so i'm sitting here, milk on my titties ja taustal mängib mambo no 5

Reede, 14. detsember 2018


sain just tartu linnaraamatukogult teate, et raamat, mida ma juulist saati olen oodanud, ootab mind viimaks 2. korruse ilukirjanduse osakonnas, aga kahjuks tuli see väga halval ajal, sest mul kohe üldse ei ole aega, et lugeda 500 leheküljelist krimiromaani ajal, mil mul on vaja valmistuda eetika peateemade ja euroopa ideede ajaloo eksamiks. samas pole mul hetkel oma reede õhtuga paremat ka peale hakata, kui oma nutribulletit pesta ja kokku pakkida, et see siis lati suitsuvorsti vastu vahetada.

jõulude tulekuga seoses on mu elu hakanud kulgema pidevas peorütmis. kolmapäeval toimus filosoofide ja semiootikute jõulupidu, mille üks korraldajatest ja DJ'st ma olin. veetsin 4 päeva jõululaule kuulates, et panna kokku playlist, mis ei kõlaks nagu kaubanduskeskus jõuluajal või tüütu lift ning pean nentima, et sain päris hästi hakkama. lisaks üritasin üldiselt ka peomeeleolu kuidagi aktsepteeritavamaks muuta, kuigi mu playlist kõlas kohati, nagu peaksin ma nurgas nutma ja end täis jooma ja mul pole kolmapäeviti tavaliselt üldse tuju pidune olla. välja arvatud siis, kui naiivis kolmapäeviti karaoket laulda saab. aga üldiselt ei olnudki kõige hullem ja peo võib täiesti vabalt õnnestunuks lugeda.

aga kuna pidu kestab kuni ma surnud ei ole, siis sai neljapäeval ka pidu. alustasime õhtut tüdrukutega naiivis muusikaviktoriinil. üllatuslikult läks meil kõikidest kordadest siiani kõige paremini ja daddy issues jäi kaheksandaks ehk enam vähem sinna poole peale. küllap me siis lihtsalt teame oma joomalaule piisavalt hästi. viinad on läinud kalliks, oi kui kalliks vein.. pärast seda, kui paar kamraadi meiega veel liitus, liikusime arhiivi poole, sest keegi oli kuulnud, et seal toimub usuteadlaste jõulupidu, aga tuli välja, et hoopis pedagoogide oma, nii et me liikusime oma külmetavate varvastega nagu mardisandid hoopis teise tartu otsa, et ajaloolaste jõulupeole jõuda.

pigem hea kamraadina olin ma eile õhtul see inimene, et kui keegi ikka koos mõne pitsi teha tahtis, siis ega ma ära ei öelnud ka. ühel hetkel oli küll hetkeks tunne, et kuidas ma küll ikka veel elus olen, sest ma ei usu, et mu organism enne elus korraga nii suurt kogust alkoholi on näinud, kui eile õhtul. ajaloolaste pidu oli seejuures väga ajalooline, sest nende muusikavalikki oli ajast enne, kui enamik neist sündinudki oli. ühel hetkel ma istusingi lihtsalt toolil, üritasin mandariini koorida ja mõtlesin kogu sellele alkoholi ja piima segule, mis mu suust mööda ja mööda kaela alla voolanud oli ja taustal hakkas mängima mambo no 5 ja kogu see hale eksistents tundus äkitselt väga absurdne, aga seda nauditavam.

ühel hetkel pandi tuled põlema ja meid suunati lahkuma, sest pidu sai läbi. kollektiivselt otsustati kivisse minna, sest neljapäeva õhtul on see üks viimaseid kohti, mis säärasel kellaajal veel lahti oli. üks semiootikutest otsustas maja ees külmetades lauluviisi üles võtta ja me laulsime ühiselt mässajate laulu, sest soovilauluna seda meile ei mängitud. nagu alati. humanitaarteaduskonna peod on alati veidrad selles mõttes, et kuidagi jõuame me alati vaidlema selle üle, kes meist tulevikus kõige töötum on.

kui sa ei saa täpselt enam aja kulgemisest aru, hakkab aeg palju kiiremini käima. nii et ma ei saanudki täpselt aru, kuidas me kivis kaks tundi ja peale istusime, sest kõik vestlused olid nii lühikesed ja kõik vestlused, mis olid pikad, olid ikkagi lühikesed. ühel hetkel istusime me margaretiga, tema mul süles, ja rääkisime armastusest ja seksist ja lihtsalt olemisest ja see oli ilmselt üks parimaid vestluseid, mida ma viimasel ajal pidanud olen.


kui kivi viimaks ka kinni pandi, liikusime me kolmekesi fastersisse, sest meil olid kõhud tühjad, aga kui keegi tahab mingit aimu saada elu lowpointist, siis on see ilmselt moment veidi enne pool kuut hommikul fastersis, kui sa inimestelt 25 senti kerjad, et kolme peale suured friikad osta ning üks joogine härrasmees teile seejärel need friikad välja teeb ja oma pooliku joogi ka veel jätab, sest tal on teist nii kahju. me tegelikult olime söönud juba.

akadeemilisest vaatepunktist rääkides, siis kuidagi pooleldi roomates jõudsin ma isegi hommikul eesti keele eksamile. olin isegi hämmastunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar