appi!!! ma vajan armastust

esmaspäev, 28. jaanuar 2019


kui keegi hakkas kunagi iidsetel aegadel mu blogi lugema, sest teile meeldis mu depressiivsusega vürtsitatud ebarealistlik positiivsus, siis pean teile pettumuse valmistama öeldes, et ma olen nüüd positiivsusega vürtsitatud ratsionaalne optimism, sest aasta lõpus alguse saanud õnnelaine pole siiani lahtunud ning on siiani pigem suisa hoogu kogunud. kuidagi kerge on õnnelik olla, kui sa ühel ilusal päeval ärkad hommikul ja saad aru, et elul pole tegelikult väga vigagi. elu pole pelgalt enam talutav, vaid päriselt hea ja isegi kui see kõlab nagu ebaratsionaalne lootuse hellitamine, on sul siiski mingi teadmine, et läheb veelgi paremaks. varsti, varsti, varsti..

pean nentima, et kogu mu kirjanduslik energia on viimasel ajal pea täielikult kulunud lõpuessee kirjutamisele läbisegi mulle enesele emotsionaalset rahulolu ja lõpetatust pakkuvate kirjatükkidega. avastasin enese jaoks ootamatult vennaskonna, kes pole mulle varem just eriti eredalt silma või kõrva tükkinud (heh, pille-riin), aga nüüd kuidagi kõnetas. samas ma ei eita, et punkuule on mulle alati pigem hingelähedane olnud ja kuigi ilusad ja head read kõlaks õige inimese esituses mu kõrvus paremini, meelsamalt ja paneks lisaks hingele helisema ka muud osad minust, nii et minust endast luule saaks, lepin ma siinkohal ka trubetskyga mulle igatsusest kõrva sosistamas.

kuigi pean nentima, et mu enese arutus on mind viimasel ajal täitsa ära väsitanud. ma ei jaksa ega jaksa ega jaksa.. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar