aasta retrospektiivis

esmaspäev, 31. detsember 2018


ma isegi ei tea, miks või milleks ma langetan enda õlgadele koorma teha kokkuvõte möödunud aastast, kui ma vaevu enam adun päevade möödumist. kuid ajendatuna mu ärevusest kihutatud ihust ja neist positiivsetest emotsioonidest, mis mind hetkel möödanikule mõeldes valdavad, siis ma vähemalt annan endast parima, et ma teaksin järgmisel aastal, et täna, 31. detsembril 2018, olin ma  elus olemise üle õnnelik.

samas olen ma täiesti veendunud, et aasta algus oli kohutavalt nõme, sest see oli veel see aeg, kus ma olin faasis, kus kõik lihtsalt oligi täiesti jabur, mu eksistents oli nii hale ning mind valdas pidev paanika tuleviku ees. ma olin 19, ärevuses sasipundar, kes ei tahtnud olla ei ärevuses ega sasipundar, kuid kõige vähem tahtis olla elus ja üleüldse oli mu elus tol hetkel ainult kaks konstanti ning need olid kool ja trenn. ma teadsin, et ma tahan ülikooli astuda ning olin pähe võtnud kõigile öelda, et ma õpin alates sügisest rakendusfüüsikat või saab minust insener. kui ma sellele nüüd ise mõtlen, siis vaevalt ma isegi seda tol hetkel uskusin, sest kui ma oleksin seda päriselt tahtnud, lõputu matemaatika ja igavese füüsika järele ihalenud, oleksin ma lõpus rohkem pingutanud, mitte leppinud isikliku miinimumiga ning seda eluliseks õnnestumiseks pidanud. 

võib-olla ma mäletangi oma elus hetkel ainult arusaamismomente. neid isiklikke mõistmisi, kui ma sain aru, et elu on enamat kui lõputu hale eksistents, millega ma olen sunnitud leppima, ja et mina ise olen enamat kui melanhoolia ja lõputu kurbus (see what i did there, billy) ja viha enese vastu, mida ma paratamatuseks pidasin. ma olin veel aasta keskel šokeeritud ja võõrastav selle suhtes, et ma võiksin üldse tunda teisiti, kui raskemeelselt ja kusagil sügaval minus võiks peituda enamat, näiteks lust või rõõm. seda isegi tähele panemata kadus pikapeale minust küünilisus nii enese kui ka teiste vastu ja ma seadsin oma mõistuse ja tunnete vahele kontrastse eristuse, mis on aidanud mind kogu ülejäänud aasta. ja nüüd ma olengi nukralt poeetiline, aga peamiselt väga tõsine ja selge mõistusega, kuigi mõnikord mässleb minugi hinges maru.

ma olen praeguseks hetkeks pea viis kuud üritanud pead vee peal hoida ja minu õnnestumised ja ebaõnnestumised jäävad siinkohal teiste ja haritumate hinnata, kuid ma tunnen, et ülikoolis filosoofia õppimine on parim asi, mida ma enda jaoks teinud olen. filosoofia muudab mind rahulikumaks ja ratsionaalsemaks, aitab mul mõtted ja tunded lahus hoida ja kahe jalaga maa peal püsida, vältida negatiivseid sundmõtteid ja asjadele kainelt läheneda. see nõuab minult nii palju ratsionaalset mõtlemist, et mul ei jää muud üle, kui rakendada seda ka ülejäänud elus. see muudab mind õnnelikuks. see võimaldab mul inimesena kasvada ja ma olen tänu filosoofiale kohanud nii palju lahedaid inimesi. just neid inimesi, kes mind inimesena toetavad. mõttekaaslased.

aga just sel aastal, vaevu enne 20. sünnipäeva sain ma viimaks aru, et ma olen noor inimene. isegi mitte nii väga selles mõttes, et ma oleksin endale ühel hetkel teadustanud, et 20 pole võib-olla pool elugi ning isegi kui on, siis on ülejäänud elu ikkagi veel ees, vaid pigem selles mõttes, et ma olen noor. mul on noore inimese keha, noore inimese huvid, kuigi ma olen alati end vaadelnud kui noort vanainimest, nii oma huvides osas kui ka tervikut vaadates ning sellekohased märgid on talletanud ka mu alasti ihu, kuid sellegi poolest pole mul päeva lõpus mõtet midagi häbeneda, sest see kõik kuulub mulle, on minu kujundada ja teha ja ma ei pea selle pärast silmi peitma. ma võin, saan ja tahan olla tuuli, meela intonatsiooniga. minu lemmikversioon endast on mina mustas pulloveris

loetud raamatuid: 31
vaadatud filme: mõnikümmend
itaalia keelset popmuusikat kuulatud rohkem, kui loendamiseks sünnis on.

samuti, ma ei sünnitanud ühtki järglast, mida võib mõnes mõttes õnnestumiseks lugeda

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar