kõige selle keskel otsustasin ma täiskohaga teoloogiks hakata

esmaspäev, 29. juuni 2020

ilmselt on kõik kursis mu hädise filosoofiatudengi eksistentsiga, aga ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma üldse olen maininud, et ma vahepeal ka täiskohaga teoloogiks otsustasin hakata. omal moel ongi see postitus sellest, aga samal ajal on see ka sellest, kuidas mu teine ülikooliaasta möödus. 

millalgi esimese aasta lõpus otsustasin ma kohustusliku kõrvalerialana religiooniuuringuid ja teoloogiat õppima hakata. mu ajendiks polnud muu, kui tõik, et ma mingi kõrvaleriala valima pean ja isiklik huvi, mis esimese aasta esimeses pooles välja lõi, kui ma kaht religioonialast ainet juba võtsin. otsus teoloogiat filosoofia kõrval täiskohaga õppida tuli tunduvalt hiljem. nimelt siis, kui selgus, et üks mu kohustuslik aine on märgitud kui üle aasta toimuv eeldusainetega aine, mis omal moel mu tunniplaani segi lõi.

lõplik otsus tuli siis, kui ma numbrid kokku lõin ja aru sain, et tegelikult ju pole vahet, kas ma teen 180 EAP'd või 216 EAP'd, sest ma olin niigi oma graafikust nii kõvasti ette jooksnud (st mul oli esimese aasta lõpuks juba 69 EAP'd (hehe) koos kohustuslikust 60st), et natuke ennast lisaks painutades (loe: semestris keskmiselt 40 EAP'd tehes) saan ma need 216 EAP'd ka nagu niuhti kätte. nõnda ma siis istungi peaaegu kolmandat semestrit järjest oma 42 EAP'ga ja ootan halastust. 

Nathaniel Russell 
pärast tulevat sügissemestrit jääb mul teha veel ligikaudu 22 EAP'd (wow, eksole), millest 18 ainuüksi peaks olema mu kaks bakalaureusetööd. reaalsus on siiski see, et ma pean kevadsemestrisse mahutama veel mõned ained, nagu näiteks fenomenoloogia ja india usund ja islami sisemine pluralism ja no veel paar tükki, sest ma olen krooniline oivik ja ülepingutaja, kes teeb mingil haiglasel ja enesehävituslikul põhjusel a l a t i kümme grammi rohkem kui temalt nõutakse. ja selle pärast ka, et ma väga-väga-väga tahan võtta mõningaid aineid, mis mult nõutud ei ole, kuid ma tunnen, et bakatöö huvides tuleksid mulle tingimata kasuks ning ma lihtsalt ei suuda neist ainetest loobuda. ma pigem suren.

üldiselt on ülikool hästi tore. mulle vähemalt väga meeldib. ja enne, kui keegi küsib, siis jah, mul on ülikooli kõrvalt aega ka pidu panna ja muude asjadega tegeleda, kuigi ma pean tunnistama, et trenn on viimasel ajal unarusse jäänud. aga mitte seepärast, et kooli oleks nii palju, aga ma lihtsalt pole viitsinud ning olen selle asemel oma aega inimestele pühendanud.

ma mainin pea alati, et otsus oma tähelepanu filosoofia ja usuteaduse vahel jagada on tingitud isiklikust huvist, kuid siiani on ka pea iga inimene küsinud, kas ma olen usklik või midagi, et usuteadust õppida tahan. rõhutan veelkord, et usuteadusega seob mind haiglaslik soov mõista inimpsüühhikat ning leida vastus küsimusele, miks keegi usub või vastupidi ja eelkõige, miks inimesed ei usu. kas siis jumalat või musti kasse. minu arust on see üks huvitavamaid küsimusi

ja enne kui keegi küsib, siis ma olen jätkuvalt sedalaadi meelestatud, et filosoofia on üks parimaid asju, mis minuga siin eksistentsis juhtunud on. filosoofia peab lihtsalt nüüd usuteaduse ja ühe kavaleriga kohta jagama, sest elu käib ootamatuid teid mööda ning mina püüan lihtsalt sammu pidada. naljakas oli muidugi see, et nüüd kevad tundus mulle esimest korda, et usuteadus meeldib mulle natukene rohkem kui filosoofia. lihtsalt seetõttu, et kuidagi sattusid mul usuteaduses olema nii toredad ained, nii ägedate õppejõududega, et ma käisin peaaegu hea meelega loengus kohal. filosoofias, vastupidi, suutsin ma valida ja pidin valima ained, mille vastu mu huvi oli pea minimaalne. kuna mu filosoofilised huvid on mujal, tundusid loogika ja epistemoloogia mulle terve semestri vältel nii.. üleliigsetena. ometigi pidin ma neid kannatust trotsides võtma, kuid paraku väljendus mu vastumeelsus ka mu hinnetes.

ma ei oska täpselt määratleda, kui palju ma tegelikult juurde olen õppinud filosoofiat tudeerides, kuid kamaluga on neid teadmiseid kindlasti. pealegi tunnen ma, et igasugune lõimumine filosoofia ja usuteaduse vahel muudab mind avatumaks, empaatiavõimelisemaks ja argumenteeritumaks, sest kusagil seal, kus tekib ühisosa, kasvan mina suuremaks inimese ja indiviidina. seal minetan ma küüniklikkuse ning saan enam inimeseks kui ma enne olin. filosoofia ja usuteadus on küll kohati sarnased, kuid puhtpraktiliselt pakuvad need mulle totaalselt erinevaid asju, millest mõlemad on nii ilusad ja humaansed. 

viimaks. kas ma peaksin rohkem filosoofiast ja usust kirjutama? või huvitavad inimesi rohkem sellised täiesti kaootiliselt suvalised heietused mu elust, mida ma heal juhul korra kuus suudan kirja panna?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar