dost thou have faith now, o dearest friend?

esmaspäev, 27. aprill 2020

"Või mis minulgi sest peaks olema, et olen. Huvitav, umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. [--] Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam." - Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevikud"

haiglasest uudishimust, kaaskannatajate innustusest ning klaasikesest värskast inpireerituna ja pooletunnise intensiivse mõttetöö järel olen jõudnud tõdemusele, et on aeg. ma ei suutnud seda mõtet nii lõpuni ellu kutsuda, et sellest midagi asist saaks. oh mind. kui ma küsisin kavalerilt, kuidas, või õigemini millise postitusega, peaksin ma blogimaastikule naasma, soovitas ta mul kirjutada poeetiline ja ammendav soovituskiri, kuidas hästi seksida.

ma igaks juhuks mainin, et ma ei tee seda. hetkel. austusest iseenda vastu tunnistan hoopiski, et see blogipostitus pole muud kui püüd vältida õlale koputavaid tähtaegu, millest ma hetkel mööda püüan hiilida. kui midagi siin haledas eksistentsis selle vahele jäänud kümne aasta jooksul muutunud ei ole, on see minu võimetus olla tubli ja tragi ning mitte sattuda iseendaga kohustuste osas pahuksisse. olen tänagi hea mitu tundi vahtinud ekraani, mõelnud kõiki olulisi mõtteid, mis tuleb inkorporeerida, et mu arvustusest, camuse esseest, epistemoloogia esseest ja loogika kodutööst ometigi asja saaks, kuid.... oeh. mul on üks schellenbergi tekst ka lugeda, meenus mulle selle loetlemise järel (skeptiline religioon, anyone?). 

ma ei hakka oma elust kokkuvõtet tegema. nagu artur alliksaar mu oleskelu kokku võtaks, siis pole olnud paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibin ma praegu*, sest ausalt öeldes ma vaevu mäletan, mis on juhtunud vahemikus 31. mai kuni 27. aprill. välja arvatud see, et ma ühel hetkel avastasin, et mulle t ä i e g a meeldib seks. okei, võib-olla ma ikkagi peaksin kirjutama postituse sellest, kuidas hästi seksida...? kuid kerge faktiloendus ütleb mulle, et ma sain vahepeal 21, ma käin endiselt ülikoolis (kuigi nüüd suisa kahel erialal korraga), leidsin armastuse, kirjutan hetkel postimehele albumiarvustust, kaalun 73,4 kg ja kannan teksariidest traksikleiti nagu viimased kaks kuud enne tänast päeva.

üks hea laul vahepeale: greta van fleet - age of man

kuigi võib-olla ma just nimelt peaksin tegema kokkuvõtte oma elust ning alustama asjadest, mis mind hetkel kõige sügavamalt puudutavad? ma just eilne päev lage vahtides mõtlesin sellele, et aasta tagasi ootasin ma võõralt maalt tagasi kutti, keda pidasin oma unistuste printsiks. me püsisime koos täpselt 2,5 kuud ja nüüd sellele ajale tagasi mõeldes saan ma aru, et olin kogu aja õnnetu, sest ma olin armunud ideesse. iga kord, kui ma sellele mõtlema juhtun, tunnen ma selle suhtes.. vastakaid tundeid. naiivsust ja rumalust. aga ka tagantjärele tarkust ja sellist hilist realisatsiooni selles mõttes, et kui ma oleks õigel hetkel ise aru saanud, oleks ma peaaegu selle inimese eest põgenenud, mitte püüdnud end peaaegu meeleheitlikult temaga siduda. sest kuigi ma pean endiselt teda väga meeldivaks ja ägedaks inimeseks, kellega on alati põnev rääkida, ei ole ta päriselt intiimsuhte materjal ning oleksin veetnud oma eksistentsi muserdatuses, sest ma tõesõna vihkasin end tol hetkel liiga palju, et endale head soovida. tegelikult ongi sellistest asjadest raske õigel hetkel aru saada ja siis koged mingeid muid tundeid, elad teisi situatsioone läbi ja siis järsku lihtsalt... jõuab kohale mingi arusaamine ja sa äkitselt tead. ja mina tean nüüd, et ma lihtsalt ei saanud õigel hetkel aru, et ma tegelikult õnnetu olen. ja see on inimlik. inimlikult paratamatu? 

samas. pühapäeva hommikul ärkasin ma selle peale, et kamraad romantik, kellega ma juhuslikult pool aastat tagasi tuttavaks sain ja nüüd juba mõnda aega romantiliselt seotud olen, tõmbas mind läbi une lähemale, suudles mu kõrva ja sosistas "ma armastan sind". nii et kõik on hästi. kõik on väga hästi. 

härra kavaler on selles mõttes naljakas kuju, et ta parasjagu piilub üle arvuti, kuidas ma pinges näoga seda kõike trükin ja muigab endamisi ja ta on nii armas, et mu süda natuke lekib kleepuvalt magusat maasikamoosi iga kord kui ma teda vaatan. ta kannatab kõik mu poola black metali kuulamise hood ka ära. praegu on peaaegu naljakas mõelda, et pool aastat tagasi viisin ma ta koju ning tal olid sinised juuksed ja mustaks lakitud küüned ja nii ilus nägu, et ma siiani ei mõista, miks ta tol õhtul õrnalt mu selga silitas ja mulle õlle ostis. ma pidin vahepeal vetsus kontrollimas käima, mis ta nimi on. ja ma tunnistan, et ma olin lihtsalt väga üksildane tol õhtul. tol ajaperioodil üldiselt? aga hommikul ei tahtnud ma enam, et ta ära läheks, sest mul oli täpselt selline tunne, et ta pea sobib mu sülle nagu valatult ja tema käsi ühtib minu omaga ideaalilähedaselt. ikka veel ühtib. ja mõni päev olen ma tema kõrval ärgates ikka veel nii õnnelik, et mul tulevad suurest heldimusest pisarad silmanurkadesse ja ükssarvikud kakavad mulle südamesse. ja siis ta ütleb, et puder on rõve toit ja ma olen korraks solvunud, aga siis ta teeb nalja, tantsib natuke ja keedab mulle kaerahelbeputru ja paneb lusikaga mustikamoosist silma keset pudrusõõri. 

tuletage mulle meelde, et ma tagasi tuleks ning filosoofiast ja vaimuhaigla koridoridest ka räägiks, sest mul oli just realisatsioon, et mul on liiga palju asju rääkida, et need kõik ühte postitusse ära mahutada. järgneb (liiga suur) ülesvõte mu karantiininäost. kohe näha, et mõni meist pole juba mõnda aega juuksurit näinud: 









* kes ei tajunud, siis see oli artur alliksaare parafraseering

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar