mu hädine eksistents filosoofiatudengina

reede, 31. mai 2019

olen aus. olen kooliga pahuksis olnud. olen teinud kooliväliseid projekte (khm, 6. mai ja  13. mai postimehe kultuurisektsioon) ja elanud elu. samas olen ma nii väga püüdnud tubli ja tragi olla, aga vahepeal võtan ikka õppimise vahele pause, et vetsus paar pisarat nutta ja seejärel edasi rassida. samas, kuna kaks nädalat veel ja ongi ülikooliga selleks aastaks ühel pool, siis on viimane aeg ära teha postitus koolimuljetest, mida ma juba enne semestri algust vaikselt kirja panema hakkasin. naiivselt arvasin, et ma kirjutan selle kõvasti enne valmis, kui tagasi kooli lainele jõuan, kuid selle asemel jõuan ma selle valmis vahetult enne, kui kooli lainelt minema tüürin.

ma olen oma õpingute vältel saanud üsna mitmeid küsimusi filosoofia õppimise teemadel. peamiselt muidugi neid "miks sa mõnda päris eriala ei õpi?" või "mis tööd sa kavatsed filosoofiharidusega saada?", kuid ka teistsuguseid ja märksa mõistlikumaid küsimusi, nagu näiteks "miks on filosoofia oluline?" või "mida sa soovitad inimesele, kes tahab filosoofiat õppida, kuid pole kindel?" või "kuidas sa nii palju tekste lugeda jaksad kogu aeg?". palun väga, vastused on siin.

esiteks, filosoofia on päris eriala, kuigi mulle öeldi ükspäev "ma arvasin, et filosoofia on mingitlaadi aine, mida sa õppida saad. ma ei teadnudki, et see päriselt ka eriala on", aga uskuge mind, see on päris eriala. jah, me küll otsustame, kas toolid ja lauad on päriselt olemas või vaid pelk idee, mida meie meeled tajuvad, kuid see on päris eriala. peamiselt seetõttu, et kogu eriala on üles ehitatud ülekantavatele ainetele, või siis õigemini õppeainetele, mis pea igal elualal kasuks tulevad. me lihtsalt õpime neid kontekstis, kus me peame vahepeal esseed kirjutades vastama küsimusele "kuidas tunda elus olemise tunnet?". siiski, kinnitan, et filosoofia on igal moel vägagi päris eriala. 

nagu ma juba mainisin, on mu eriala suuresti üles ehitatud ülekantavatele oskustele. me õpime lugema, kirjutama, argumenteerima. me õpime asju mõistma, lahti mõtestama ja väär-argumente avastama. me loeme palju tekste, me kirjutame palju tekste, me vestleme, vaidleme ja arutleme omavahel ja me loeme seejärel veel rohkem tekste, et siis veelgi enam arutleda. jah, ma olen edaspidi täielik ora perses, sest mul on kõige kohta midagi öelda, ma olen tõenäoliselt võimeline iga argumenti ümber lükkama või olema nagu sokrates oma "but what is x?"-küsimustega ja keegi ei taha minuga enam suhelda, välja arvatud kaaskannatajad, filosoofid, aga ma arvan, et tegelikult tulevad sellised oskused alati pigem kasuks kui kahjuks. seda enam, et ma ei ole veel kohanud, et ükski lugemisvara elus mulle kahjuks oleks tulnud, seega miks peaksid mulle äkitselt kahjuks tulema näiteks martha nussbaumi essee feminismist ja kultuurilistest universaalidest. veelgi enam, kuidas mulle saaks kahjuks tulla heideggeri, foucaulti, aristotelese, machiavelli või nietszche lugemine? muidugi välja arvatud see, et ma just eputasin räigelt ja olen kogu ülejäänud elu seetõttu talumatu know-it-all.

kui aus olla, siis filosoofiaharidusega saan ma üsna kindlasti tööd, lihtsalt mitte filosoofina. või noh, filosoofina saan ka tööd, kuid seda alles siis, kui olen lisaks omandanud magistri ja doktori ning asunud seejärel ülikooli alluvusse tööle. ma ei tea, kuidas teiega, kuid minu arust kõlab, nagu plaan. eks paari aasta pärast ole näha, kuhu ja kuidas ma oma tudeerimistega jõudnud olen. küll aga võin ma lisaks akadeemilise karjääri püüdlemisele minna näiteks poliitikuks, eetikanõustajaks, suhtekorraldajaks, tänu laiapõhjalisele keeleharidusele ka tõlkijaks. 

paljud küsivad ka seda, kas on raske. ma ei ütleks, et see filosoofia õppimine nii keeruline või raske on, aga sa pead väga kindel olema enne, kui otsustad filosoofiat õppima asuda. see ei ole psühholoogia ja see ei ole hüppeplatvorm psühholoogiale. see ei ole ka eriala, kuhu sa tuled plaaniga selgusele jõuda, mida sa tegelikult õppida tahad, sest ma olen selliste väljakukkumist enda kursuselt juba piisavalt näinud (meil on juba praegu ~50% väljalangemine nende arvelt, kes arvasid ja eeldasid, et filosoofia on teistsugune). ma ütleks, et sa pead olema tõsiselt hullumeelne, ent samas vägagi ratsionaalne, et end filosoofiaõpingutele pühendada. sa pead teadma. 

hindamisest rääkides, siis hindeid saame me peamiselt seminariosaluse ja esseede pealt. see tähendab, et mul on pea kõigis ainetes kohustuslik osalemine (ja seminaris kõnelemine!), hinde lunastamiseks peab sageli tegema jooksvaid kodutöid ning semestri lõpus esitama lõpuessee, mis kokku moodustab mu lõpuhinde. enamik aineid on 6 ainepunkti ained, mis tähendab, et need on tegelikult üsna suuremahulised. suur on nii koduse töö maht kui ka lõpuhinde lunastamiseks vajaliku töö maht. 2000-3000 sõna esseed on selline standard, mida tavaliselt kirjutama peab. mõnes aines on ka eksam, mis koosneb umbes kolmest küsimusest, millele siis nii öelda argumenteeritud lühiesseedega vastama peab.

ega mul vist muud ei olegi öelda. kui kedagi huvitab, siis mu keskmine hinne on hetkel 4.0, aga kuna mul on veel tervelt neli hinnet saamata, siis see võib siia sinna kalduda, tõusta või langeda. stippi sellise keskmisega muidugi ei saa, selleks peaksin ma kuskilt vähemalt tubli 0.6 juurde saama, et üldse stipile kandideerima hakata, aga see on igal moel homse minu probleem. tegelikult mitte. see on tänase lõpuesseesid kirjutava minu probleem. probleem, mida ma parandada püüan. 

1 kommentaar:

  1. Pärast viimast paari tviiti ja seda kirjet siin hakkas päris kahju, et blogi rohkem olnud pole, eriti muidugi filosoofia teemal. (Samas, kes olen mina kobisema, lõpetasin blogimise kümme aastat tagasi. Ja ega ma blogidesse ja Tvitrisse palju jõuagi. Igalühel omad kanalid.) Natuke nukker, kui Eesti filosoofia ainuke blogi on kunagise hullu kartesiaani märatsuste jäänuk. Ehkki tõepärane. Võiks öelda, et üldseisu olemust kokkuvõttev metafoor.

    Ja siis muidugi "ma tunnen, et ülikoolis filosoofia õppimine on parim asi, mida ma enda jaoks teinud olen". Wow. Minu käest ei julge inimesed enam küsida, miks filosoofia, aga avalikke ülestunnistusi, et ongi õige asi, kuuleb siiski harva.

    Mis selle Berkeleyga ikkagi oli?

    VastaKustuta