valmis sulle vastu oma häbitut ja ilustamata ennast näitama. seda koleda naeru ja armidega, võib-olla natuke katkist inimest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar